Breathe in the Autumn air

Selle aasta sügis on erakordselt ilus. Iga kord kui puid oma värviilus näen, tuleb tahtmine leida sellist värvi lõngad ja see sügis sokkidesse kududa. Aga õnneks ei ole selleks aega, muidu äkki hakkakski selle hullu ideega pihta :)

Kuna vahepeal....nii pooleteise kuugi, isegi rohkema aja jooksul on palju asju juhtunud ja valminud, siis kõigest järgnevalt. Alustame kõige viimati toimunust.
Sellel nädalavahetusel käisid meid loodusmaja inimesi harimas Soome taaskasutus tädid, kes peale slideshowde õpetasid ka väga palju toredaid looduse ja keskkonnateemalisi mänge, mida lastega mängida ning lisaks ka varjuteatrit ja animatsiooni. Käisime selle koolituse raames ka Räpinas Põlvamaa keskkonnamajas, kus külastasime selle jäätmeklassi. Tegime pange sisse ussikomposti ja voltisime ajalehtedest mütse. Ühesõnaga kõik oli väga lahe. Mina igastahes jäin väga rahule selle koolitusega, kuna ei olnud tühja istumist ja kuulamist.

 Peale looduse- ja keskkonnateadmiste sai koolitusel ka hulganisti käsitööalaseid nippe ja nõkse. Näiteks on pildil olevad biojäätmed (banaan, teepakk, õun ja hallitanud leib) kangast tehtud, kuid nägid väga teaalsed välja. Samuti triibuline vihmauss, mis oli õmmeldud vanadest sukapükstest ja vihmaussile omane vöö tehtus sokisäärest. Vihmauss käis krõpsuga isegi pooleks, et demostreerida lastele seda, et kui vihmauss kaheks tõmmata, siis ei teki kahte vihmaussi :) Väga nutikas lahendus, kindlasti üritan endale ka sellise teha, aga selleks tuleb otsida õigeid sukapükse. No ja muidugi ei saa ära unustada varjuteatrit, mida oli meil, suurtel inimestel lahe teha, mida siis veel lastest rääkida. Teatri valmimiseks pole vaja erilisi vahendeid, pappist kast, paber, lamp, joogikõrred, paber/papp nukkude jaoks ja teip. Värviliste nukkude jaoks läbipaistvat värvilist paberit. Ja see sobib ka neile, kes muidu vb ei julge teiste ees esineda.

Minnes ajas veel tagasi, siis sai käidud jälle ühel sessil Räpinas ja tuldud koju hunniku kodutööga. Üheks kodutööks oli mängulooma ja nuku õmblemine. Kuna mul oli tunnist selline õhin sees, siis tegin samal õhtul, kui koolist koju tulin need valmis.

 Koolist sain veel koju kaasa palju palju ülesandeid, aga neid ma ole veel ära teinud :)
Tootearenduse koduseks tööks kohe järgmiseks päevaks oli leida poest või külmkapist sind inspireeriv konserv ning sellest arendada kolm toodet. Mina olin laisk ja valisin külmkapi ja seega oli mu valikus vaid üks, tursamaksakonserv. See ei inspireerinud mind kohe kuidagi moodi ja pidin ikka päris palju ajusid ragistama ja äkki tuli päris mitu ideed.

1.konserviavamis klõpsakast inspireeritud matrjoskapadi; 2.samast klõpsakast inspireeritud kaelakee ja 3.triipkoodist inspireeritud heegeldatud kardin

Praeguseks kõik.

´Sügis on nagu teine kevad, mil iga leht on nagu lill´ A.Camus

Nagu sõrmenipsuga algas september sügise ilmaga, nagu oleks lastel veel sellest vähe, et suvine vabadus on otsas ja tuleb jälle koolipinki nühkima hakata. Vihmasest ilmast inspireeritult valmis vihmakee.

Pilve osa on tehtud valgest kunstnahast, mis on kleebitud papile...mis teiste detailide kinnitamisel ei osutunud väga heaks mõtteks, kuna see hakkas katki minema. Oleks pidanud vist kasutama vilti ja palju pva-liimi. Aga eks tehes õpibki.

Lisaks vihmakeele olen juba vääääga pikka aega vaadanud youtubes mitmeid videosid junk journalite valmistamisest ja käed on koguaed sügelenud, et tahaks ise ka teha. Kuigi mul seda vaja ei olnud, siis tegin ühe valmis.

 

Õiges junk journalis kasutatakse igasugust pahna, mis on seisma jäänud, nagu ka nimi ütleb otsetõlkes - prügi ajakiri/päevik :) aga mina nii teha ei saanud, sest ei suutnud oma "prügi" seest valida, mida võtta ja mida jätta. Seega kasutasin nii uusi kui vanu asju. Kui aus olla, siis vanadeks asjadeks on üks hinnasilt ja vana saksakeelne zooloogia raamat, mille lehed on väga rabedad ning mille 50 sendiga taaskasutuskeskusest leidsin. Just sellisteks isetegemisteks ma selle soetasingi. 

 

Markidega lehed on pärit Eesti Looduse vanadest ajakirjadest, mille me õega kunagi lolli peaga ajakirjast välja lõikasime ning siis ülejäänud ajakirjad kasti tagasi panime ja kui praegu maal neid lugeda, siis on mõndadest pool teksti puudu. Eks noorena saab ikka selliseid lollusi tehtud, kui ei oska veel asju väärtustada. Aga kasutasin need nüüd ära, sest sobisid muude osadega kokku. 

 Lisaks kasutasin kogu märkmiku vältel ka oma ühte suurt lemmikut sildi augurauda ja ka uusi lemmikuid valgeid jutumulli kujuga stikynotesid, mis maksid Tiger'i poes vaid 1 eur (plakatil oli kaks hunnikut väikseimaid ja üks hunnik piklikku jutumulli). NB! Tartu Lõunakeskuses on nüüd Tiger'i pood. Mulle meeldisid need eriti nende valge värvi pärast, sest vahel on vaja panna kirja mingit asja, mis ei ole ülitähtis, et seda roosa stikynotesi peale panna, kuid samas ei ole nt ruumi ka märkmikus joonte peale kirjutada. Seega minule väga hea leid. Olen juba pea veerand ära kasutanud ja mul on need olnud vähem kui nädal :)

Nagu juba mainisin, siis egas ma ei tea, mida ma selle märkmikuga pihta hakkan, kuid vähemalt sai sügeluse kätest välja ja see asi on nüüd ka järgi proovitud. 

Vanast uus

Leidsin maalt oma 1.klassi pinali, mis oli kleepse täis kleebitud ning soditud. Minu mäletamist mööda oli see mu kõige esimene pinal ja ma olin selle üle nii uhke, ikkagi Minniga ju :) Kusjuuures mul on isegi mõned pliiatsid sellest pinalist alles. Need on küll umbes kahe cm pikkused, aga kasutada saab ikka.

Kuna olin juba ammu mõelnud, et tahaks endale sellist pinalit, kuhu pliiatsid ja mõned vildikad panna, siis võtsin ja tuunisin selle vana pinali ära. Vaatasin ka uusi pinaleid poes ja käsi ei tõusnud ostma, kui kõik need mis mulle meeldisid maksid 7-10 euri ja ühtegi kirjutusvahendit seal sees ei olnud.
Pinali peale kleepisin Abakhanist ostetud vakstu moodi kanga. Klapil oleva kiletasku lõikasingi kiletaskust :) kus dokumente vahel hoitakse ja õmblesin kanagale. Kõige hullem oli sisemuse üle kleepimine, kuna iga pliiatsivahe pidi ju kleepsust välja lõikama ja august läbi suskama. Kui asjad on sees, siis ei ole näha, et tegelikult on mõnest kohast lilla paista, kuid kuna jätsin alles kõik muud lillad detailid, siis see ei häiri. Ma arvan, et pean pinalile peale poole õigelt poolt avamiseks tegema mingisuguse kaunistuse, nt lipsu või midagi, muidu suudan ma selle koguaeg valet pidi kätte võtta :)

Uueks tegemise lainel leidsin maalt koos pinaliga ka vana meigitarvete karbi. Nu tegelt ei ole see mega vana, kuna on saadud ikkagi 90-ndatel, aga minu jaoks vana. Selle saime kunagi tasuta kaasa mingisuguse kataloogiga, kus olid tellimiseks lahedad markide moodi lipikud kaasas, kuhu olid peale trükitud tooted ja siis sai tootelehte nendega täita. Karbil on lukk ja puha :)

 

 Katsin karbi salvrätikuga ning liimisin äärtesse pitsi. Kaane sisemuse tegin ka uue, kuna seal oli peegel, mida õmblemise tarvikute karbis vaja ei lähe, sest egas sealt ennast tervelt ei näe, kui riideid õmmelda :) Peegli kohale tegin nõelapadja, mille raamisin pitsiga ja mis näeb välja nagu nukuteater. Kleepisin nõelapadaja ümber ka uue musta vildi, sest vana venis ära kakkumise peale välja ning seda ei saanud enam tagasi panna.

Lisaks taaskasutusele õmblesin endale ka väääääga lihtsa pinali, mida saab igapäevaselt kotti visata lisaks eelmisele pinalile, kus on harvemini kasutatavad vahendid. Kusjuures pinali õmblemisele läks max 10 min, millest kõige kauem võttis luku värvi valik :)

Ma loodan, et mõni marker ei hakka läbi laskma ja vilti ära ei määri. Selline mõnus lihtne aga praktiline pinal.Tegelt on mul mega palju muid asju teha :) aga kui inspiratsioon ja tahe peale tuleb, siis kohe ei saa.

Taaskasutus

Nagu eelmises postituses mainisin, siis olen viimasel ajal leidnud teise ringi poodidest palju ilusaid asju. Ja eile juhtus see jälle!!! Kõige õnnelikum olen õmblusmasina üle, mis vb ei õmblegi :) aga see-eest on meeeega ilus ja maksis ainult 8 euri, seega võin ma selle niisama riiuli peale ka seisma panna.

Kui hooratast keerata siis õmbleb küll, aga mingid jupid on puudu. Eks viin ta meie õmblusmasina onu juurde ja siis saab teada, mis tulevik toob. Jah selle onu nimi on Onu Õmblusmasinaparandaja :) Kuna hinda ei olnud poes selle iluduse peale pandud, siis küsisin müüalt ning ootasin, et vastuseks tuleb 45 euri miinimum, aga õnneks oli ainult 8 euuuriiiiiii!!! Jeiiii!!!
Lisaks õmblusmasinale leidsin veel igasuguseid kangaid. Pooled puuvillased, teised puhas polüester. Mina kui tekstiilitöö õpilane ning ülikoolis bioloogia eriala lõpetanu, ei peaks küll polüestrit armastama, kuid nii roheline ma veel ei ole.

Kõige ülemine jänkudega kangas on tegelikult väike padjapüür. Mõtlesin, et sellest saaks laheda poekoti teha või siis kasutada millegi muu kaunistamiseks. Kahest kangast kavatsen endale pluusid teha (all vasakus nurgas musta põhjaga kangas ning keskel paremal valge põhjaga täpiline kangas). Need mõlemad ongi ühed polüestrid, kuid kangad langesid nii ilusti, et ma kohe nägin neid õhuliste pluusidena, mitte kangatükkidena. Kangas all paremas nurgas tekitas minus kahtlust, kas võtta või jätta, kuid kuna kohe see riiulilt silma jäi, siis pidin ikka võtma, kuna botaaniku silm nägi kangal kohe Berberis vulgarise marju, ehk hariliku kukerpuu marju ehk siis kaugemale mõeldes barbarissi komme :) Seda kangast kasutan arvatavasti iseseisva praktika lapitöös. Aga eks aeg näitab.

Taimedega värvimine

Suvel jäi materjaliõpetuse kodutööks värvida taimede ja seentega lõngasid. Kuigi ülesandes oli kirjas, et on vaja värvida kahe erinevad taimega ja nii umbes 20 g lõnga, siis ei suutnud mina taimedele vastu panna ning värvisin kohe palju palju rohkem :)

Taimed, mida värvimiseks kasutasin: arujumikas, kõrvenõges, soolikarohi, roosi õielehed, pilliroog, angervaks, kilpjalg, aeduba. Vist sai kõik, aga ei ole kindel. Peitsimiseks kasutasin maarjajääd ja vaskvitrioli.

Pildil on värvid suhteliselt hästi välja tulnud, muidugi on need natuke erksamad. Heledama pildi puhul olid pooled lõngad sama värvi :) Eks iga värvimisega sai üha targemaks, kuna näiteks esimene kord kui pillirooga värvisin ning lõng oli mega ilus soe kollane, suutsin ma värvi kinnitamiseks kasutatava äädika kallata värvivette, mitte viimasesse loputusvette, kuhu seda tegelikult tuleb kallata ning selle tulemusena kadus kogu ilus värv. Aga pärast seda olin targem :) Lisaks õppisin ka seda, et parem on teha pikemad vihid, kui küünarnuki ja pöidla vahel, eriti siis, kui lõnga on nt 100g. Siis kuivab lõng kiiremini ära.
Kuna lugesin tarkadest raamatutest, et lõngu päikese kätte kuivama ei tasu panna, sest värvid võivad tuhmuda, siis pidin puuriida külge monteerima ajutise kuivatusala.

Kodus värvides ehitusinsener olema ei pidanud, kuna meie pesukuivatus nöörid on katuse all, kuhu päike väga ei paista.

Lisasin värvivette ka puuvillast kangast ning pitsi. Tulemuseks tulid palju ilusamad värvid, kui lõngadel. See on muidugi minu arvamus, kuid egas lõngade värvid ka koledad ei olnud. Mulle meeldis tohutult kilpjalaga ja pillirooga värvitud puuvillased kangad. Pildil on kilpjala roosakas beežikas põsepuna vanaroosa värvi kangas, aga pillirooga tuli kangas täitsa ilus päikesekollane, nagu oleks poest ostetud värvi kasutanud.
Kuna uhin ja puhin ei ole veel üle läinud, siis peaks sügisel veel proovima seentega värvida, kuid tundub, et see aasta seeneaastat ei tule, sest ööd on külmad ja maa kuiv. Aga eks näis. Lõng, mida värvida on ka kodust otsa saanud, seega kohe seda teha nagunii ei saa.

Lisaks lõngadega värvimisele tuunisin ka Eva käest saadud soolatopsid sukulentide pottideks.

 

Kuna olen sukulentide ja kaktusete hull :) siis olid need rippuvad potid just vajalikud, et lahendada aknalaua ruumipuudust. Tegelikult olid potid pruunid ning suurem lill punase õiega ja väiksemaid ei mäletagi enam, kuid lasin valge spraypaintiga üle ning pärast värvisin detailid uuesti akrüülvärviga ning tulemus sai täitsa mina, nagu mu õde mulle ütles, kui neid potte nägi.

Püsides sukulentide lainel, siis sai minu vai-havisaba uue poti. Käisin Aardla Selveri Sõbralt Sõbrale kaupluses ja ei saanud seda toredat kala potti poodi jätta. Lisaks sellele, et olen ka kala ja igasuguse muu mere/vee elukate hull, maksis see pott ainult 2.60 euri. 

Kusjuures viimasel ajal olen sellest ketist palju lahedaid asju leidnud. Näiteks eelmine nädal sain iseseisva praktika töö jaoks sealt kangaid, mida kindlasti kunagi näitan, kui töö valmis saab ja lisaks veel igasuguseid asju, mis kohe pähe ei tule, aga neid on :)

 

Loodusjutud (1)

Kui eelmises postituses kirjutasin, et nädalavahetusel vihma sadas ja välja väga minna ei tahtnud, siis tegelikkusses sattus sinna ikka mitmel korral, nii kaamera kui seenekorviga. Isegi täna, kui paduvihm oli ära sadanud ja vaikselt natuke vahetevahel tibutas, haarasime empsiga korvid ja läksime kukeseeni korjama.
Eile peale vihma kaameraga maja ümber kõndides kohtasin mitmeid tegelasi. Üheks selliseks toredaks tegelaseks oli krabiämblik. Mulle meeldivad kõikidest ämblikutest kõige rohkem just krabiämblikud, kuna enamus nendest on värvilised või mingisuguse toreda mustriga. Samas meeldib mulle ka nende kehaehitus, mis meenutab krabi keha, kuna esimesed jalad on neil arenenud pikkadeks haardejalgadeks, millega nad lilleõitel saaki varitsedes laiutavad. Väga huvitavaks muudab neid ka asjaolu, et nad on tänu lühematele tagajala paaridele suudavad nad kõndida ka külg ees nagu krabid. Vb tõmbab mind nende poole ka minu vee armastus, kuna olen veebioloog ning vähi tähtkujus sündinud, terve elu on kodus olnud erinevate elukatega akvaariumid ning kõik suved olen veetnud maal Emajõe ääres mudas mütates.

Misumena vatia 

Krabiämblikud muudab veel müstilisemaks asjaolu, et mõned liigid, näiteks see sama Misumena vatia suudab muuta oma keha värvi vastavalt lille õie värvusele. Eriti lahe oleks kui see juhtuks ühe silmapilguga ning erinevate lillede õied vilguksid värviliselt, kuid tegelikkuses läheb selleks aega paar päeva.

Teine minu suve lemmik on kahtlemata valge madar (Galium album), mille väiksed õrnad õied muudavad heinamaa justkui pehmeks hõljuvaks pilveks. Eriti tore combo moodustva valge madar koos lõhnava madaraga, mille vahele on pikitud teisi suvelilli. Lõhnava madara lõhn jääb minu jaoks alati üheks lapsepõlve meenutavaks suvelõhnaks.

Valge madar Galium album 

Lisaks valgele ja lõhnavale madarale on minu lemmikuteks ka hobumadar, millel on kollased õied ning värvmadar, mis kuulub lemmikute hulka põhiliselt vaid tema juurte punase värvi andmise poolest, millega saab lõnga ja kangaid värvida. Ise seda teinud ei ole, kuna minu maakohtade juures värvmadarat ei kasva, kuigi leidsin ühe koha, aga kuna seal oli vaid kaks taime, siis neid ma üles kiskuma ei hakanud, sest nendest ei oleks mulle nagunii jätkunud. Nagu jutust välja tuli, siis mulle meedlivad madarad :)

Üldjoontes mulle lõikelilled ei meeldi, sest botaanikuna tunnen, et kui ükskõik mis taimel on juured mullas, siis on tegu elava organismiga ning taime poole peab pöörduma kui elusa olendi poole...kes, tema, nemad jne. Kui taim on eraldatud oma juurtest või maa seest välja kistud, siis on tegu juba surnud taimega ning pöörduma või taimest rääkides peaks kasutama sõnu: see, mis, need jne. Ühesõnaga tahtsin jõuda selleni, et suvel mulle meeldib vaadata kuidas on surnud lilled vaasis. Ehk ilusamini öeldes, mulle meeldib, kui suvelilled on vaasis. Loomulikult egas ma ei ole nüüd paduroheline, et üldse ühtegi oksakest ei murraks või muru ei niidaks, aga kui on võimalik hoiduda, siis hoidun. Kõige sellega tahtsin jõuda sinna maani, et peale madarate on silmale ilusad vaasis ka näiteks härjasilmad ning äiatarid, mille lilla-valge-kollase combo mulle väga meeldib. Kui sinna pikkida veel mõned kõrrelised, siis on suurepärane. Rääkides härjasilmadest, siis sellel aastal on mu maakodu juures neid üllatavalt palju. Vb on eelmistel aastatel ka olnud, kuid tundub nagu oleks seekord eriti palju.

Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare

Härjasilma aetakse üsna sageli segi valge karikakraga, kuid tegelikkuses, kui teha selgeks nende erinevus, siis sarnasueks on vaid õis. Kuid samas, kui sind loodus ei huvita, siis on kõik valged korvõielised karikakrad ja kõik kollased võililled. Kõige kergemaks valge karikara ja hariliku härjasilma eristamise viisiks on vaadata nende lehti. Härjasilma lehed on terved ning äärest veidi saagjad ning küllaltki suured, karikakral on aga rahvakeeles öeldes tillilehed, ehk sügavalt lõhestunud ja peenikesed lehed. Teiseks tuleks vaadata ka seda, kas lill kasvab üksikult või moodustab suurema põõsataolise puhma. Kui kasvab üksikult, on härjasilm, kuid puhmana on karikakar. Lisaks nendele on veel ka varre värvuses erinevus, kuid see on juba natuke keerulisem, kuna võib varieeruda kasvukohast. Võrrelda võib ka õisiku suurust, kuid kui võrdlusmaterjali ei ole, siis ka see ei aita. Seega tuleb jätta meelde, millised on ühe või teise taime lehed ja nii on neid kõige kergem eristada.
Enne oli juttu ka äiatarist, mille lillad õied sobivad laitmatult kokku valgete ja kollaste õitega (see on minu arvamus).

Ära õitsenud äiatar Knautia arvensis

 Äiatari teeb toredaks veel asjaolu, et kuigi kaugelt, kuid treenimata silmale ka lähemalt vaadates tundub, et tegu on ühe õiega, siis tegelikkuses koosneb õisik väääääga mitmest õisikust, mis on koondunud õisiku keskele ja moodustavad selle südamiku, äiatari nö lillekuju moodustavad aga äärtes olevad suuremad õied, mis tavakeeles oleksid õielehed, kuid tegelt on ise terved õied. Kusjuures äiatari on kutsutud lillaks nööbiks. Pole siis ime, et enda teadmata olen lemmikute hulka lisanud ka sellise taime, mis iseloomustav mu käsitöö huvi. Kuigi kui väga vaja, võin ma igast asjast mingi seose luua, miks mingi asi mulle meeldib.

Minu suurteks lemmikuteks on ka kiilid. Kaugelt vaadates oleks nad justkui väikesed helikopterid, kuid lähedalt silmitsedes vaatab sulle vastu päris jubeda näoga elukas :)

Emane luhakõrsik Lestes sponsa

Ka kiilide juures meeldib mulle eelkõige nende kehade värvidemäng, kuid ka nende õhus manööverdamise oskus ning asjaolu, et eemalt näivad toredad värvilised olendid on tegelikkuses tugevate lõugadega röövtoidulised putukad. Nii on ju ka inglisekeeles kiil dragonfly ehk siis otsetõlkes draakon kärbes. Kui kiilide hingeeluga kokku ei ole puutunud, siis võivad kõik väiksemad kiilid tunduda ühesugused. Gümnaasiumi zooloogia tundidest on meeles üks hea liidriklaste ja kõrsiklaste eristamise tunnus. Nimelt on kõrsiklastel tiivatäpi laius 2 sulgu, kuid liidriklastel 1-1,5. Sellise eristamisega saab vähemalt sugukonna teada.

Siis, kui väljas on tore Eesti suveilm...

Siis, kui väljas on tore Eesti suveilm ja aias taimedega mässta või metsas mütata ei saa...või pigem väga ei taha, sest kes siis suvel haige on, nagu Kalle ütleb, siis tuleb toas nokitseda. Tegelt nokitsesin natuke terrassi peal ka, kuna terrassilauad olid väga head mõõdupuud roosidele võrestiku ehitamisel ja ma ei pidanud kasutama harilikku juttide tõmbamiseks ja võisin ka joonlaua kapi peale jääta. Kui mu vend ei oleks Saaremaal olnud, siis oleks ta kõik lauajupid loodiga üle käinud ning võrestiku tegemisega oleks sada aastat läinud. Täpsed ja sirged asjad ei ole minu jaoks olulised, kui lõpptulemus on ilus. Ma lähenen asjadele loominguliselt :) Kuigi vahel oleks vaja kuulda võtta tuntud vanasõna: 9 korda mõõda, 1 kord lõika. Seda oleksin pidanud näiteks ettevõttepraktika juures jälgima, sest voodrikangas sai otsa ja siis pidin poole pinalid tegema väiksemad, kuid see selleks. Probleemi ei tulnud, sest mulle anti vabad käed pinalite kujundamise juures. Ettevõttepraxist õppisin veel ka seda, et mulle liinitöö kohe kuidagi moodi ei sobi ja 10 ühesugust asja on minu jaoks piir...vb veidi rohkem, oleneb mida tegema peab, aga üle 20 küll ei tahaks. Aga see selleks.
Võtsin ennast kätte ja katsin vana nõuka aegse ehtekarbi tapeediga ja lisasin takunöörist tutikese. Selline tore rustic karp tuli. Lisaks tegin kaua kapi peal seisnud okstest hirvepea trofee.

NB! Kvaliteet halb, sest pilt on tehtud telefoniga!

 Sain vahepeal aasta vanemaks ka...üleeile!!! Jeiii!!! Või tegelt ei tea, kas on ikka jeii, sest poolsada sai täis. Kuigi sünnipäeval ratast ostmas käies küsis müüa, kas mul kiiver ikka on? Vastasin, et ei ole. Selle peale ütles ta, et loodan, et oled ikka 16 täis, sest seadus nõuab kuni 16-aastastel kiivri kandmist. Ise oli müüa arvatavasti minuga sama vana vb isegi noorem :) Aga egas peale 20.eluaastat on sellised situatsioonid vaid komplimendid :)

NB! Kvaliteet halb, sest pilt on tehtud telefoniga!

Sünnipäeva esimeseks kimbuks sain vanaemalt (vana) käest kimbu mustikaid. Väga lahe sünnipäevakimp, kuna mulle tavaliselt lõikelilled väga ei meeldi, sest need on surnud lilled :) aga need mustikad sain ära süüa.