Project bags ehk pooleli olevate tööde kotid

Viimasel ajal ei suuda ma käsitöö valdkonnas ettevõetud töid kuidagi moodi lõpetada. Teen pool valmis ja siis kannatus katkeb, kell on sada öösel või kõht läheb tühjaks jne jne. Kuid vaadates Youtubest TheCraftyGemini 2018 Organizer of the Month Club projekti tutvustust, hakkas suu vett jooksma, kuid osavõtutasu käsi maksma ei tõusnud, sest suudan ju ise ka välja mõelda, kui kotti pildi pealt näen...egas nii mugavaks ka minna ei saa, et lõiked hõbekandikul sinuni tuuakse.
Käisin mitu päeva kesklinna poodides otsimas läbipaistvat vinüüli, mitte vinüülplaate, vaid seda kilet, mida kotile esiküljele õmmelda, et poolikud tööd ikka nähtavad oleksid ja südametunnistust näpistaksid. Ei leidnud. Lootsin, et Koduextras on rullina lauakatete juures, kuid ei midagi. Kuna kottide õmblemiseks tähtaega ei olenud, siis ei viitsinud ka Lõunakeskusesse sõita, kuna seal ma olin kindlasti vakstute osakonnas seda kunagi näinud.

 

Lõpuks läksin pööningule ja lõikasin liiga pika jalanõudehoidiku küljest paar taskut ära. Taustaks kasutasin voodilina ja sangaks pitsijääke. Full taaskasutus...v.a lukk. Kuna jalanõudehoidikut rohkem rappida ei tahtnud, siis tegin ainult kaks kotti, mõõtmetega umbes 45x30 cm. Mõtlesin, et teen igale pooleli olevale tööle koti, et näeksin, kui palju neid on, aga naer tuli peale, sest peksin kümneid kotte vorpima :)

Rohelille disaini uued kotid

Uued kotid müügil Rohelille disaini facebooki lehel: www.facebook.ee/rohelilledisain

Lubikas (B1)

Lubikas on mahedates toonidel üleõlakott, mille eelmine elu kulges laudlinana. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Kotil on reguleeritav rihm, maksimaalne pikkus 114 cm, minimaalne 59 cm. Mõõted: 29x28 cm (kõige laiem koht)

Lubikas (B3s)

Lubikas on mahedates toonidel üleõlakott, mille eelmine elu kulges laudlinana. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Kotil on reguleeritav rihm, maksimaalne pikkus 143 cm, minimaalne 76 cm. Magneetiline sulgur. Mõõted: 32x38 cm (kõige laiem koht)

Lubikas (B4s)

Lubikas on mahedates toonidel üleõlakott, mille eelmine elu kulges kardinana. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Kotil on reguleeritav rihm, maksimaalne pikkus 121 cm, minimaalne 64 cm. Magneetiline sulgur. Mõõted: 35x39 cm (kõige laiem koht)

Naat (D1)

2in1 üleõlakott ja seljakott. Kahe truki abil on võimalik üleõlakott muuta seljakotiks. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Mõõtmed: 34x32 cm


Rohkem infot ja tellimine: https://www.facebook.com/rohelilledisain/ 

Taaskasuta, sest iga lible loeb! 

Shabby chic taaskasutus

Peale Rohelille disaini tegemiste ja kooli lõpetamise, olen vahepeal midagi ka endale nokerdanud. Tegemist on nö shabby chic stiilis asjadega ehk eesti keeles roosamanna stiil :) aga see ju minu stiil tegelikult ongi. Kõik asjad on ühel või teisel moel taaskasutatud.

Esiteks, ehete hoidmise mannekeen, kes on meie peres käest kätte ja toast tuppa juba võib-olla kümme aastat rännanud. Kuigi mul maal metsa mineku ehteid ei ole :) siis tegin mannekeenile uue ilusa kleidi, lisasin paar käsitööga seotud ripatsid jm kaunistust ning panin hoopis karbi peale raskuseks.

Teiseks tuunitud asjaks on kunagi Uuskasutuskeskusest ostetud kandik, tegelikult oli neid isegi kaks. Kuna kandikud vett ei pea ja torti nende pealt serveerida ei saa, siis kraapisin vana pildi maha ja katsin põhja kangaga ning äärtesse lisasin roosa lehemotiividega pitsi. Vana paberi maha kraapimine oli julm töö, sest paberi peal oli kile ja all veidi vees kahjustada saanud vineer, millel olid mõned pinnud välja tulnud, seega ei saanud korralikult paberit maha kraapida, aga veega veidi leotades sain lõpuks hakkama.

Ja kolmandaks tuuninguks...tegelt ei saa seda tuuninguks nimetada, sest algset asja ei olnud olemas :) Aga kolmandaks siis seinale riputatav tasku. Ainukesed poest uuena ostetud asjad on selle juures pärlid ja roosa nööp, kõik ülejäänud osad on kusagilt millegi küljest võetud või taaskasutus/uuskasutuskeskustest.

Proovisin tasku tegemisel võimalikult palju õmmelda ja mitte liimipüstolit kasutada, kuna mulle kohe üldse ei meeldi need no sew õpetused, kus "õmmeldakse" ilma niiti ja nõela kasutamata. Kuigi nööbid ja alumise ääre pitsi ma liimisin, siis ei saa ikka aru, kuidas õmmelda liimipüstolit kasutades endale koolikott, mis ei laguneks poole tee peal ära...võib-olla mujal maailmas lihtsalt ei ole laste koolikotid nii raksed kui meil...aga ikkagi paneb imestama. Sellest ka üks kohandatud mõistatus. Mõista, mõista, mis see on? Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata. Kui arvate, et vastus on kapsas, siis ei, see on liimipüstoliga õmblemine :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina lõpped....

Kuna suveni on jäänud vähe aega, siis üritan pühenduda lõputöö valmimisele. Nagu alati, on jälle kõik muu nii tore ja vahva ning tahaks kohe nüüd ja praegu järgi proovida, aga õnneks südametunnistus töötab...aga mitte koguaeg.

Lõputööks peaks valmima kolmest kotist koosnev kollektsioon, mille jaoks on kasutatud taaskasutaud materjale...see kajastub pigeb kangas, kuigi villane lõng oli ka kunagi lamba kasukas :)

 Kottidele tulevad lapilistest vöödest sangad ja rihmad, seega saab vaba aega vöötelgede taga veeta ja vöömõõgaga mõõgelda. Aga eks kui kõik valmis on, siis räägin pikemalt, praegu lihtsalt väike update.

Junk journali lainel

Sattusin mõnda aega tagasi youtube-s ScrappinHappyxo Crafts kanali peale ja suu hakkas kohe vett jooksma, kui nägin neid kauneid pitse ja satse. Lisaks ajas väga kadedaks ka Austraalia kaltsukate leiud, mida kanalil vahetevehel kajastatakse, kuna Eesti kaltuskates on pitsist linikud või kardinad sageli suhteliselt kallid ja ribapitsi olen leidnud üliharva...kui mõtlema hakata, siis vist ainult Uuskasutuskeskusest. Ühesõnaga, kadedusest läks nägu veidi lillamaks :)

Aga, miks ma hakkasin ScrappinHappyxo Crafts kanalist rääkima oli sellepärast, et selle omanik teeb ka junk journaleid....ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetama peaks...prügi ajakirjad? prügi päevikud? jäätmeraamatud? :) Kui keegi teab, siis andke mulle ka teada, kuid edaspidi kasutan siis inglise keelset väljendit - junk journal.
Selline nimi on tulnud otseselt sellest, millist materjali nende tegemiseks kasutatakse - prügi...ilusamini öeldult alles või üle jäänud käsitöövahendeid ja muid majapidamistarbeid. Kuid sageli kasutavad palju ka täiesti uusi käsitööpabereid ja kaunistusi, mida mina olen proovinud vältida, pigem kasutan vaid väikeste kaunistuste näol.

Ütlen kohe ausalt ära, et junk journaleid teha mulle väga meeldib, kuid nende kasutamisega on raskusi, kuna kardan, et ei suuda sama ilusasti neid seest täita, kui väljast välja näevad. Seega ei ole praegu valminud raamatuid veel väga kasutatud, kuid proovin ennast kokku võtta ja neid mitte seisma jätta.

Junk journalite tegemiseks on väga palju erinevaid viise. Selle fotoalbum junk journali tegin vanast saksa-vene sõnaraamatust. Algselt vaatasin sisse ja tundus nagu oleks prantuse-vene sõnaraamat ja haarasin kohe prantsuse teemalise salvrätiku kaunistamiseks, kuid pärast, lehti kokku kleepides tuli välja, et on ikka saksa-vene sõnaraamat. Muidugi on kaane peal kirjas ja kuigi ma olen kuus aastat koolis vene keelt õppinud, siis tuhkagi ma aru sain :)

Kui ma ei eksi, siis väljalaske aasta oli 1965. Raamat seisis selles hunnikus, mille tahtsin ära uuskasutuskeskusesse viia, kuid tema välimus oli mõnusalt kulunud ja plekiline, siis mõtlesin, et annan talle ise uue elu. Selle junk journali puhul ei olnud vaja väga palju teha. Kõigepealt katsin decoupage tehnikaga kaaned salvrätikuga, lisasin ümber raamatu pitsi, esikaanele kaunistuse ning liimisin raamatu kaante siseküljele Räpina paberivabriku taaskasutuspaberi.

Kuna tegu oli sõnaraamatuga, siis olid lehed väga õhukesed ning nende tugevndamiseks liimisin umbestäpselt 3-5 lehte omavahel kokku...selleks kulus terve suur liimipulk, kuid tulemus oli tunduvalt parem kui enne. Ligi 500 leheküljest jäi järgi umbes 100 ehk kui igale lehele panna üks pilt, siis mahutab album umbes 100+ pilti. Lehtede kokku kleepimisel mängis oma osa ka raamatu iseloom. Nimelt oli mõnele poole lisa märkusi juurde kirjutatud või midagi alla joonitud, need kohad proovisin jätta pealmistele lehekülgedele, et albumile isikupära juurde anda.

Albumi sisemuse kaunistamise poole pealt proovisin jääda võimalikult tagasihoidlikuks, et esiplaanil oleksid pigem fotod, mille jaoks see junk journal loodud saigi. Kasutada kavaten ise volditud fotonurkasid, kuna nendega saab kenasti kujunduslikku efekti juurde anda.

Hetkel on lehed veel tühjad, kuid eks ka need kunagi täis saavad...võib-olla. NB! Pildil on suvaline tädi :)
Kuna junk journalid on hetkel mu uus vaimustus, siis tuleb nende kohaseid postitusi veel.

Mummulised vanutatud kindad

Oli aasta 2007. Talv. Väljas tormas. Postiljon tatsus läbi lumetormi....seda ma tegelikult ei tea :) Ilmus uus Käsitöö, mille kaanel ilutsesid punane mustade mummudega vilditud müts ja kindad. Kaanefoto jäi mulle kohe silma, aga julgust neid ise teha ei olnud, kuna hirmu tekitas asjaolu, et kas ikka tulevad välja või mitte (pesumasinaga viltimise hirm on tingitud mitme lemmiku villase eseme väikseks viltimisest :) ikka juhtub). Aga siis ühel päeval küsis Reet minu käest, et egas mul ei ole seda ajakirja, et tema tahaks neid teha. Otsisin ajakirja üles ja laenasin talle ja kui valmis kindaid ja mütsi nägin, siis hakkas südames kripeldama, et tahan endale ka. Mõttest kindaid teha läks mööda vaid üheksa aastat ja voilaa, valmis nad saidki.

Lisan ka õpetuse, et ei peaks ajakirja otsima hakkama, kui peaks isu peale tulema endale ka selliseid kindaid teha.
Vaja läheb:

• sukavardad nr 8 ja heegelnõel nr 4 (ajakirjas soovitati, et "lõdvema käega kudujale nr 6 varrast ja olenevalt käekirjast heegelnõela nr 4 või 5)

• lõdva keeruga 100% villast lõnga (ajakirjas on kasutuatud Novita lõng Huopanen 100g/157m, 100g punast ja 20g musta mummudeks). Mina kasutasin Gründl Filzwolle 50g/50m (roosa) ja Steinbach Wolle 50g/50m (musta). Roosat läks 3 tokki, musta umbes veerand tokki. 

 

Kinnaste alustamiseks loo sukavarrastele üles 36 silmust, jaota 4 vardale ja sule ringiks. Koo 1.rida pahempidi, siis ei hakka serv rullima. Koo 5 rida parempidises koes. 7.real kahanda iga varda kohta 1 silmus ning koo read 8-28. Kuna minu kindad on ramnest veidi laiad, siis soovitan luu pigem 32 silmust, kuid seda saab hiljem viltimisega veidi korrigeerida.

Koo 29.real abilõngaga sisse pöidlaava 6 silmuse ulatuses (parema istuvuse saavutamiseks koo vardal esimene silmus ja siis 6 pöidlaava). 

Koo read 30-50 ning alusta kahandamist: koo igal real 1.varda alguses ja 2.varda lõpus ning 3.varda aluguses ja 4.varda lõpus 2 silma parempidi kokku. Kui alles on 8 silmust, katkesta lõng, tõmba läbi silmuste ja peida ots. 

Koo pöial. Haruta abilõng eest ära ja korja pöidlaava silmused 3 vardale (silmused vastavalt 4,4 ja 5). Koo 10 rida, seejärel kaganda iga varda lõpus 1 silmus. Kui alles on 3 silmust, katkesta lõng ja tõmba läbi silmuste ning peida otsad. Kuna Reeda kinnastel oli pöial veidi lühike, siis lisasin pöidla pikkusesse 2 rida juurde ehk pöidla kõrguseks enne kahandamist oli 12 rida.

Heegelda mummud. Heegelda 4 ahelsilmusest kett. Seejärel heegelda 1.silmusesse 5 ühekordset sammast, nii nagu heegeldaksid nuppu, st iga samba viimane keerd jääb heegelnõelale. Tõmba pärast viimase samba heegeldamist lõng korraga kõikidest keerdudest läbi ja kinnita mumm kinnisilmusega kootud pinnale. Katkesta lõng 4-5 cm kauguselt, keera ümber mummu ja peida lõngaots selle sisse. 

Minu mummud tulid veidi lapergused, aga muidu väga armsad...isegi lapergused mummud on minu lemmikud :) Ainuke, mida muudaksin, oleks mummude arv, kuna tegin neid vähem, kui ajakirjas oleva pildi peal oli, aga kuna see mind ei häiri, siis on kõik korras. 

Kinda mõõdud tulid umbes nii suured, et oleksin ühte kinnast saanud kanda mütsina, aga kuna tung oli suur kindaid ära vanutada, siis ei unustasin neist pilti teha. Kinda enda kudumiseks läks aega maksimaalselt 1 tund, kuna lõng ja vardad olid paksud.

Vanuta. Ajakirjas soovitatakse vanutada villaprogrammiga pestes 3-4 korda ja lisades pesuvahendit alles 2. pesukorral. Vb saab nii paremini kontrollida, milline on vanutamise prosess, aga mina olen ju kärsitu :) Algselt pesin igaks juhuks 20 min lühiprogrammiga 40 kraadi juures, peale seda hakkas kinnas juba kuju võtma. Siis aga panin muu pesuga 40 kraadi juures tavalise puuvillase pesu programmiga masinasse, kus veidi enne tsükli lõppu masinast välja võtsin...õnneks, muidu ei oleks arvatavasti kätte läinud. Aga jah, minu jaoks on vanutamise osa alati selline katsetamise värk, no muidugi peaks tegema enne lõngaga vanutamise proovi, aga kes seda viitsib teha...muidugi ei pruugi alati nii palju vedada, kui mul seekord vedas.

Selles ajakirjas on tegelikult õpetus ka samas stiilis kahe erineva mütsi ja randmesoojendajate tegemiseks. Seega, kellel huvi, siis vaadake ise järgi (Käsitöö, talv 2007).

Roosad jänkupadjad

Tööle minnes jääb minu tee peale Võru tn kaltsukate allee, kus oli akna peal vääääga pikka aega kolm velvetist kardinat. Sel nädalal päästsin nad sealt akna pealt ja õmblesin neist roosad jänkupadjad.

Haarasin akna pealt kardinad ja hakkasin hinda otsima...üks euro tükk, mulle sobib. Miks nii odavad? Kuna tegu oli kardinatega, siis olid neile pleekinud peale heledama triibud, need kohad mis voltidega on rohkem päikesele kätte saadavad. Aga kuna tervet kangast nagunii kasutada ei soovinud, siis ei lasnud ennast sellest heidutada.

Jänkupadi sai endale nööpidest liikuvad silmad. Nelja auguga nööbi peale õmblesin kannaga nööbid ja nüüd saab jänkupadi vaadata just sinna suunda, kuhu silmi pöörata.
Kuna kodus vedeles vaid kaks üleliigset patja, siis sai jänkusid ka ainult kaks tükki tehtud.

Patjade mõõtmed on 35x35 cm + kõrvad, jalad ja saba. Mõlemad padjad lähevad müüki homme (3.dets) loodusmajas toimuvale heategevuslikule laadale.

Seto suurrätt

Kaua tehtud kaunikene, nagu öeldakse. Tegelt nii kaua selle tegemisega ei läinudki, lihtsalt tundus, kuna koolis ei saanud iga päev tegemas käia. Kogu lõime käärimise, rakendamise, kudumise ja narmaste keerutamisega läks vb maksimaalselt 5 päeva, kui oleks täistööpäeva teinud. Kuigi alguses tundus mega jube, kuna lõimed olid villasest lõngast, mis loogiliselt peaks kergesti katki minema, kui soaga neid nühkida, siis tegelikult nii jube ei olnudki ja teeksin hea meelega veel mõne.

Värvideks olid hall, heleroosa, kollane ja selline tumeroosakas lilla :) natuke nagu vaarikakarva, samas ei ole ka...ebamäärane tumeroosa toon. Muidugi lõnga ostmisega sai natuke puusse pandud, kuna vaja oli kahe suurräti jagu, siis ei osanud ma esimene kord täpselt arvutada, millist värvi kui palju vaja on. Aga sellest õppetund järgmiseks korraks. 

Muster on võetud Seto suurräti raamatust, kuid lõnga koguse järgi on triipe veidi kohandatud. Ise jäin väga rahule ja kuigi tegu on villase lõngaga, siis arvuti või teleka ees rätti ümber võttes, see nii väga ei torgigi, kui arvata võiks. Kõige tüütumad etapid olid niietamine ja soastamine, millele järgnes narmaste kokkukeerutamine. Samas sai jalgpalli EM alagrupi mängude ajal sõrmedel lasta käia.

Kaktused

Kunagi ammu ammu, kui mu õde oli veel noor ja ei teadnud, et talle kohe üldse roosa ei meeldi, valis ta enda tuppa roosa tapeedi ja kõik muud asjad ka roosad. Nii jõudsid meie majja need roosad plekist lillepotid...enne värvimist vaatasin, et põhja all oli isegi veel pool hinnasilti ja potid olid ostetud Tartu kaubamajast. Aga siis sai õde vanemaks ja mõistis, et roosa ei ole tema värv. See-eest on mulle roosa koguaeg meeldinud :) Olen pidevalt mõelnud, et tahaks neisse oma kaktused istutada, aga kunagi ei ole kõiki potte korraga üles leidnud. Kuna pidime väljas oleva mega väikse kuuri ümber tõstma, siis tuli sealt ka kogu kraam välja võtta ja võta näpust, olidki kõik kolm potti olemas. Kuna iga pott oli isemoodi pleekinud, siis pühkisin suurema mustuse maha, haarasin kollase spreivärvi ja nii ilusad kollased potid kaktustele saingi.

Kusjuures roosa ei ole alati mu lemmikvärv olnud. Vahepeal oli mul ka kollase hullus. Mäletan, et mul olid kollased ümarad päikeseprillid ja emps heegeldas kollase seljakoti....olin siis võib-olla umbes 9, 10, 11 aastat vana, aga tundub, et see hakkab tagasi tulema, kuna viimasel ajal olen pidevalt kollaseid asju juurde soetanud. Samas võib see tulla ka meie mega toredast "talves", kui enamus aja on kõik sombune ja kole, siis kollane toob mõnusa sooja tunde. Aga ei, roosat ma ei hülga!!
Lisaks pean eputama oma uue nunnuga, kelleks on Hylocereus undatus 'Macho milano' ehk eestikeeles maasik-metskaktus, mille viljadeks on dragonfuit'id.

Looduses on maasik-metskaktus eluvormilt liaan ja võib ronida üle 20 m, aga minu oma on veel beebi. Lisaks tulevad sellele mega ilusad heledad õied, mille läbimõõt võib olla pea 30cm. Ühesõnaga oodata on palju. Leidsin selle nunnu Sõbra Maximast, lugesin fb-ki kaktuste ja sukulentide grupist, et pärast seda oli sinna veel igasuguseid nunnusid toodud, aga ei ole veel neid vaata minna jõudnud.

Las vööd kõlagu ehk kuidas ma kõlavööd kudusin

Koolitööna valmis minu elu esimene nö täispikk kõlavöö. Arvutuste kohaselt ja lõngade lõikamise järgi pidi vöö pikkus tulema 2,5 m, aga kuna mõned lõngad arvasid, et oleks tore mind kiusata, siis jäi 10 cm puudu. seega on vöö pikkus 2,4 m. Kasutatud on nelja värvi ja 12 kõla.

Mõlemas otsas on tutid, millesse panin puupärleid ja punusin mõled punupatsid....ehk siis kolmeharulise palmiku, nagu seda tarkades raamatutes nimetatakse :)
Vöö mustri valimine oli pikk ja aeganõudev töö, kuna  pinterest on täis igast lahedaid mustreid, aga kõiki ju teha ei saa, kui kriteeriumid on kooli poolt ette antud. Lisaks oli minu enda kriteetium: keerata kogueag kõlasid ühele poole, sest kõige esimesel kõlavöö proovijupil ma keerasin nii enda poole kui eemale ja kõik läks sassi :) Mõtlesin siis, et pikale vööle sellist mustrit ei võta, vähemalt praegu. Kui lühemaid juppe teha, siis isegi võiks proovida. Muidugi on see jälle kergema vastupanu teed minek. Selle vöö muster on järgmine.

Lisaks mustri valimisele järgnes järgmine raske katsumus ja selleks oli lõngade värvi valimine :) Nimelt olin käinud poes ja ostnud neli lõnga millest olin täiesti kindel, et teen kõlavöö, aga kui olin joonistanud mitmeid mustreid ja erinevaid värvikombinatsioone, siis vaatasid mulle paberi pealt vastu kas Leedu lipud või Hiina rahvuslikud mustrid. Seega vahetasin punase roosa vastu. Pilt palju parem, kuid nüüd hakkasid värvide kombinatsioonidest kooruma banaanid :) ja üks arbuus, mille ma siis lõpuks välja valisin. 

Kogu selle kõlavöötamise peale sain aru, et mul on kodus liiga vähe erinevaid toone roosasid vildikaid ja pidin 36 uut vildikat ostma. Olin nagu väike laps, kes endale uued vildikad sai :) Aga üldiselt võin enda vööga rahule jääda, kuigi see prefektne ei ole...aga nagu ikka, esimene läheb alati aia taha. Seda võin enda pealt näha :)

Trikoopaelast vaip

Pidime koolis tegema trikoopaelast heegeldatud vaiba.

 Kuna algselt jäi jutt, et vaip kaalub 600g kuni üle kilo, siis üritasin leida kodust seda kogust. Nii leidsingi venna vana voodikatte alumise kanga, mis oli ilusat helesinist värvi, kuid seda oli see kate juba ligi viimased 10 aastat olnud. Kui oleksin teinud sellest sinisest kangast, siis oleks ma iga kord näinud venna voodikatet põrandal :) seega otsustasin selle ära värvida. Kasutasin värvimiseks tumeroosat värvi lootuses, et tuleb veidi roosam toon, kuid lõpuks väljus värvipotist ilus lilla kangas, mis kanga olemusest lähtuvalt oli ühelt poolt tumedam, teiselt heledam. Seda on näha ka vaiba pealt. Nimelt oli tegu frotee moodi kangaga, päris käterätt ta ei olnud, aga midagi sellist.

Kui kuiva kanga ära kaalusin, siis 600g see muidugi välja ei andnud ning tekkis paanika, et mis ma siia juurde siis panen. Kapis vedeles üks frotee voodilina, helekollane, mis värvi poolest väga hästi sobis, kuid mida mu palgatud ribastaja, emps :) enne kooli ribadeks lõigata ei jõudnud. Mõtlesin siis, et saab, mis saab ja vaatab palju ma koolis üldse  vaipa jõuan ära teha. Aga siis teadsid teised, et Räpinas asuvas Linda poes, kus muidu müüakse vana Kreenholmi kangajääke, leidub ka trikoopaela. Käisime sealt läbi ja sain kaasa kahmata 2 rulli trikoopaela, mille kilo hind oli 5 euri ning need kaks rulli läksid mul kokku maksma natuke üle 6 euro. Toodud olid need Türgist. Värve oli päris palju, kuid pael oli veidi jäik. Vähemalt vaiba heegeldamiseks. Võib-olla vaibakudumiseks on see hea kalts, aga seda ma praegu proovida ei ole jõudnud. Ühesõnaga sai need kaks rulli ühikasse taritud ja nagu ikka, kui valikus on palju roosasid asju, siis ei suuda ma mõelda, kas need kõik kokku sobivad. Nii saigi ostetud kaks rulli trikoopaela, mis kodus värvitud paelaga kokku ei sobinud. Sest ma olen osav :) Mis siis ikka, hakkasin koolis ikka oma värvitud ribast heegeldama. Vaip tuli küll väike...selline vannitoa vaiba mõõtmetega, kuid heegeldada oli väga mõnus, sest pael oli mõnusalt pehme ja lörts. Pärast loomulikult käed veidi ka valutasid, aga see käib asja juurde :) tegelikult jäi veidi paela üle ka, sest täisringi ei oleks selle viimase lõpuga enam teha saanud. Seega ei mahu mu vaip kuidagi 600 + grammi sisse. Kuid koolis valmisjõudjate seas, oli minu vaip kõige suurem. 

Vaiba tegemise mõte seises selles, et me oskaksime vastavalt materjalile mustrit kohandada. 

Seega ei jäänud minu algselt valitud mustrist järele midagi peale esimese kolme ringi. 

Mida tähele panna, kui trikoopaelast vaipa heegeldada??

• Kasuta kahekordseid sambaid
• Vähenda või suurenda silmuste arvu nii, et vaip lokkima ei jääks
• Lähene loominguliselt :)

Kui aega rohkem on, siis proovin kindlasti mõne veel heegeldada. Eks näis kunas ma selle aja leian :)