Lõputöö: Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine

Teen siis väikse kokkuvõtte oma lõputööst. Nagu juba mainisin ja pealkirjas ka näha on, oli minu lõputöö teemaks "Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine". Inspiratsiooniks olid kolm Eesti ajaloos olulist rolli mänginud kotti:

• vardakott, millega tassiti kaasa pere käsitöövaru täiendust;
• märss, millega võeti pikemaks teekonnaks või karja minnes kaasa toidumoona;
• jahikott, milles kanti nii jahitarbeid kui ka koju toodavat jahisaaki. 

Kõikide nende kottide juures on mingil määral tegu taaskasutusega. Vardakott tehti tollal vanadest riietest või kangajääkidest ning jahikott valmistati peamiselt jahisaagilt saadud nahast. Looma poolt loovutatud elu austamiseks kasutati sageli ära ka looma luud ning nendest tehti kottide kinnitused. 

Kottide kujundamisel kasutasin suuri ühtseid pindu, et vajadusel kott üles harutada ning midagi uut õmmelda. Samal põhimõttel lisasin ka lapilised vööd, et neid oleks kerge eemaldada ning muuks otstarbeks kasutada. Et kottidest moodustuks kollektsioon, kasutasin samu kangaid. Neid oli neli ning tegu oli Uuskasutuskeskusest ja Sõbralt Sõbrale saadud kangastega. Piltidel näha olev ruuduline kangas oli eelnevalt seelik ning voodriks kasutatud kangas kardin. Teised kangad olid mööblikanga jäägid. 

Vöödeks ja rihmadeks kasutasin lapilisi vöid, mis on üks kirivöö sort. Nende eripära on linase lõnga puudumine, tegu on enamasti läbivillase vööga. Lapilisi vöid kutsutakse ka lätilapilisteks ning nopsilisteks vöödeks. Seda sellepärast, et need on levinud Lätiga piirnevatel aladel ning ka Läti rahvariide komplektides. 

Lapilise vöö kudumine on tunduvalt kergem kui kirivöö puhul, kuna mustrikord on lühem. Samas on minu meelest lapilised vööd pehmemad, armsamad ja nunnumad :) kui kirivööd. Kirivööd on minu jaoks veidi ranged, aga see on maitse asi.

 Oma kottide juures tegin üleval pool olevat Karksi vööd veidi ümber. Lisasin neljanda värvi juurde. Vööde värvid valisin vastavalt koti kangastele. Alguses oli kudumine päris keeruline, kuna olin vaid kirivöö proovitöö teinud, kuid umbes pärast kümmet mustrikorda läks asi juba libedalt.

Kottide tegemisel lähtusin puhtsalt enda vajadusest. Nimelt ei ole ma leidnud jaekaubandusest sellist kotti, mis mahutaks ära kõik tööks vajalikud esemed ja muu pahna, mis ikka naistel käekottides on. Kuna kannan pidevalt kaasas A4 formaadis õppematerjale või sülearvutit, siis pean sageli selleks kuhjama ennast kotte täis nagu nagi. Nüüd saan kõik kenasti ühte kotti toppida ja mure murtud. Nii saidki kaks kotti sellised, millega on võimalik igapäevaselt tööl käia ja üks väiksem, mis mahutaks rahakotti, võtmeid ja telefoni.

Kottidele panin nimed oma põhiharidusest lähtuvalt. Miks just sellised taimed, siis sellepärast, et kui nendele kottidele peale vaatasin, siis nad lihtsalt meenutasid mulle just neid taimi.

Mis siis sellest kõigest välja tuli? Esimeseks minu lemmik kott, seljakott ehk mudel Calluna vulgaris ehk harilik kanarbik.

Modelliks on minu noorem õde

Nii seljakotil kui ka käekotil (mudel Rumex aquaticum ehk vesioblikas) on külgedel trukid, et nende mahutavust saaks muuta vastavalt tassitavale kogusele.

Jätkuvalt on modell minu noorem õde...pigem tema jalad ja rippus käed :)

Kolmas, kõige väiksem kott, mudel Fragaria vesca ehk metsmaasikas on inspiratsiooni saanud jahimehe kotist või siis tänapäeval tuntud postiljoni kotist...see on vist inglise keeles nii tuntud.

No ja ikka sama modell :)

Nagu viimase kolme pildi pealt näha on, siis tegin pildid enne objektiivi puhastamist ja pidid on pudised ning kõikidel fotodel figureerib üks tore karv nimega Karvu, keda ma kusagilt fotoka seest üles ei leia :) Lisaks sai veel kotide klappe läbi tepitud ja veidi kohendatud.

Aga kõige lõpuks tuli välja kolm toredat ja väga minu nägu kotti, hinne viis, kooli lõputunnistus ja kutsetunnistus. Möödus kolm toredat aastat Räpina aiandukoolis...kahe asemel, sai tuttavaks paljude uute ja toredate oma ala spetsialistidega ning uusi sõpru, kellega oma hobi jagada.

Nagu eelmine kord kirjutasin, siis teen nüüd mõneks ajaks kooliga pausi, saigi teist juba 20 aastat järjest käidud, tegelikult selles lubaduses ma igaksjuhuks pead ei anna :) Kuigi nagu Signe kirjutas, et koolist ma ei pääse, sest septembrist hakkavad ju jälle ringitunnid pihta, aga siis olen jälle õpetaja rollis edasi.

Ametlikult käsitööline

Olengi lõpuks ametlikult käsitööline. Eile sai lõputöö kaitstud hinde suurepärane ehk 5 peale ning kool läbi. Kohale veel ei ole jõudnud, et kooli enam minema ei pea, aga eks see ka kunagi tuleb.

Lõputöö ülespanek. Foto: Reet Hünerson

Kõik kaitsmisel osalejad said tekstiilkäsitöö selli IV taseme kutse ja kaitsesid oma töö positsiivsele hindele. 

Kaitsmine. Foto: Lüüli Kiik

Tavaliselt kirjutan kaitsekõne paberile üles ja võtan ette kaasa, aga midagi sealt maha ei loe, kuid pildi peale sai ikka tabatud hetk, kui vaatan paberile...järge ma üles ei leidnud ja tegin lihtsalt targa näo pähe :)

Lõputöö: "Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine". Foto: Lüüli Kiik

Kirjutan oma tööst veidi pikemalt ka edasistes postitustes, kuid nüüd väike puhkus ja siis uuesti kotte vorpima :)

Seto suurrätt

Kaua tehtud kaunikene, nagu öeldakse. Tegelt nii kaua selle tegemisega ei läinudki, lihtsalt tundus, kuna koolis ei saanud iga päev tegemas käia. Kogu lõime käärimise, rakendamise, kudumise ja narmaste keerutamisega läks vb maksimaalselt 5 päeva, kui oleks täistööpäeva teinud. Kuigi alguses tundus mega jube, kuna lõimed olid villasest lõngast, mis loogiliselt peaks kergesti katki minema, kui soaga neid nühkida, siis tegelikult nii jube ei olnudki ja teeksin hea meelega veel mõne.

Värvideks olid hall, heleroosa, kollane ja selline tumeroosakas lilla :) natuke nagu vaarikakarva, samas ei ole ka...ebamäärane tumeroosa toon. Muidugi lõnga ostmisega sai natuke puusse pandud, kuna vaja oli kahe suurräti jagu, siis ei osanud ma esimene kord täpselt arvutada, millist värvi kui palju vaja on. Aga sellest õppetund järgmiseks korraks. 

Muster on võetud Seto suurräti raamatust, kuid lõnga koguse järgi on triipe veidi kohandatud. Ise jäin väga rahule ja kuigi tegu on villase lõngaga, siis arvuti või teleka ees rätti ümber võttes, see nii väga ei torgigi, kui arvata võiks. Kõige tüütumad etapid olid niietamine ja soastamine, millele järgnes narmaste kokkukeerutamine. Samas sai jalgpalli EM alagrupi mängude ajal sõrmedel lasta käia.

Laisk ja töökas käsikäes

Seletuseks pealkirjale, siis olen olnud laisk blogipostitaja, kuid samas on selle põhjuseks muudes asjades töökas olemine. Nimelt on maikuu õpetajatele üks kiireim aeg, nii ka minule, kui toimusid nii ringitunnid kui ka õppepäevade läbiviimised. Lisaks ka enda koolis käimine ja kogu maja remont koos asjade pakkimiste ja toast tuppa kolimisega, mis kõik pidi mahtuma ühe kuu sisse. Nüüd on see õnneks peaaegu läbi ja saab rahulikumalt võtta. Kiire ja pingeline aeg lõppes akadeemilise puhkuse võtmisega ja toreda põskkoopapõletikuga. Seega tuleb järgmine aasta veel koolis käia, aga kuna seal on mega tore, siis võib ühe aasta veel lisaks võtta :)

Vahepeal on päris palju koolitöid valis saanud. Üheks selliseks on Waldorfnukk õpetaja Maaja Kalle juhendamisel.

Kuigi nuku tegemiseks tuli vaeva näha, siis innustas õpetaja enda elevus iga nuku juures tööd edasi tegema. Loomulikult on tulemus ka väga tore.Nuku traksipüksid on tehtud vanadest lühikestest pükstest.
Üks minu jaoks hirmutav asi oli sõbrakirjalise kudumine telgedel. Kuid lõppkokkuvõttes läks asi päris libedalt, ühtegi lõime ära ei lõhkunud, enne mind kudujad olid seda teinud ning kartsin, et mind tabab sama saatus, kuid õnneks mitte. Nendest kootud tükkidest pidi ka midagi valmis tegema. Minu algne mõte oli kott, milleks üks tükk ka lõpuks sai, kuid mille arvatavasti kunagi ümber teen, kuna kasutasin selle tegemiseks kunstnahka, mis villase kõrval tundub veidi võlts. Samuti ei meeldi mulle, et see sai väga suur, kuna tahtsin hoopis teistsugust kotti. Aga koolitööna sai esitatud ning asju sinna sisse mahub palju.

Kunstnaha õmblemisel sai õmblusmasin ikka kõvasti vatti, aga täitsa katki ta ei läinud ja kannatas selle ikka välja. Teisest tükist pidin õele koti tegema, kuid see veel valmis saanud ei ole. Eks näis kunas sinna maani jõuan.

Pole jõudnud ülejäänuid töid veel pildistada, kuid proovin seda tasapisi teha. Eriti elevil olen suurräti pärast, mille järgmine nädal peaks valmis saama ja telgedelt maha võtma.

Arhalised tekstiilitehnikad

Käisin jälle koolis ja proovisin ära nõeltehnika ja lõnga ketramise kedervarrel. Emotsioone oli mitmeid :) Nõeltehnikat alustades tundus kõik tore ja ilus. Sõlmed tulid esimese korra kohta üllatavalt hästi välja, aga  siis jõudis kätte tõehetk...kõik läks sasssssiiiii. Vahepeal oli isegi nutt kurgus, no ei tulnud lihtsalt välja. Tegin ikka nii nagu enne ja nagu pildi peal oli, aga ei tulnud. Pusisin ikka edasi ja päeva lõpu poole hakkas nagu jälle midagi välja tulema :) Kodus pidime tegema toruja tööproovi, kus on nii kahandust kui kasvatust. Minul tuli sellest välja kleit.

Nõeltehnikas lasti meil valida, mida suureks tööks teha tahame, kas kindad, sokid või mütsi. Ma mõtlesin, et teen mütsi, aga eks näis, mis lõpuks välja kukub :)
Lisaks nõeltehnikale õppisime selles aines ka kedervarrega lõnga tegemist. Kõigil tulid väga ilusad efektlõngad :) Esimene läheb ikka aia taha. Minu esimene lõg nägi välja nagu üks suur junn :) Muidugi peaks selle veel läbi pesema ja kuivama panema ja siis korrutama, siis peaks lõnga moodi välja nägema hakkama...ma loodan.

 Aine raames tuleb kõikidel teha 25 g lõnga, tegelt tegime selle koolis ära ka, aga parema tulemuse saamiseks pidime kodus proovima teha eelkraasitud villaga. Nimelt esimese lõnga jaoks kasutasime kodus pestud lambavilla, mida ise kraasisime.
Loomulikult oli kodutöö tegemiseks vaja ka kedervart. Kuna netist ma tellida ei viitsinud...tegelt mulle väga ei meeldi, kui ma ei ole saanud asja näppida, seega tuli kedervars ise teha. Selleks kasutasin kummist ratast, ümmarguse pintsli vart ja konksu.

Kui kedervars valmis sai, lõikasin noaga väikse sälgu ratta sisse, et lõng paremini kinnituks. Ja siis kontrollisin, kas asi ikka töötab. Töötas küll. Muidugi tuli lõng ka ühtlasem, kui esimene kord. Segasin lambavilla sisse ka koerakarvu. Teised naersid, kui käisin vahepeal koera kammimas, et värsket materjali saada. (Heledam on koeravill ja tumedam lamba).

Ainuke asi, mis mulle selle kedervarre juures ei meeldi, on see, et kummist ratas haiseb rõvedalt. Aga kui pärast ketramist käed ära pesta, siis ei ole hullu.

Las vööd kõlagu ehk kuidas ma kõlavööd kudusin

Koolitööna valmis minu elu esimene nö täispikk kõlavöö. Arvutuste kohaselt ja lõngade lõikamise järgi pidi vöö pikkus tulema 2,5 m, aga kuna mõned lõngad arvasid, et oleks tore mind kiusata, siis jäi 10 cm puudu. seega on vöö pikkus 2,4 m. Kasutatud on nelja värvi ja 12 kõla.

Mõlemas otsas on tutid, millesse panin puupärleid ja punusin mõled punupatsid....ehk siis kolmeharulise palmiku, nagu seda tarkades raamatutes nimetatakse :)
Vöö mustri valimine oli pikk ja aeganõudev töö, kuna  pinterest on täis igast lahedaid mustreid, aga kõiki ju teha ei saa, kui kriteeriumid on kooli poolt ette antud. Lisaks oli minu enda kriteetium: keerata kogueag kõlasid ühele poole, sest kõige esimesel kõlavöö proovijupil ma keerasin nii enda poole kui eemale ja kõik läks sassi :) Mõtlesin siis, et pikale vööle sellist mustrit ei võta, vähemalt praegu. Kui lühemaid juppe teha, siis isegi võiks proovida. Muidugi on see jälle kergema vastupanu teed minek. Selle vöö muster on järgmine.

Lisaks mustri valimisele järgnes järgmine raske katsumus ja selleks oli lõngade värvi valimine :) Nimelt olin käinud poes ja ostnud neli lõnga millest olin täiesti kindel, et teen kõlavöö, aga kui olin joonistanud mitmeid mustreid ja erinevaid värvikombinatsioone, siis vaatasid mulle paberi pealt vastu kas Leedu lipud või Hiina rahvuslikud mustrid. Seega vahetasin punase roosa vastu. Pilt palju parem, kuid nüüd hakkasid värvide kombinatsioonidest kooruma banaanid :) ja üks arbuus, mille ma siis lõpuks välja valisin. 

Kogu selle kõlavöötamise peale sain aru, et mul on kodus liiga vähe erinevaid toone roosasid vildikaid ja pidin 36 uut vildikat ostma. Olin nagu väike laps, kes endale uued vildikad sai :) Aga üldiselt võin enda vööga rahule jääda, kuigi see prefektne ei ole...aga nagu ikka, esimene läheb alati aia taha. Seda võin enda pealt näha :)

Trikoopaelast vaip

Pidime koolis tegema trikoopaelast heegeldatud vaiba.

 Kuna algselt jäi jutt, et vaip kaalub 600g kuni üle kilo, siis üritasin leida kodust seda kogust. Nii leidsingi venna vana voodikatte alumise kanga, mis oli ilusat helesinist värvi, kuid seda oli see kate juba ligi viimased 10 aastat olnud. Kui oleksin teinud sellest sinisest kangast, siis oleks ma iga kord näinud venna voodikatet põrandal :) seega otsustasin selle ära värvida. Kasutasin värvimiseks tumeroosat värvi lootuses, et tuleb veidi roosam toon, kuid lõpuks väljus värvipotist ilus lilla kangas, mis kanga olemusest lähtuvalt oli ühelt poolt tumedam, teiselt heledam. Seda on näha ka vaiba pealt. Nimelt oli tegu frotee moodi kangaga, päris käterätt ta ei olnud, aga midagi sellist.

Kui kuiva kanga ära kaalusin, siis 600g see muidugi välja ei andnud ning tekkis paanika, et mis ma siia juurde siis panen. Kapis vedeles üks frotee voodilina, helekollane, mis värvi poolest väga hästi sobis, kuid mida mu palgatud ribastaja, emps :) enne kooli ribadeks lõigata ei jõudnud. Mõtlesin siis, et saab, mis saab ja vaatab palju ma koolis üldse  vaipa jõuan ära teha. Aga siis teadsid teised, et Räpinas asuvas Linda poes, kus muidu müüakse vana Kreenholmi kangajääke, leidub ka trikoopaela. Käisime sealt läbi ja sain kaasa kahmata 2 rulli trikoopaela, mille kilo hind oli 5 euri ning need kaks rulli läksid mul kokku maksma natuke üle 6 euro. Toodud olid need Türgist. Värve oli päris palju, kuid pael oli veidi jäik. Vähemalt vaiba heegeldamiseks. Võib-olla vaibakudumiseks on see hea kalts, aga seda ma praegu proovida ei ole jõudnud. Ühesõnaga sai need kaks rulli ühikasse taritud ja nagu ikka, kui valikus on palju roosasid asju, siis ei suuda ma mõelda, kas need kõik kokku sobivad. Nii saigi ostetud kaks rulli trikoopaela, mis kodus värvitud paelaga kokku ei sobinud. Sest ma olen osav :) Mis siis ikka, hakkasin koolis ikka oma värvitud ribast heegeldama. Vaip tuli küll väike...selline vannitoa vaiba mõõtmetega, kuid heegeldada oli väga mõnus, sest pael oli mõnusalt pehme ja lörts. Pärast loomulikult käed veidi ka valutasid, aga see käib asja juurde :) tegelikult jäi veidi paela üle ka, sest täisringi ei oleks selle viimase lõpuga enam teha saanud. Seega ei mahu mu vaip kuidagi 600 + grammi sisse. Kuid koolis valmisjõudjate seas, oli minu vaip kõige suurem. 

Vaiba tegemise mõte seises selles, et me oskaksime vastavalt materjalile mustrit kohandada. 

Seega ei jäänud minu algselt valitud mustrist järele midagi peale esimese kolme ringi. 

Mida tähele panna, kui trikoopaelast vaipa heegeldada??

• Kasuta kahekordseid sambaid
• Vähenda või suurenda silmuste arvu nii, et vaip lokkima ei jääks
• Lähene loominguliselt :)

Kui aega rohkem on, siis proovin kindlasti mõne veel heegeldada. Eks näis kunas ma selle aja leian :)

Käisin jälle koolis...

Jep nii ongi, selja taga on jälle üks sess, kus sai nädala aja kohta päris palju õpitud.

Esiteks, tegime algust nahatööga, kus tutvusime erinevate tehnikatega ning mille tulemusena valmib vähemalt 3 nahast kotikest.
Teiseks, tegime tikkimises paeltikandit, mida ma enne ei olnud kunagi teinud, sest tundus ilgelt raske...aga nagu ikka, kui lõpuks asja kätte võtad, siis ei olegi nii raske :)
Kolmandaks, said läbi tekstiilide kompositsiooni tunnid, mille tulemusena panime oma töödest üles mininäituse, et töid ilus hinnata oleks.

Lisaks alustasin ka oma sõbakirjalise töö kudumist. Ühe tüki peab veel kuduma ja siis sellest mingi toote välja võluma. Eks ta kott või padi tule, aga sinna on veel aega.
Edasi arenes ka Waldorf nuku tegemine, mille juures tekkis palju vahvaid ütlemisi, kuid nendest parim oli Lenna öeldu  "Mul tekivad ikka tselluliidikärakad, ükskõik kui palju ma topin!" Toppisime nuku keha villa täis, nalja oli muidugi nabani ja sellest lausest teemaarendusi sadu.
Heegeldasime ka trikoopaelast vaiba, aga see on pikem jutt.

Räpina: kolmas sess

Jälle on möödas üks produktiivne sess, mis algas tohutu aju vaevava kirivöö kudumisega ning lõppes oma tunnihinna arvutamisega. Õnneks oli vahepeal ka rahulikumaid päevi. Kirivöö tegemise sain enda arust selgeks :) eks näis, kui pingi peale vedama hakkan, kas siis saan hakkama. Aaa...ostsin Sujurist endale vöö kudumise pingi ka ja muid jubinaid, sest kui kõik need su ees kastis on, siis on ju palju kergem raha välja käia, kui netist tellida.

Lõputööks inspiratsiooni leidmine ehk kottide paberile sokerdamine, kirivööga mõhklemine, Waldorf nuku jäsemed ja ilma nahata kaalikas :) ehk pea

Lõputöö poole pealt viis mu tee tagasi algse idee ehk siis kottide juurde, üritan mitte uuesti ümber mõelda ja ühele teemale kindlaks jääda. Meie heegeldamise õptaja Ulve Kangro sai endale tuttava kaudu 1870 või midagi sellise aasta Saksa ja Vene moeajakirju...tegelikult nende fragmente. Saime ka ise neid värisevate kätega lapata, mega lahedad olid, midagi muud öelda ei saa :)

Vääääääääääääääääääga vanast moeajakirjast pildid riietest, mida võiks isegi reaalselt teoks teha

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kaltsunukk ilma nõela pistmata

Tootearenduse tunnis tegime eile kaltsunukku, mille juures ei tohtinud kasutada nõela. Nukk tuli teha valmis kanga, nööri ja sõlmede abil. Selle nuku tegemise juhendi andis õpetaja meile ette, kuid täna pidime sellest uue toote arendama.

Minu uueks tooteks oli meduus, kellel on kaheksajala kombitsad :) tegelikult olin ma enda arust mega kaval ja võtsin kombitsate jaoks täpilise kanga, nagu oleksid iminapad kombitsatel. Kuid kui olin meduusi valmis teinud, siis lõi lambike põlema, et kaheksajalal on ju kombitsatel iminapad -.- Nii lõikasin kombitsad peenemateks ning punusin patsid.

Lisaks kaltsunukule proovisime ka erinevaid Jaapanist pärit kangasse pakkimise tehnikaid - FUROSHIKI.

 Proovisime koolis sama tehnikaga ka kottide sidumist, kuid kuna need olid tühjad, siis pildile jäid nagu tühjad kotid, mis ei seisnud püsti. Kottidest meeldis mulle väga üks selline, mida õpetaja nimetas seenelkäimise kotiks :) Nimelt tegime sellise koti, kuhu saaks panna seeni, kui korv täis saab. Tavaliselt kasutame selleks empsi pusa :) aga nüüd saame siis sallist koti teha. Väga kasulik õppetus. Kott nägi välja peaaegu nagu all oleval juhendil Katakake Fukuro kott, aga väljaulatuvad otsad sai sisse poole keeratud ja seega seisavad seened kindlamini kotis.

 http://en.bentoandco.com/pages/all-about-furoshiki