Kellega kohtusin muru niites? Ehk miks inimesed tahavad vabaneda samblast ja võililledest?

Juba pikemat aega on mind Facebooki aianduse grupis kurjaks ajanud inimesed, kes vinguvad selle üle, et nende muru sees on sammal või võililled. Kuidas sellest lahti saada? Miks see tuleb? jne jne. Sellest tulenevalt otsustasin kirjutada selle postituse. Veel toredam on vaadata, kuidas neid postitusi ilmub üha rohkem ajal, mil Eestis ja Euroopas tähistatakse looduskaitsekuud (mai teise nädala pühapäevast kuni 5.juunini). Veidi silmakirjalik, kas pole?

Täna muru niites, üritasin kokku lugeda, paljude toredate taimedega ma kohtun. Esimese TOREDA üllatusena leidsin varjulisemast kohast kahest erinevast liigist sammalt (täpsemalt määrama ei hakanud, sest see ei ole hetkel oluline). Kuna muru on pea kümme aastat tagasi lapitud, peale mägimändide eemaldamist, siis koosneb minu koduaia muru rohkem kui ühest kõrrelise sordist. Tegelikkuses on kõikide poes müüdavate muruseemnete segude peamiseks koostiseks aasnurmika ja punase aruheina seemned, millele vastavalt kasvukohale ja väljanägemisele on lisatud muid liike. Seega ainuüksi kõrreliste ja sammaldega on minu murus vähemalt 6 liiki taimi.
Hetkel õitsevatest taimedest kohtsasin võilille, harlikku maajalga, vereurmarohtu, põldkannikest, lisaks nendele kaunistavad mõne aja pärast muru hanijalad ning oma sulgjate lehtedega loovad pikkade kitsaste kõrreliste vahele õhuruumi raudrohu lehed. Pärna all laiuvad metsmaasika lehed ning roomavad akakapsad.  Kokku 14 liiki.

Kevade alguses pistavad oma ninad mullast välja krookused ja tsillad. Liike 16, kuid kindlasti on mõned liigid häbelikumad ja külmakartlikumad ning ei ole julgenud tänu tänasele külmale kevadele veel mullast välja tulla. Seega lisan siia juurde veel 4 liiki. Seega on kokku minu murus umbes 20 erinevat liiki taimi. Kuna minu koduaed on väike, siis suuremates aedades võib liigirikkus olla veelgi suurem, kuna praegusel ajal kaunistavad paljusid aedasid minu aiast puuduvad ülased, lõokannused ja lõosilmad. Selline taimestiku mitmekesisus peaks olema meile õnn mitte õnnetus. Oleme ju tuntud oma Laelatu puisniidu poolest, mille ühelt ruutmeertilt loendati 76 erinevat soontaimeliiki. Seega miks sellisest silmailust soovitakse vabaneda?

Üheks põhjuseks võib olla soov saada inglise mõisates nähtud "ideaalne" muru, kuid kas keegi on tähele pannud, et aiandussaadetes, kus kellegi koduaias selline muru leidub, on nendeks tavaliselt vanemad inimesed, kes on selle jaoks terve elu vaeva näinud. Enamasti ei ole neil aias laste mänguasju, ronimispuid ja liumägesid ning neil ei ole koduloomi. Just!! Neil ei ole segavaid ja muruhävitavaid faktoreid, neil on palju vaba aega, et sellega tegeleda. Seega pole vaja muretseda, kui oled tubli koduperenaine, kuid sinu muru ei ole "täiuslik".

Hirm putukate ja mutukate ees. Tõesti, kui sinu aias leidub mõnigi õitsev taim, siis meelitab see ligi erinevaid putukaid. Kuid hirmudest tuleb üle saada! Tean seda omast käest, kuna olen mesilaste mürgi suhtes nii alergiline, et pean adrenaliinisüstalt koguaeg kaasas kandma, et mitte nõelamise korral ära lämbuda. Kuid sellegi poolest ei loobu ma kaunitest lilledest ja ei kata aeda kunstmuruga.

Veelgi enam tuleks mõelda sellele, et üha rohkem kasutatakse põllumajanduses taimekaitsevahendeid, mille tagajärjel  mesilaste arvukus pidevalt väheneb ning kui pole tolmendajaid, siis ei ole taimi ning kui pole taimi, ei ole meil süüa. Seega on need paar võilille, mis aias muru sees kasvavad mesilastele justkui spaad, kus puhta õietolmuvanne võtta. Muidugi ei ole putukate hirm põhjendatud, kui soovitakse vabaneda samblast, kuna teadaolevalt ei ole sammaldel juuri ja õisi, seega ei ole nendest mesilased huvitatud.

Miks sammal aeda tuleb? Sest ta tahab!!!! Kui sammal on "vallutanud" muru, siis talle meeldib seal olla, tema soodsaks kasvuks on loodus vajalikud tingimused. Pole mõtet ajada ära kedagi, kellele meeldib kusagil olla. Mind näiteks ei ole võimalik kangapoest välja ajada, kui just ei ole sulgemise aeg või raha otsas :) . Sama on ka samblaga. Kui sammal on juba sinu aeda tulnud, siis ole rõõmus, et oled saanud sellise toreda taime võrra rikkamaks, mitte ära püüa teda iga hinna eest välja tõrjuda. Seda eriti olukordades, kus oled juba aastaid sõnnikuhargiga muru õhutanud, seda lubjanud või kasutanud muid poes olevaid samblatõrje vahendeid, kuid midagi ei ole muutunud. Ei tasu võidelda tuuleveskitega ja proovida jõgesid panna teistpidi voolama nagu seda nõukogude ajal plaaniti. Selle tegevusega kulutad vaid oma raha, aega ja närve. Ole õnnelik selle üle, mida loodus on sulle andnud, sest looduse vastu nagunii ei saa. Me ei saa panna ranniku äärde liiklusmärki stopp tsunaami, edasitulek keelatud, ta tuleb ikka. Seega tuleb õppida koos elama kogu looduse pakutava iluga ja valuga ning luua sellest midagi veelgi kaunimat, võttes eeskujuks näiteks Jaapani samblaaiad.

Võib-olla näen mina muru ja taimi teise pilguga, kuna olen kõrgkooli lõpetanud taimeökoloogiale spetsialiseerudes, kuid olen ka teisi selliseid kohanud :) ja loodan, et vähemalt üks inimene hakkab peale selle postituse lugemist oma muru ja aeda rohkem väärtustama ning loobub "ideaalsest" murust.

Jalgadega nõelapadi

Armas lõputöö, olen sinu tegemisel patustanud :) Jep, selline siis ma olen, aga eks kõik, kes kunagi lõputööd on teinud teavad, et kõik muu on sada miljon korda huvitavam ja parem kui lõputöö. Nii ka see jalgadega nõelapadi. Nägin youtubes videot, kus selle tegemist õpetati ja näpud hakkasid nii kole kibedasti sügelema, et pidin selle asja ette võtma. Kui aus olla, siis on nõelapadi juba pea poolteist kuud valmis olnud, seega õppepuhkust ma selle tegemisega sisustanud ei ole...sellest süüst olen puhas.

Tegelikult kasutati videos olnud õpetuses kusagilt ostetud kõik osad ühes DIY pakki. Kuna mul seda kusagilt saada ei olnud ja õpetused mulle väga ei meeldi...mis on irooniline, kuna olen õpetaja :), siis tegin ise. Et mõõtmed enam-vähem õiged saaksid, panin video pausi peale just siis, kui kangatükk oli lõikematil ning sain nii mõõdud välja lugeda. Jah, tunnistan, et see on minu kui käsitöölise poolt väga alatu tegu, et ei toeta teisi käsitöölisi, aga mingist käsitöö oskuse tasemest ei tõusnud mu käsi enam selliseid kõik ühes komplekte kasutama.

NB! Pilt ei ole mõõtkavas!

Vaja läheb:

• kangajääke
• tugevnduskangast (tugevam puuvillane kangas)
• 2 nööpi
• vilt
• vatiini
• porolooni
• lõike tegemiseks paberit
• kõvemat pappi või vineeri
• naasklit, liimipüstolit, pva
• märkimisvahendit
• joonlauda
• sirklit vm ringi joonistamise abivahendit
• jalgu (niidirullid, kapinupud, nööbid jne, arv omal soovil)
• niiti, nõela, kääre, õmblusmasinat jm õmblemisvahendeid

1. Lõika lõike järgi välja 13 tugevnduskanga tükki. Joonista nende pahemale küljele lõikel olevad jooned, nii on pärast kergem kokku õmmelda ning tulemus tuleb korrektsem.
2. Lõika samasugused tükid välja kangajääkidest. Kuna tükid ei ole suured, siis on võimalus mitte raisata uut ilusat kangatükki, vaid lahti saada kangajääkidest.
3. Pane kanga pahem ja tugevnduse parem pool vastamisi ning kinnita nõelaga. Kui kasutad erinevaid kangaribasid, siis laota enne kinnitamist need ringi kujuliselt laua peale, et sättida, mis tükk mille kõrvale käib ning hiljem kahte tükki kokku pannes kirjuta tugevndusele peale järjekorra number, et saaksid kokku õmmeldes sama mustri.

4. JUPID KOKKU. Selleks pane tükkide paremad pooled vastamisi ning õmble mööda joont kokku. NB! Parema tulemuse saamiseks õmble nurk kaarega! Peale kokku õmblemist kõika õmblusvaru tipu poolt väiksemaks.

5. Õmble kõik tükid kokku ning aja mööda alumist joont mütsikesse sisse traagelniit, mida on vaja hiljem, et kogu kupatus põhja alt kinni tõmmata. Seega kasuta tugevamat niiti. Ära muretse, kui ülevalt ei jookse õmblused ilusti kinni ja sinna on jäänud auk. See kaetakse pärast nööbiga.

6. PÕHI. Võta poroloon ning lõika sellest välja 10 cm diameetriga ring. Selle peale lõika muudkui väiksemaks minevaid vatiinikihte. Lõpuks lõika üks õhem kiht vatiini selliste mõõtmetega, et see kataks kogu seda kupatust.

7. Lõika paksemast papist või vineerist (mina kasutasin pildiraamide taga olevat alust) 10 cm diameetriga ring. Kui kavatsed jalad külge kleepida, siis ei ole nende jaoks auke teha vaja...mina vaatasin videost, kuidas teha ja muudkui augustasin, aga lõpuks ikkagi kleepisin liimipüstoliga jalad alla. Liimitavate jalgade puhul on vaja teha auk ainult keskele.
Lõika vildilehest ring, mille diameeter on veidi väiksem kui aluse oma, umbes 8 cm. See hakkab katma nõelapadja all olevat ehituslikku poolt. Kui kasutad jalgadeks kapinuppe, siis tee alusele naaskliga augud, torka läbi kruvid, tee vildi sisse augud jätka punktis 8 ning kinnita jalad kõige lõpus.

 8. Aseta kõigepealt mütsi sisse kõige suurem vatiiniring. See peaks katma ära kogu ülejäänud pehme osa. Seejärel lisa teised vatiinitükid, alustades väikseimast ning lõpetades porolooniga. Säti nii, et esimene tükk kataks teisi. Kõige selle peale pane papist alus ning tõmba müts traagelniidiga ümber aluse kinni. Seo traagelniit tugevalt. Et kangas kindlasti kinni jääks pane selle ääre alla pva-d või kuumaliimi.
9. Kata alumine osa vildiga.
10. OPERATSIOON "KÕHT SISSE!". Selleks võta tugevam niit, pane ühekordselt nõela taha ning torka ülevalt keskelt sisse ja alt läbi aluse keskmisest august välja. Eemalda niit nii, et niidi tagumine ots jääb padja pealt välja ja alumine ots padja alla rippuma. Pane niidi ülemine ots läbi kahe nööbiaugu ning seejärel torka see niit läbi nõelasilma ja torka see jälle padja alumisele poolele nagu ennem.
Nüüd on kaks otsa alumisel poolel. Torka need mõlemad otsad läbi nööpaukude ning tõmba üleval olev nööp alla poole ("Kõht sisse!") ning seo topeltsõlmega kinni.
11. Liimi või keera kruvide otsa jalad. Ja ongi valmis!!!!

Panen siia algse õpetusvideo ka üles, et ei tekiks tunnet, nagu oleksin ise kõik välja mõelnud. Loomulikult kasutasin neid vahendeid, mis kodus oli ja midagi juurde ei ostnud, seega erineb veidi videos olnust, aga nõelapadja funktsioon jääb samaks. Video: Color Wheel Pin Cushion just like a Mini Tuffet 

Loodusjutud (3): Põhja-Eesti ekskursioon 2017

Tartu loodusmajas on saanud traditsiooniks käia kevadel ekskursioonil Põhja-Eestis. Kuna olen padutartlane ja viimased ekskursioonid Lõuna-Eestist kaugemale on jäänud koolipõlve, siis on need reisid mulle endalegi elevust tekitavad. Nii ka selleaastane ekskursioon, kus külastasime Kostivere karstiala, Rebala kivikalmet, Muuga kabelikivi, Jägala juga ja loodusmuuseumis näitust "Ürgmeri".
Esmalt külastasime Kostivere karstiala, mille on kujundanud Lasnamäe lademe lubjakihist läbi voolav Jõelähtme jõgi. See on rikas paljude erinevate karstivormide poolest, näiteks leidub seal arvukalt pikki ja kitsaid avalõhesid, karstilehtreid ning jäänukpankasid. Sellel korral oli veetase madal ning nägime kauneid "kiviseeni", mis suurvee ajal tavaliselt nähtavad ei ole vaid "kasvavad" vee all.
Ühtlasi paikneb karstiala Kostivere maastikukaitsealal ning selle eesmärk ongi kaitsta karstivormide poolest rikast maastikku. Kuna ala karjatatakse juba väga pikka aega, siis on tänu inimtegevuse mõjule sellele alale kujunenud alvarid ehk loopealsed, mida iseloomustab õhuke lubjarikas muld. Tegu on poollooduslike rohumaadega, mille mullakihi paksus on tavaliselt 20-30 cm, pragudes ja lõhedes veidi rohkem, kuid sellest hoolimata on loopealsed liigiliselt väga mitmekesised ning nendel leidub mitmeid kaitsealuseid liike, näiteks Alpi nurmikat Poa alpina ja aasnelki Dianthus superbus.

Alpi nurmikas Poa alpina http://efloora.ut.ee 

Aasnelk Dianthus superbus http://efloora.ut.ee

Lisaks eelmainitud taimedele, kasvab loopealsetel harilik kukehari Sedum acre, millelt ei saanud mina oma silmi. Tegemist on paksuleheliste sugukonda kukeharja perekond kuuluva mitmeaastase rohktaimega, mida rahvasuus tuntakse ka kukemarja, maoajaja, kiigemääre, lambamarja ja müüripipra nime all.

Kukehari on väike sukulent, mis võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Viietised õied on kollased ning moodutavad tiheda õisiku. Ühe õisiku läbimõõt on kuni 8 mm. Õitsevad kevadest suve keskpaigani. Nagu sukulentidele kohane, siis saab taime kergesti paljundada vegetatiivselt ehk lehtede, pungade, või varre osagega.

Kasvada eelistab kukehari hõreda taimestikuga päiksepaistelisel kohal. Eriti hea kasvukoht on seal, kus puudub üldse muu taimestik. Kukehari on võimeline kasvama väga ekstreemsel pinnasel, näiteks liival või kivimüüris, kuid ta ei talu varju ja veepuudust. Eriti kena näeb kukehari välja kivitaimlates, kus kasutatakse mitmeid aretatud sorte.
Lisaks kivitaimlates silma ilu pakkumisele, kasutautakse kukeharja ka ravimtaime ja meetaimena. Ühelt hektrarilt pidavat saama kuni 35 kg mett, mis on ilus kuldkollane ja meeldiva lõhnaga. Kui oleks olnud võimalik, siis oleksin haaranud viimase pildi peal oleva tüki maast kaasa ja endale koju aeda kaunistama pannud :) õnneks....või kahjuks ma seda teha ei saanud.
Edasi suundusmine kohe seal samas Tallinn-Narva maantee ääres olevate Rebala kivikalmete juurde. Ja ka seal ei saanud mu hing rahu, kuna kalmed olid kaetud nende samade toredate kukeharjade ja samblaga.

Tegemist on pronksiaegsete kivikirstkalmetega, mis on rajatud 8.-7.sajandil eKr. Kalmed asuvad kohe Tallinna-Narva maantee ääres ning paiknevad Rabala muinsuskaitsealal, mis on Eesti ainuke muinsuskaitseala, kus tegeletakse maastikukaitsega. Kivikalmete juures on ka muuseum, kuid seda me kahjuks külastada ei jõudnud, seda ka sellepärast, et muuseum on avatud suveperioodil või siis ettetellimisel.
Peale kivikalmeid suundusime Jägala joa juurde, kus mina ei olnud enne seda kunagi varem käinud. Kuidagi ei olnud sattunud sinna. Aga nüüd sai see ilmaime ära nähtud :)

Kuna vesi oli kevade kohta väga madal, siis ei paistnud juga nii suurejooneline nagu kevadise suurvee ajal see olema peaks, kuid see-eest oli näha joa taga peituv sein, mille peale jällegi suud vesistasin :).
Jägala juga asub Jägala jõe alamjooksul, umbes 5 km enne jõe suubumist Soome lahte. Selle kõrgus on erinevatel andmetel 7-9 m ning laius üle 50 m, seega on tegu Eesti kõrgeima loodusliku  joaga. Langev vesi on joa alla tekitanud umbes 7 m sügavuse hiiukirnu, nii nimetatakse kose uuristatud lõõri, mis tekib joast langenud vee kulutava jõu tulemusena. Joa tagant on võimalik ka läbi kõndida, kuid 30+ õpilasega me seda ette ei võtnud, sest muidu oleksime mõned jõkke ära kaotanud :), sest joa taga olevad kivid olid libedad.
Jägala juga on looduskaitse all aastast 1959. Varasem rahvapärane nimetus oli Joarüngas ning selle kohal olnud muistne kultusepaik. Joa juurest pärinevad Eesti esimesed kirjalikud teated vesiveskist, umbes 1240.aastast.
Joa taga ja kõrval paljanduvad Ordoviitsiumi settekivimid, kust võib leida nautiloidide kivistisi.  Hiljem nägime neid samu tegelasi ringi ujumas ka loodusmuuseumi uuel näitusel.

Kui juga vaadatud sai, suundusime Muuga kabelikivi juurde, mis on suuruselt teisel kohal olev rändrahn Eestis (esimene on Ehalkivi). Kabelikivi on 18,7 m pikkune, 15 m laiune ja kuni 7 m kõrgune hiidrahn.

Loomulikult leidub selliseid toredaid tegelasi (mitte pildil olevad isikud), kes midagi ega kedagi ei austa ning rikuvad kõike, mis tee peale ette jääb. Nii oli ka kabelikivi kenasti "graffitiga ära kaunistatud". Kus on inimeste mõistus? Mina aru ei saa. Aga soditud kivi asemel ka üks ilus kivipilt (kabelikivi on tagumine).

Ja lõpuks jõudsime päälinna loodusmuuseumi. Läbi linna sõites ahhetasid ja ohhetasid paljud lapsed kui tore ja ilus see Tallinn ikka on ning parim lause, mis ühe poisi suust kõlas oli: "Tallinn on ikka nii lahe, siin on isegi poed maja kujulised!!". Seda ütles ta kortermaja kohta, mille alumisel korrusel oli ühe x-iga Maxima pood. Vot kui kõva linn see Tallinn ikka on :).

Kuna enamike õpilastega oleme loodusmuuseumit juba külastanud, siis püsinäitus neile väga huvi ei pakkunud, küll aga oli väga huvitav ürgmere näitus, kuhu tellisime juurde ka giidi, kes väga lapsesõbralikut tutvustas erinevaid aegkondasid, mis võib mõnikord väga kuivaks jääda...minule isiklukult näiteks koolis see osa väga ei meeldinud, aga muuseumis kuuldu oli küll väga põnev.
Peale muuseumit alustasime pikka sõitu tagasi koju, Tartusse.