Uued kaaned

Organiseerimine vol 3 ehk registraatori uued kaaned. Need, kes mind rohkem tunnevad, teavad, et mulle ei meeldi tavaline ja mulle ei meeldi olla teistega samasugune, seega ei meeldi mulle ka tavalised ühevärvilised registraatorid.

Oma hetkel meeli ärgastava tehnika - mixed media proovitööde organiseerimiseks katsin A5 registraatori lapitehnikas kaantega. Kangas on kaane külge liimitud, seega uuesti seda kasutad ei saa, kuid see ei olnud ka antud kausta juures eesmärgiks.

Kui soovid ka endale kangaga kaetud kausta (võimalik tellida ka eemaldatavad kaaned), siis loe lähemalt eritellimuse esitamise kohta www.rohelilledisain.com/tellimisinfo või kirjuta oma soovist info@rohelilledisain.com.

Junk journal junkies väljakutsed

Kui junk journalite tegemise vaimustus mulle peale tuli, liitusin facebookis junk journal junkies grupiga, kus on veel minusuguseid imelikke :) Grupis toimuvad iganädalased väljakutsed ehk siis challenged, kus tuleb etteantud värvide ja teemaga teha üks junk journali lehekülg. Esimeset väljakutsest ma osa ei võtnud, kuid näpud sügelesid ning sellepärast vorpisin eile õhtu ühe väljakutsete junk journali ja proovin nüüd seda ilusti täita.

Kui aus olla, siis egas tegelt aega seda teha ei ole, sest olen endale peale kooli lõpetamise plaani kuhjanud veel keraamika ja programmeerimise kursuse. Aga egas need ei segagi, pigem segab tööl käimine :) kuradima palju aega võtab ära :) Aga õnneks ei ole ajapuudus mind kunagi seganud ja peaaegu alati saavad kõik asjad tehtud....kool küll veidi (aastase) hilinemisega...ma loodan...aga siiski.
Junk journali kaaned on kaetud decoupage tehnikaga, milleks kasutasin prismast ostetud salvrätikuid...ilge soodustus oli, üks pakk maksis keskmiselt viiskümmend senti, kuhjasin pool korvi täis, nüüd peaks vist veidi aega salvrätikute riiulist eemale hoidma :) Kaant kaunistab minu viimase aja lemmik tsitaat:

"The CREATIVE adult is the child who survived."

Tõlgituna: "Loominguline täiskasvanu on ellujäänud laps." Inglise keeles tundub sõnastus parem, aga mõte on see, mis loeb.

Teise nädala väljakutse tingimused on värvid punane, sinine, must ja teemaks linnud. Kuna linnud ei ole tegelikult minu väga suured lemmikud, siis kohe ei torganud pähe, et keda neist kasutada võiks, kuid siis, nagu välk selgest taevast saabus mu mõtetesse info, et meie enda suitsupääsuke vastab värvi kriteeriumile suurepäraselt. Nüüd mõtlen, et olen ikka udupea küll, sest peaaegu terve selle nädala jahvatasin töö juures lastele, kuidas pääsusaba ära tunda, et tema tiibade peal on rahvuslind suitsupääsuke. Peaks tihedamini enda pikkade juhtmete pealt ära astuma, võib-olla olen siis koguaeg tark :)

Et rohkem eestlust sisse tuua, lisasin lehe kaunistamiseks üles ja alla äärde kirivöö paela. Kuna suitsupääsukese taustaks olev paber ei olnud täiesti süsimust ja kujutas pigem tahvlit, siis haarasin valge pliiatsi ja kirjutasin sinna ühe tsitaadi, mis tõlgituna näeb välja selline: "Oksal istuv lind ei muretse kunagi sellepärast, et see võib murduda, sest ta ei usalda mitte oksa, vaid oma tiibu." Lisasin kaks heegeldatud lillekest ja voilaa, valmis ta saigi.

Tegelt peaks nüüd tubliks hakkama ja kooli asjad korda ajama, aga kõik muu tundub niivõrd parem ja toredam :) Vahepeal valmis tegelt veel üks junk journal, ta on veidi häbelik ja ei taha kaamerasilma ette jääda, aga küll ma ta kinni püüan ja siia üles riputan :)

Sinine vardakott

Kuigi kodus vedeleb palju erinevaid kotikesi, siis tuli ettevõttepraktika kaasas tassimiseks ikka uus vardakott õmmelda :) Vardakottides on väga hea poolikuid käsitöid hoiustada, kõik jupid on ühes kohas koos ja midagi kaduma ei lähe. Samas hakkab neid viimasel ajal väga palju kogunema, aga enamus on koolitööd, seega need peavad kunagi ikka valmis saama.

Kott on tehtud lapitehnikas ja suuruseks on umbes A4 paberileht ehk siis umbes 21 x 30 cm. Egas ma õmblemise ajal ei mõõtnud ega paberi peale kavandit ei joonistanud, tegin umbes silma järgi nagu mul ikka asjad käivad. Kotil olevat nootidega kangast olen juba väga kaua ühest kapist teise tõstnud, nii umbes 12 aastat juba. Nüüd sai siis esimest korda kasutatud.

 Kuna ettevõttepraktika sai tehtud, siis nüüd ootab kott nukralt uut tööd, mida hoiustada. Tegelikult on üks töö ootamas, et ta väikeste tomatite ämbrist saaks ikka korralikku kotti oma aega ootama minna :)

Trikoopaelast vaip

Pidime koolis tegema trikoopaelast heegeldatud vaiba.

 Kuna algselt jäi jutt, et vaip kaalub 600g kuni üle kilo, siis üritasin leida kodust seda kogust. Nii leidsingi venna vana voodikatte alumise kanga, mis oli ilusat helesinist värvi, kuid seda oli see kate juba ligi viimased 10 aastat olnud. Kui oleksin teinud sellest sinisest kangast, siis oleks ma iga kord näinud venna voodikatet põrandal :) seega otsustasin selle ära värvida. Kasutasin värvimiseks tumeroosat värvi lootuses, et tuleb veidi roosam toon, kuid lõpuks väljus värvipotist ilus lilla kangas, mis kanga olemusest lähtuvalt oli ühelt poolt tumedam, teiselt heledam. Seda on näha ka vaiba pealt. Nimelt oli tegu frotee moodi kangaga, päris käterätt ta ei olnud, aga midagi sellist.

Kui kuiva kanga ära kaalusin, siis 600g see muidugi välja ei andnud ning tekkis paanika, et mis ma siia juurde siis panen. Kapis vedeles üks frotee voodilina, helekollane, mis värvi poolest väga hästi sobis, kuid mida mu palgatud ribastaja, emps :) enne kooli ribadeks lõigata ei jõudnud. Mõtlesin siis, et saab, mis saab ja vaatab palju ma koolis üldse  vaipa jõuan ära teha. Aga siis teadsid teised, et Räpinas asuvas Linda poes, kus muidu müüakse vana Kreenholmi kangajääke, leidub ka trikoopaela. Käisime sealt läbi ja sain kaasa kahmata 2 rulli trikoopaela, mille kilo hind oli 5 euri ning need kaks rulli läksid mul kokku maksma natuke üle 6 euro. Toodud olid need Türgist. Värve oli päris palju, kuid pael oli veidi jäik. Vähemalt vaiba heegeldamiseks. Võib-olla vaibakudumiseks on see hea kalts, aga seda ma praegu proovida ei ole jõudnud. Ühesõnaga sai need kaks rulli ühikasse taritud ja nagu ikka, kui valikus on palju roosasid asju, siis ei suuda ma mõelda, kas need kõik kokku sobivad. Nii saigi ostetud kaks rulli trikoopaela, mis kodus värvitud paelaga kokku ei sobinud. Sest ma olen osav :) Mis siis ikka, hakkasin koolis ikka oma värvitud ribast heegeldama. Vaip tuli küll väike...selline vannitoa vaiba mõõtmetega, kuid heegeldada oli väga mõnus, sest pael oli mõnusalt pehme ja lörts. Pärast loomulikult käed veidi ka valutasid, aga see käib asja juurde :) tegelikult jäi veidi paela üle ka, sest täisringi ei oleks selle viimase lõpuga enam teha saanud. Seega ei mahu mu vaip kuidagi 600 + grammi sisse. Kuid koolis valmisjõudjate seas, oli minu vaip kõige suurem. 

Vaiba tegemise mõte seises selles, et me oskaksime vastavalt materjalile mustrit kohandada. 

Seega ei jäänud minu algselt valitud mustrist järele midagi peale esimese kolme ringi. 

Mida tähele panna, kui trikoopaelast vaipa heegeldada??

• Kasuta kahekordseid sambaid
• Vähenda või suurenda silmuste arvu nii, et vaip lokkima ei jääks
• Lähene loominguliselt :)

Kui aega rohkem on, siis proovin kindlasti mõne veel heegeldada. Eks näis kunas ma selle aja leian :)

3 sahtlit

Kuna minu töökoha ja bussipeatuse, kus buss koju viib, vahele jääb uuskasutuskesus, siis satun sinna viimasel ajal väga tihti. Kuna olen sattunud seal päris heade leidude peale, siis igaksjuhuks käin ikka enne bussile lippamist sealt läbi. Kui täiesti aus olla, siis on vist kaubamaja bussipeatus lähemal, aga teine on jälle kodule lähemal, seega jõuaks nagu kiiremini koju...jep see ei ole loogiline :) Mingi vabanduse peab ju leidma, et šoppamas saaks käia. Nii, aga asja juurde.
Eelmine nädal käisin siis jälle uuskasutuskesuses ja nö käsitööosakonnas seisis 3 sahtliga kapike. Hinnaks oli 0,50 euri. Vaatasin mitu korda, kas ikka näen õigesti. Jep oli õige. Kuna bussiga seda koju vedada oleks olnud raske, siis maksin selle hiiglasliku summa ning läksin hiljem autoga järgi. Kuna sularaha rahakotis ei olnud, siis oli 0,50 euri maru imelik kaardiga maksta.

 Pesin kapi cliniga puhtaks...jep kasutan kõige puhastamiseks clini aknapuhastusvahendit. Ja lihvisin ära. Kuna peale valge värvi midagi kapist valida ei olnud, siis segasin selle sisse sinist akrüülvärvi. Tahtsin kasutada värvimiseks rulli, kuid kõik olid mega suured ning loobusin sellest mõttest. Haarasin kätte pintsli ning pintseldasin kolm kihti värvi kapile. Algselt oli plaan jätta ees olev kapi äär puidu värvi, kuid see nägi välja nagu 90-ndatel tehtud kapp ning ka sellest mõttest loobusin, kuigi vaimusilmas oli see väga hea idee. Seega võõpasin kogu kapi helesiniseks, kuigi enne kuivamist ei olnud sinist väga arugi saada. Pärast kuivamist õnneks oli. Käepidemed värvisin esmalt üle valge spreivärviga. Siis aga mõtlesin, et kuna mul on kollased sildihoidjad, siis teen ka käepidemed kollased. Kui need sahtlite külge kruvisin, nägi see eriti kole välja. Lasin uuesti valge spreiga üle ning kleepisin liimipüstoliga linkide peale mere äärest korjatud ajupuidu tükid. Lisasin ka sildihoidjad ja voilaa, kapp oligi valmis.