Jõulud

Kunagi ammu ammu seitsme maa ja mere taga tegin vennale jõuludeks kindad. Kuna jätsin kingituse tegemise nagu ikka viimasele minutile, siis pöidlaid ei jõudnud külge kududa. Panin niisama pakki ja lubasin hiljem lõpetada. Kui aga kingid avati ja mu tädipoeg vennalt kindaid proovida küsis, selgus, et olin poole ööni kududes kohemata kaks parema käe kinnast teinud. Ikka juhtub :) See kõik juhtus kaks aastat tagasi. Võtsin siis sellel aastal ennast kokku ja tegin kindad valmis.

Kui peale parema käe pöidlaaugu sulgemist vend neid kätte proovis olid tema sõnad järgmised: "Issand mis hiiglaslikud labad need on?" pani kindad kätte "Veidi vist väiksed" :) Aga jah valmis nad lõpuks said.
Päkapikku mängides ja jõulukingitusi pakkides ei saanud lihtsalt ilma pildistamata empsi tehtud kindaid paberi sisse peita enne, kui olin neist pildi teinud.

Kindad kudus emps tädile, kuna tall on mega väiksed käed, poest peab laste osakonnast kindaid ostma, siis need kindad nägid välja nagu päkapiku omad.
Lisaks sai kingikotti meisterdatud veel poekotte, need siis Kalle empsile ja õdedele.

Kotid on tehtud kileriidest, mis Abakhanis allahinnatud oli. Kangas on ilus, kuid niiiii halb oli õmmelda, kuna see libises talla all nagu auto kiilasjääl. Aga valmis nad said ja rahul oldi.
Töö juures tegime see aasta loosipakid, kus kingitus pidi olema mittematerjaalne või ise tehtud. Mulle see teine variant sobis paremini ja nii tegingi kingituseks poekoti ja helkuri, mis mõlemad on väga praktilised kingitused.

Kuna minu loosipaki sai meie loomasõprade ringi õpetaja, siis kangas, mille Sõbralt Sõbrale poest leidsin, sobis ideaalselt.

Kinkepaki meisterdasin paberibloki kaantest...Räpina paberivabriku paberi omast ja see kukkus minu meelest kõige paremini välja.

Ilusaid pühi ja head uut!

Ristpistes pinal ehk valu ja pisarad

Ülesanne: tikkida ristpistes ese, mille mustriks kasutada rütmina korduvat kindakirja

Lõpuks sai ristpistes ese vamis!!!!! Jeeee. Kui mõne asjaga saab midagi juhtuda, siis juhtub seda ikka mitu korda järjest. Nimelt juhtus nii selle tööga.
Sündmuste jada järgmine:
1. hakkan tikkima, muster läheb sassi, harutada võimatu, kuna nii peenike tikand, kahandan töö suurust.
2. hall mulinee saab otsa, poes sama tooni enam ei ole ning kõigele lisaks ei ole mulinee sildi peal ka tooni koodi. Lubatakse Tallinna laost tuua, kui on, aga ei olnud. Otsin mööda Tartu linna taga sama tooni, aga asjatult, sest seda ei müüda kusagil. Õnneks leidsin kaupsi Liann lõngadest suhteliselt sama tooni.
3. lilla mulinee läheb koguaeg sõlme ning katki...olen kuri.
4. suurest tikkimisest on silmad kuivad ja hommikul on üks silm paistes. Olen piraat
5. kallan kohvi töö peale.

KAS VEEL SAAB MIDAGI SASSI MINNA???????

6. Jah, loomulikult!! Õmblusmasin ei taha läbi tikandi õmmelda. Harutan kaks korda lukku küljest.


Ja nii kergesti see pinal valmis saigi. Vahepeal proovisin koerale ka sisse sööta, et koolis öelda, et koer sõi kodutöö ära, aga ei läinud õnneks. Õmblemise ajal ei julgenud üldse kusagilt midagi lõigata, kuna nii suur vaev oli seda tikandit valmis saada. Tavaliselt ostan ma kangast alati rohkem, et kui sassi läheb teen uue, seekord sedamoodi talitleda ei saanud, kuna tikkisin kogutöö 2 mulinee niidikesega ja töötunde ma ei suudaks vist kokku arvutadagi.

Aga tulemusega olen väga rahul. Proovin seda mitte enne kooli kasutada, et ikka esteetiline välimus säiliks, kuid väga kiusatus on kõik kirjutusvahendid sisse pista ja kotti visata, muidu on viimased pilla-palla ühes koti taskus laiali. Kes kannatab, see kaua elab. Seega ma pean kannatama.