Kellega kohtusin muru niites? Ehk miks inimesed tahavad vabaneda samblast ja võililledest?

Juba pikemat aega on mind Facebooki aianduse grupis kurjaks ajanud inimesed, kes vinguvad selle üle, et nende muru sees on sammal või võililled. Kuidas sellest lahti saada? Miks see tuleb? jne jne. Sellest tulenevalt otsustasin kirjutada selle postituse. Veel toredam on vaadata, kuidas neid postitusi ilmub üha rohkem ajal, mil Eestis ja Euroopas tähistatakse looduskaitsekuud (mai teise nädala pühapäevast kuni 5.juunini). Veidi silmakirjalik, kas pole?

Täna muru niites, üritasin kokku lugeda, paljude toredate taimedega ma kohtun. Esimese TOREDA üllatusena leidsin varjulisemast kohast kahest erinevast liigist sammalt (täpsemalt määrama ei hakanud, sest see ei ole hetkel oluline). Kuna muru on pea kümme aastat tagasi lapitud, peale mägimändide eemaldamist, siis koosneb minu koduaia muru rohkem kui ühest kõrrelise sordist. Tegelikkuses on kõikide poes müüdavate muruseemnete segude peamiseks koostiseks aasnurmika ja punase aruheina seemned, millele vastavalt kasvukohale ja väljanägemisele on lisatud muid liike. Seega ainuüksi kõrreliste ja sammaldega on minu murus vähemalt 6 liiki taimi.
Hetkel õitsevatest taimedest kohtsasin võilille, harlikku maajalga, vereurmarohtu, põldkannikest, lisaks nendele kaunistavad mõne aja pärast muru hanijalad ning oma sulgjate lehtedega loovad pikkade kitsaste kõrreliste vahele õhuruumi raudrohu lehed. Pärna all laiuvad metsmaasika lehed ning roomavad akakapsad.  Kokku 14 liiki.

Kevade alguses pistavad oma ninad mullast välja krookused ja tsillad. Liike 16, kuid kindlasti on mõned liigid häbelikumad ja külmakartlikumad ning ei ole julgenud tänu tänasele külmale kevadele veel mullast välja tulla. Seega lisan siia juurde veel 4 liiki. Seega on kokku minu murus umbes 20 erinevat liiki taimi. Kuna minu koduaed on väike, siis suuremates aedades võib liigirikkus olla veelgi suurem, kuna praegusel ajal kaunistavad paljusid aedasid minu aiast puuduvad ülased, lõokannused ja lõosilmad. Selline taimestiku mitmekesisus peaks olema meile õnn mitte õnnetus. Oleme ju tuntud oma Laelatu puisniidu poolest, mille ühelt ruutmeertilt loendati 76 erinevat soontaimeliiki. Seega miks sellisest silmailust soovitakse vabaneda?

Üheks põhjuseks võib olla soov saada inglise mõisates nähtud "ideaalne" muru, kuid kas keegi on tähele pannud, et aiandussaadetes, kus kellegi koduaias selline muru leidub, on nendeks tavaliselt vanemad inimesed, kes on selle jaoks terve elu vaeva näinud. Enamasti ei ole neil aias laste mänguasju, ronimispuid ja liumägesid ning neil ei ole koduloomi. Just!! Neil ei ole segavaid ja muruhävitavaid faktoreid, neil on palju vaba aega, et sellega tegeleda. Seega pole vaja muretseda, kui oled tubli koduperenaine, kuid sinu muru ei ole "täiuslik".

Hirm putukate ja mutukate ees. Tõesti, kui sinu aias leidub mõnigi õitsev taim, siis meelitab see ligi erinevaid putukaid. Kuid hirmudest tuleb üle saada! Tean seda omast käest, kuna olen mesilaste mürgi suhtes nii alergiline, et pean adrenaliinisüstalt koguaeg kaasas kandma, et mitte nõelamise korral ära lämbuda. Kuid sellegi poolest ei loobu ma kaunitest lilledest ja ei kata aeda kunstmuruga.

Veelgi enam tuleks mõelda sellele, et üha rohkem kasutatakse põllumajanduses taimekaitsevahendeid, mille tagajärjel  mesilaste arvukus pidevalt väheneb ning kui pole tolmendajaid, siis ei ole taimi ning kui pole taimi, ei ole meil süüa. Seega on need paar võilille, mis aias muru sees kasvavad mesilastele justkui spaad, kus puhta õietolmuvanne võtta. Muidugi ei ole putukate hirm põhjendatud, kui soovitakse vabaneda samblast, kuna teadaolevalt ei ole sammaldel juuri ja õisi, seega ei ole nendest mesilased huvitatud.

Miks sammal aeda tuleb? Sest ta tahab!!!! Kui sammal on "vallutanud" muru, siis talle meeldib seal olla, tema soodsaks kasvuks on loodus vajalikud tingimused. Pole mõtet ajada ära kedagi, kellele meeldib kusagil olla. Mind näiteks ei ole võimalik kangapoest välja ajada, kui just ei ole sulgemise aeg või raha otsas :) . Sama on ka samblaga. Kui sammal on juba sinu aeda tulnud, siis ole rõõmus, et oled saanud sellise toreda taime võrra rikkamaks, mitte ära püüa teda iga hinna eest välja tõrjuda. Seda eriti olukordades, kus oled juba aastaid sõnnikuhargiga muru õhutanud, seda lubjanud või kasutanud muid poes olevaid samblatõrje vahendeid, kuid midagi ei ole muutunud. Ei tasu võidelda tuuleveskitega ja proovida jõgesid panna teistpidi voolama nagu seda nõukogude ajal plaaniti. Selle tegevusega kulutad vaid oma raha, aega ja närve. Ole õnnelik selle üle, mida loodus on sulle andnud, sest looduse vastu nagunii ei saa. Me ei saa panna ranniku äärde liiklusmärki stopp tsunaami, edasitulek keelatud, ta tuleb ikka. Seega tuleb õppida koos elama kogu looduse pakutava iluga ja valuga ning luua sellest midagi veelgi kaunimat, võttes eeskujuks näiteks Jaapani samblaaiad.

Võib-olla näen mina muru ja taimi teise pilguga, kuna olen kõrgkooli lõpetanud taimeökoloogiale spetsialiseerudes, kuid olen ka teisi selliseid kohanud :) ja loodan, et vähemalt üks inimene hakkab peale selle postituse lugemist oma muru ja aeda rohkem väärtustama ning loobub "ideaalsest" murust.

Kivimüür

Juba väga kaua aega on meeltes mõlkunud mõte teha kiviaed/kivitaimla. Kui aus olla, siis tegelikult tegime Kivisaarde juba mõlemale poole välikööki kaks sellist kivitaimlat ära, kuid täitsa kiviaia moodi sinna teha ei saanud.. Kuid kuna ka vanaema on maakodu ostu algusest saadik endale maja kõrvale kivitaimlat teha tahtnud, siis peale mitmendat suve mõtlemist ja "arupidamist" võtsime asja käsile ja tegime ära.

 Need, kes on meil maal käinud, teavad, et maja kõrval paremal, olid reas 5 kivi. Küll mitte teadlikult, kuid meie/lastelaste lapsepõlve jagamiste käigus, said kõik endale isikliku kivi...ikka vanuse järjekorras. Samamoodi olid meil ära jagatud ka teletupsud, digimonid ja kes teab mis veel. Kusjuures mina olin La-La, sest kunagi oli mul peal kollase kummarduse periood, kui kõik asjad pidid kollased olema, k.a siis ka teletups :) Olen sellest vist kunagi ka natuke kirjutanud, kui mingi kollase asja tegin.
Aga tagasi kivimüüri juurde. Nimelt need viis kivi, mis siis sümboliseerisid lapselapsi, sai ilusti kivimüüri/aia/peenra sisse paigutatud. Pigem said kivid müüri tugipostideks, mille ümber seda kujundama hakkasime.
Aga kus saada teisi kive ja kui palju neid vaja on? Eks pidime siis ümber kujundama hakkama ka teisi kivitaimlaid...pigem ütleks, et lillepeenraid, kui juba tähti närima hakata. Ühest tiigiäärsest suurest peenrast sai ilus ja tiheda taimestikuga väiksem piklik peenar, müüri taga olev peenar tuli täitsa üles kaevata ja värava juures aastakümneid asetsenud peenar tuli hoopis looduse meelevalda lasta. Tassisime õega kivid kokku, kuna egas siis mehi sellise tööga kiusama ei saa hakata :) Kui aus olla, siis olin mina pigem töödejuhataja, aga eks ikka panin käe külge ka...ütleme siis loomingulinejuht :)
Suuremad kivid välismüürideks üles laotud, oli vaja seda täitma hakata. Kuna pidime Kivisaarest ülejäänud killustiku....väiksed kivid nagunii müüri sisse ja vahele panema, siis jäime vanaisa ootama, et ta meile taksojuhti mängiks. Kuna aga tollel päeval ta enam sõita ei viitsinud, siis pidime improviseerima. Alustasime operatsiooni liivahunniku lahtikaevamine. Nimelt oli kunagi paar aastat tagasi aia taha liivahunnik toodud, vajalik osa ära kasutatud ja siis sinna samma jäetud. Nüüdseks olid sinna kolinud mõnusa paksu juurestikuga kõrrelised ja sipelgad. Aga egas Eesti naine nõrk ei ole, saime liiva kätte ja ehitasime müüri veidi kõrgemaks.

Miks me nii palju kive ahnitsesime? Kui alguses tundus, et kive jääb raudselt puudu, siis pärast, nagu alati, jäi kive hoopis üle. Tegelt ei saa öelda, et üle, kuna saime need paigutada müüri sisse toestuseks. Kui piltidelt tundub, et kõik kivid on ilusad samblaga kaetud, siis tegelikult sorteerisime ikka ilusad sammaldunud ning lapsepõlvest tähendusega kivid teiste seast välja ning need said koha müüri peal ja külgedel nähtavas kohas.

Järgmine päev tõime Kivisaarest ära ka väiksemad kivid, käru rattad käisid küll rattakoopasse, aga ära tõime. Ja nagu ikka, ahnitsesime ka neid liiga palju ja pidime peaaegu pooled kivid mujale laiali jagama. Nii sai vanaisa endale traktorigaraaži uue põranda ja tiiki sissemineku tee ka uue katte.

Kivide vahele panime kasvama "hävitatud" peenardest saadud taimed. Lisaks ka lavendli, mis tegelikult oli mõeldud rooside vahele istutamiseks, aga nägid kivitaimlas väga ilusad välja. Lisaks mägisibulatele, sai kasvuhoone vundamendi vahelt koogitud ka kollast kukeharja ning tiigiäärsest peenrast päästetud taime, mis on eelneval pildil ja mille nime ma ei tea (tunnistab häbiga botaanik).

Ise jäime kivitaimlaga väääääga rahule. Minu arust andis parima ilme kivide peal olev sammal, mis sulandas selle ümbritsevaga ja müür nagu olekski koguaeg seal olnud. Ainuke asi, mis mu silma veidi riivas, oli punakate taimede puudumine kivide vahelt. Aga õnneks sai see probleem paar päeva tagasi lahendatud.

Nüüd tuleb Kivisaares ka veidi samblaid kivide peale sokutada :) ja lilli juurde istutada, aga kuna seal ei ole teisi peenraid, kus neid võtta, siis peab poest ostma. Aga aiandites ei suuda ju mina kaine mõistusega ringi käia, sest kõik taimed on ilusad :)

Angervaks ja pilliroog...kollane???

Eelmisel suvel alustasin oma koolitööd, mille eesmärk oli erinevate taimedega lõngasid värvida, pillirooga eksperimenteerides. Tookord läks asi metsa, kuna lolli peaga kallasin äädikat kuuma vette ja kõik värv kadus ära. Küll sain mingisuguse värvi, millest saab ühes vanemast postitusest lugeda, aga sellega rahule ei jäänud, sest värvivesi ise oli väga ilus kollane ja no süda ei jäänud rahule, et see lõnga külge ei jäänud :)
Proovisin siis uuesti, peale pilliroo ka angervaksaga, sest ka sellest peaks ju ilus kollane tulema. Peaks....aga no miks mul ei tule???

Kuigi pildistamine mõningal määral muudab värve, siis kollasest on asi ikka kaugel, ei ütleks, et väga kaugel, sest saadud roheline toon on ikka pigem kollaka alatooniga kui sinisega. Pildil on ülemised lõngad peitsitud maarjajääga ja alumised vaskvitrioliga. Vasega peitsitud lõngad tulid veidi kollakamad, kuna lõng ise oli lambavalge, ülemine lõng oli Raasiku peaaegu täiesti valge lõng, millele pidi värv maru ilus erk jääma...no ma ei tea. Tegelikult ma arvan, et viga võis olla ka selles, et peitsisin koos värvimisega. Võib-olla eelpeitsitud lõng oleks parema tulemuse andnud. Aga eks katsetades saabki teada. Lisaks sellele, et värvid ei tulnud sellised nagu lootsin, mängis toreda vingerpussi ka Magaziinist ostetud kahevärviline lõng. Peale vaadates oli kokku korrutatud tume ja hele lambavillane lõng, mille puhul lootsin, et hele lõng värvub ilusti kollaseks ja tume saab lihtsalt kollaka varjundi, aaggggaaa eiiiiiiii ikka peab kõik vussi minema :) Nimelt ei saanud ma alguses aru, miks värvivesi ühelt poolt veidi rohekam on, kui teiselt poolt. Mõtlesin, et ju on põhja sadestunud lihtsalt teine värvipigment, aga tegelikult oli selle taga tore kahevärviline lõng. Seoses sellega värvus angervaksaga värvitud valge lõng ebaühtlaselt ja on heledama kollaka ja rohekama siiruviiruline, sest üks selle lõngavihi külg tsillis koguaeg selle kahevärvilise lõngavihi juures. 

Aga mis sellest kahevärvilisest lõngast endast sai? No ma tegelt ei ütleks, et tulemus oli pettumus, pigem ootamatu, sest iseenesest tulid värvid väga ilusad ja lõnga pärast mingi juba kaklema, et kes sellest endale sokid või kindad saab. Selle pildi peal ütleks, et värvid on 98% samad, mis päriselus, seega siit ka üllatus, kui värvid tumehalli lõnga kollasega, saad türkiissinise :)

Pillirooga värvitud lõnga panin juba ennetlikult teise kaussi värvivee sisse, kuna angervaksaga värvides nägin, mida see salapärane lõng teeb. Sellepärast võib angervaksa lõng olla ka heledam, sest koosvärvitud potis segasin aeg-ajalt värvivett, mille tulemusena segunes värviandnud rohekas toon kollase angervaksa omaga.

Taimede värviproovid

Proovisin värvida ka ahtalehise põdrakanepi, valge madara ja kilpjalaga. Ütlen ausalt, et olen veidi pettunud, kuna põdrakanepiga värvitud lõng tuli selline määrdunud roheline, madaraga värvitud lõng tavaline roheline ning kilpjalg on juba pikem jutt.

Heledamad on maarjajääga peitsitud, tumedamad (rohelisemad) vaskvitrioliga, v.a kilpjalaga värvitud lõngad on mõlemad vaid maarjajääga peitsitud.

Tegelikult proovisin algselt värvida ka hariliku palderjaniga, kuid värvivesi nägi väja nagu tee, seega haarasin väliköögi kõrvalt valget madarat ning keetsin sellest veidi värvi juurde. Seega võib olla madaraga värvitud lõng veidi palderjanine :).
Põdrakanepi otsimiseks pidin pea 30-kraadise ilmaga toppima selga pikad riided, et sääsed, parmud ja muud mutukad mind elusalt nahka ei pistaks ja raiesmikule minema. Higi voolas üle keha, taimed sai koju toodud ja potti pistetud, kuid tulemus sellist vaeva ära ei tasunud.
Ja nüüd kõige suurem pettumus, kiljalg. Nimelt olen ükskord juba kilpjalaga lõngu värvinud (rohkem juttu siit) ja tulemuseks oli minu jaoks täiesti üllatavalt väga ilus roosakas, beežikas, pruunikas toon....vanaroosa on äkki kõige lähim värv. Kerisin kilpjalaga värvimiseks rohkem lõnga vihtideks, isegi ühe vanavanaema kedratud ühekorde lõnga ning panin kilpjalad podisema. Kui vedelik oli umbes sellist värvi nagu eelmine kord, siis korjasin taimed välja ning panin lõngad sisse. Loomulikult oli kell siis juba pool 1 öösel :) nagu ikka käsitööd tehes juhtub. Aga see selleks, jätsin lõngad hommikuni vette, kuna kohe mingit tahtmist ei olnud öösel neid segamas ja poputamas käia. Ja mida näevad minu silmad hommikul, lõngad on täitsa rohelised. Tegelt ei saa öelda, et täitsa rohelised, sest neil on pigem rohekas toon, selline külmema poolne heleroheline. Hakkasin siis mõtlema, et mis eelmine kord teisti tegin. Muud ei suutnud välja mõelda, kui et aeg oli teine. Nimelt värvisin eelmine kord augusti keskel. Aga seegi õppetund. Eks proovin augustis uuesti, äkki saan enda roosa lõnga ikka kätte :)

Lupinus polyphyllus lõng ja kääripesa

Kuna taimed vohavad praeguse ilmaga nii mis kole, siis tuleb neid natuke piirata ja nendega lõnga värvida :)

Nii piirasingi natuke aega tagasi raiesmikul kasvavaid lupiine. Viskasin värvivette ka paar puuvillase kanga tükki. Tumedam on lehtedega värvitud ja heledam õitega. Samamoodi ka lõngade puhul, kus kõige rohelisem on vaskvitrioliga peitsitud ja lehtedega värvitud lõng, heledam roheline maarjajääga peitsitud ja lehtedega värvitud. Kõige heledam lõng sai ka maarjajääga peitsitud, aga õitega värvitud. Kuigi pildi pealt ei tule selle toon väga välja, siis tegelikult on see täitsa olemas :) Väga positiivselt olin üllatunud lupiini lehtedega ja vasega peitsitud lõnga värvis, kuna see tuli kohe vääääga ilus. Selline mõnus veidi kollakas roheline.
Selle nädalavahetusel värvisin veel, kuid ei ole vihtidest keraks kerida veel jõudnud. Lisaks jäid mõned vihid maale veel kuivama.

Lisaks lõnga värvimisele valmis koolitööna ka vilditud kääride kott. Ülesandeks oli šablooni järgi viltimine...pigem šablooni ümber vilitimine. Esialgseks plaaniks oli issile saunamüts teha, aga nagu vanasõna ütled, siis ajab suur tükk suu lõhki ja nii ka minul. Nimelt meenutas lõpptulemus pigem halli suurte aukudega juustu kui saunamütsi. Tollel päeval ei tahtnud mul väga midagi välja tulla, seega lõpuks loobusin.

Aga siis ühel reede õhtul, kui normaalsed noored väljas pidutsemas käivad, tuli minul peale ilge tuhin soojas vees seepi lahustada ja villa nühkima hakata :) Seekord hallitusjuustu ma ei viltinud ning tegin hoopis oma õmbluskääridele koti. Voodri ja klapi jaoks tuhnisin kõik kangavarud läbi (neid on liigagi palju) ja no ei sobinud mitte miski selle imeliku rohekashalli villaga peale pohladega kardinakanga, mille olin kunagi Sõbralt sõbrale poest ostnud, et iseseisva praktika lapitööd teha. Kuna kangas ise on veidi retro, siis retrosuse lisamiseks kaunistasin klapi ääre sik-sak paelaga ning ka kinnituseks sai otsitud vanem kui 20-aastane nööp. Ise kutsun seda retro kääripesaks, kuigi meenutab mulle veidi punase ninaga sammalhabet :) Aga käärid saavad mõnusalt kotis passida ning vajadusel ka mõne väiksema sõbra kampa võtta.

Ferri ja muud tegelased

Lootsin, et suudan peale igat sessi kirjutada, mis koolis tegin, aga näed sa kaks nädalat on juba koolist möödas ja ei ühtegi postitust. Aga parem hilja kui mitte kunagi!!
Tikkimise tunnis käisime tikkimise õpetajal Võrus tema Näpustuudios külas. Seal oli meie ülesandeks õmmelda taaskasutatud mänguasi. See nägi välja nii, et pidime varem ühe villase kampsuni pesumasinas ära viltima ning siis sellest omal valikul ühe mängulooma õmblema. Mina valisin mängukaru, kes sai nimeks Ferri.

Elus esimest korda sai proovitud ka hargipitsi tegemist ja mul on väga kahtlane tunne, et see ei jää viimaseks korraks, kuna see hakkas mulle väga meeldima. Kui need tööproovid vormistatud saavad, siis panen pildid üles ka. Veel oli meil joonistamise tund, kus väga põhjalikult õppisime inimfiguuri joonistamist ja katsetasime ka akvarellide erinevaid tehnikaid. Akvarellid on mulle juba ammu meeldinud ja olen nendega juba ka koolitöid teinud, kuid need said oma peaga tehtud, nüüd siis räägiti kuidas mida ja mis tehnikate nimed on.

Praegu kooli asjadest rohkem pilte ei ole, aga eks järgmiseks sessiks on veel palju asju teha, eks siis need saab üles pandud. Aga kuna täna oli ilus ilm ja aias sai tööd teha, siis võtsin ette ka oma toalilled ja ehitasin väiksematele kaktustele ühe suhteliselt robustse lilleriiuli. Kuna kaktuseid on juba nii palju kogunenud, et ei taha ära mahtuda, siis peab nende kodu tegema mitmetasandiliseks :)

Mida veel oodata võib....üks tekstiilnukk on tulekul ja akvarellidega natüürmort, siis veel valmis randmekatted ja sokikavandid ning hiiu, muhu ja kihnupitsi proovitööd...heegeldamises veel ka üks riideese, mis on kaunistatud etnograafilise värvilise pitsiga...jne jne. Üritan siis nüüd edaspidi jälle jooksvalt asju üles panna, et kõik asjad ei kuhjuks.