Unenäopüüdja

Kuna toa ümbertõstmisega jäi voodi kohal olev sein veidi tühjaks, siis tegin sinna kaunistuseks unenäopüüdja. Rõngaks kasutasin vana lambi küljes olnud rõngast, millel rippusid kaunil nõukaajal kristallid. Ülejäänud lambist olin Räpinas õppides teinud ühe heegeldamise töö, millega ise küll väga rahule ei jäänud, aga laest alla ka ei ole võtnud :)

 Rõnga katsin esmalt pitsiribaga. Seejärel lisasin keskele heegeldatud liniku, mille õmblesin äärtest rõnga küljes olevale pitsile. Kuna see linik ei olnud uhke mustriga, siis lisasin keskele väikema. Ääre külge ripusasin erinevad kangajäägid, pitsijäägid, pärliketid ning üles äärde lisaks veel pitsidest roosid ja lipsukese, mis on kujunenud justkui minu firmamärgiks.

Uued kaaned

Organiseerimine vol 3 ehk registraatori uued kaaned. Need, kes mind rohkem tunnevad, teavad, et mulle ei meeldi tavaline ja mulle ei meeldi olla teistega samasugune, seega ei meeldi mulle ka tavalised ühevärvilised registraatorid.

Oma hetkel meeli ärgastava tehnika - mixed media proovitööde organiseerimiseks katsin A5 registraatori lapitehnikas kaantega. Kangas on kaane külge liimitud, seega uuesti seda kasutad ei saa, kuid see ei olnud ka antud kausta juures eesmärgiks.

Kui soovid ka endale kangaga kaetud kausta (võimalik tellida ka eemaldatavad kaaned), siis loe lähemalt eritellimuse esitamise kohta www.rohelilledisain.com/tellimisinfo või kirjuta oma soovist info@rohelilledisain.com.

Kalendermärkmiku vahelehed

Kuna kõiksugu tegemisi on aja jooksul kogunenud mäekõrgune virn, siis jätkan ka seda postitust organiseerimise tähe all. Aasta alguses lootsin, et saan oma uues kalendermärkmikus hakkama stickynote kasutades, kuid kuna need on valmistatud pehmest paberist, siis hakkasid ääred lipendama ja murdusid ära jne. See mulle kohe üldse ei meeldinud. Seega mõtlesin, et tellin Hiinast ilusad vahelehed, kuid neid ma ei oleks jõudnud ära oodata, sest stickynotesid ajasid ikka päris kurjaks 😀.
Seega haarasin papi, postkaartid, selle ilusa pitsilise paberi, mis käib koogikeste alla...ei tea, mis selle päris nimi on, kuid Koduextra väidab, et koogipaber/tassialus. Lisaks laminaatori, mille eelmine aasta naistepäevaks sain. 

Lõikasin vahelehed välja, kleepisin peale postkaartid, koogipaberi/tassialuse ning lamineerisin. Hiljem tegin äärde augud ja valmis nad saidki.

Kuna minu märkmik on A5 suuruses, siis A4 lamineerimiskiled sobisid kenasti. Loomulikult tuli pärast lamineerimist natuke kilet ära lõigata, kuid A4 kattis ka selle väikse lipiku osa, millele kirjutada, mis kus vahelehe taga asub. Kellel on vaja teha A4 suuruseid vahelehti, siis tuleks kasutada A3 lamineerimiskilesid.

Project bags ehk pooleli olevate tööde kotid

Viimasel ajal ei suuda ma käsitöö valdkonnas ettevõetud töid kuidagi moodi lõpetada. Teen pool valmis ja siis kannatus katkeb, kell on sada öösel või kõht läheb tühjaks jne jne. Kuid vaadates Youtubest TheCraftyGemini 2018 Organizer of the Month Club projekti tutvustust, hakkas suu vett jooksma, kuid osavõtutasu käsi maksma ei tõusnud, sest suudan ju ise ka välja mõelda, kui kotti pildi pealt näen...egas nii mugavaks ka minna ei saa, et lõiked hõbekandikul sinuni tuuakse.
Käisin mitu päeva kesklinna poodides otsimas läbipaistvat vinüüli, mitte vinüülplaate, vaid seda kilet, mida kotile esiküljele õmmelda, et poolikud tööd ikka nähtavad oleksid ja südametunnistust näpistaksid. Ei leidnud. Lootsin, et Koduextras on rullina lauakatete juures, kuid ei midagi. Kuna kottide õmblemiseks tähtaega ei olenud, siis ei viitsinud ka Lõunakeskusesse sõita, kuna seal ma olin kindlasti vakstute osakonnas seda kunagi näinud.

 

Lõpuks läksin pööningule ja lõikasin liiga pika jalanõudehoidiku küljest paar taskut ära. Taustaks kasutasin voodilina ja sangaks pitsijääke. Full taaskasutus...v.a lukk. Kuna jalanõudehoidikut rohkem rappida ei tahtnud, siis tegin ainult kaks kotti, mõõtmetega umbes 45x30 cm. Mõtlesin, et teen igale pooleli olevale tööle koti, et näeksin, kui palju neid on, aga naer tuli peale, sest peksin kümneid kotte vorpima :)

Huulekoorijad

Mare, see postitus on pühendatud sulle, kes sa ütlesid, et ma pole kaua midagi kirjutanud :) mis eelmise postituse järgi vaadates nii tõesti on...peaaegu 4 kuud tagasi. Võtan ennast nüüd kätte ja proovin iga kuu vähemalt midagi kirja panna.

Kuna lõpuks on meil talv kätte jõudnud ja loodame, et see nii ka jääb, siis kimbutab mind üks väga halb harjumus. Nimelt hakkan ma närima külmaga kahjustunud huuli ning hiljem on tulemus veelgi halvem. Selle probleemi lahendamiseks segasin kokku mõned huulekoorijad, mida mõnusalt hiljem huule pealt keelega ära limpsida saab.

Kõikide koorijate baasiks on mesi ja kookosrasv. Lisatud on vastavalt koorijale valget, pruuni suhkrut, kaneeli või neid kombineeritult.
Alusta kõikide koorijate juures mee ja kookosrasva kokkusegamisest. Selleks aseta väiksemasse kaussi supilusikas kookosrasva (toasooja) ja supilusikas mett. Sega ühtlaseks massiks. Olenevalt millist koorijat soovid, lisa järgmise koostisosad:

• hele koorija: 1sl valget suhkrut
• pruunikas koorija: 1/2 sl pruuni ja 1/2 sl valget suhkrut
• tume koorija: 1 sl valget suhkrut ja 1/2 sl jahvatatud kaneeli

Sega kõik koostisosad ühtlaseks massiks. Originaalretsepris oli kasutatud oliivõli, kuid kuna seda käepärast võtta ei olnud, siis iproviseerisin. Kui koorija tuleb liiga vedel, lisa juurde suhrut, kui jällegi liiga tihke, siis veidi kookosrasva.

Hoiustamiseks pane koorija kaanega suletavasse anumasse. Kasutamine on imelihtne. Selleks tuleb võtta näpuotsa peale veidi koorijat ning ringselt huuli hõõruda. Seejärel lasta paar minutit meel ja kookosrasval imenduda ning üleliigne keelega "maha pesta". Kuna kõik koostisosad on söödavad, siis ei tasu karta, et koorija huultelt suhu satub. Loomulikult võib kasutada ka salvrätikut või mõnda muud tehnikat.
Minule endale meeldis kõige rohkem hele koorija, kuna ei ole väga suur piparkoogi sõber, sest kõige tumedam, kaneeliga koorija maitses esimesel katsetamisel just piparkoogi järgi. Kui teist korda katsetasin, siis oli juba kaneeliõunakoogi maitsega :) Kaneeliga koorija puhul oli tunda, kuidas kaneeli peened osad tegid justkui järelhooldust, nagu puidu lihvimisel oleks 80 liivapaberi asemel kasutanud 120st. Pruuni suhkruga (värvuselt keskmine) koorija tundus huulte jaoks liiga suureteraline, kuid kehakoorijas on pruun suhkur vägagi teretulnud.

Shabby chic taaskasutus

Peale Rohelille disaini tegemiste ja kooli lõpetamise, olen vahepeal midagi ka endale nokerdanud. Tegemist on nö shabby chic stiilis asjadega ehk eesti keeles roosamanna stiil :) aga see ju minu stiil tegelikult ongi. Kõik asjad on ühel või teisel moel taaskasutatud.

Esiteks, ehete hoidmise mannekeen, kes on meie peres käest kätte ja toast tuppa juba võib-olla kümme aastat rännanud. Kuigi mul maal metsa mineku ehteid ei ole :) siis tegin mannekeenile uue ilusa kleidi, lisasin paar käsitööga seotud ripatsid jm kaunistust ning panin hoopis karbi peale raskuseks.

Teiseks tuunitud asjaks on kunagi Uuskasutuskeskusest ostetud kandik, tegelikult oli neid isegi kaks. Kuna kandikud vett ei pea ja torti nende pealt serveerida ei saa, siis kraapisin vana pildi maha ja katsin põhja kangaga ning äärtesse lisasin roosa lehemotiividega pitsi. Vana paberi maha kraapimine oli julm töö, sest paberi peal oli kile ja all veidi vees kahjustada saanud vineer, millel olid mõned pinnud välja tulnud, seega ei saanud korralikult paberit maha kraapida, aga veega veidi leotades sain lõpuks hakkama.

Ja kolmandaks tuuninguks...tegelt ei saa seda tuuninguks nimetada, sest algset asja ei olnud olemas :) Aga kolmandaks siis seinale riputatav tasku. Ainukesed poest uuena ostetud asjad on selle juures pärlid ja roosa nööp, kõik ülejäänud osad on kusagilt millegi küljest võetud või taaskasutus/uuskasutuskeskustest.

Proovisin tasku tegemisel võimalikult palju õmmelda ja mitte liimipüstolit kasutada, kuna mulle kohe üldse ei meeldi need no sew õpetused, kus "õmmeldakse" ilma niiti ja nõela kasutamata. Kuigi nööbid ja alumise ääre pitsi ma liimisin, siis ei saa ikka aru, kuidas õmmelda liimipüstolit kasutades endale koolikott, mis ei laguneks poole tee peal ära...võib-olla mujal maailmas lihtsalt ei ole laste koolikotid nii raksed kui meil...aga ikkagi paneb imestama. Sellest ka üks kohandatud mõistatus. Mõista, mõista, mis see on? Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata. Kui arvate, et vastus on kapsas, siis ei, see on liimipüstoliga õmblemine :)

Rohelille disain

Tegin lõpuks ära....facebooki lehe, kus oma tooteid müüa. Vajutage siis kõik Like ja Share :) Kirjutage facebooki otsingusse Rohelille disain või klikake siia ja jõuate kohale.

Lõputöö: Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine

Teen siis väikse kokkuvõtte oma lõputööst. Nagu juba mainisin ja pealkirjas ka näha on, oli minu lõputöö teemaks "Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine". Inspiratsiooniks olid kolm Eesti ajaloos olulist rolli mänginud kotti:

• vardakott, millega tassiti kaasa pere käsitöövaru täiendust;
• märss, millega võeti pikemaks teekonnaks või karja minnes kaasa toidumoona;
• jahikott, milles kanti nii jahitarbeid kui ka koju toodavat jahisaaki. 

Kõikide nende kottide juures on mingil määral tegu taaskasutusega. Vardakott tehti tollal vanadest riietest või kangajääkidest ning jahikott valmistati peamiselt jahisaagilt saadud nahast. Looma poolt loovutatud elu austamiseks kasutati sageli ära ka looma luud ning nendest tehti kottide kinnitused. 

Kottide kujundamisel kasutasin suuri ühtseid pindu, et vajadusel kott üles harutada ning midagi uut õmmelda. Samal põhimõttel lisasin ka lapilised vööd, et neid oleks kerge eemaldada ning muuks otstarbeks kasutada. Et kottidest moodustuks kollektsioon, kasutasin samu kangaid. Neid oli neli ning tegu oli Uuskasutuskeskusest ja Sõbralt Sõbrale saadud kangastega. Piltidel näha olev ruuduline kangas oli eelnevalt seelik ning voodriks kasutatud kangas kardin. Teised kangad olid mööblikanga jäägid. 

Vöödeks ja rihmadeks kasutasin lapilisi vöid, mis on üks kirivöö sort. Nende eripära on linase lõnga puudumine, tegu on enamasti läbivillase vööga. Lapilisi vöid kutsutakse ka lätilapilisteks ning nopsilisteks vöödeks. Seda sellepärast, et need on levinud Lätiga piirnevatel aladel ning ka Läti rahvariide komplektides. 

Lapilise vöö kudumine on tunduvalt kergem kui kirivöö puhul, kuna mustrikord on lühem. Samas on minu meelest lapilised vööd pehmemad, armsamad ja nunnumad :) kui kirivööd. Kirivööd on minu jaoks veidi ranged, aga see on maitse asi.

 Oma kottide juures tegin üleval pool olevat Karksi vööd veidi ümber. Lisasin neljanda värvi juurde. Vööde värvid valisin vastavalt koti kangastele. Alguses oli kudumine päris keeruline, kuna olin vaid kirivöö proovitöö teinud, kuid umbes pärast kümmet mustrikorda läks asi juba libedalt.

Kottide tegemisel lähtusin puhtsalt enda vajadusest. Nimelt ei ole ma leidnud jaekaubandusest sellist kotti, mis mahutaks ära kõik tööks vajalikud esemed ja muu pahna, mis ikka naistel käekottides on. Kuna kannan pidevalt kaasas A4 formaadis õppematerjale või sülearvutit, siis pean sageli selleks kuhjama ennast kotte täis nagu nagi. Nüüd saan kõik kenasti ühte kotti toppida ja mure murtud. Nii saidki kaks kotti sellised, millega on võimalik igapäevaselt tööl käia ja üks väiksem, mis mahutaks rahakotti, võtmeid ja telefoni.

Kottidele panin nimed oma põhiharidusest lähtuvalt. Miks just sellised taimed, siis sellepärast, et kui nendele kottidele peale vaatasin, siis nad lihtsalt meenutasid mulle just neid taimi.

Mis siis sellest kõigest välja tuli? Esimeseks minu lemmik kott, seljakott ehk mudel Calluna vulgaris ehk harilik kanarbik.

Modelliks on minu noorem õde

Nii seljakotil kui ka käekotil (mudel Rumex aquaticum ehk vesioblikas) on külgedel trukid, et nende mahutavust saaks muuta vastavalt tassitavale kogusele.

Jätkuvalt on modell minu noorem õde...pigem tema jalad ja rippus käed :)

Kolmas, kõige väiksem kott, mudel Fragaria vesca ehk metsmaasikas on inspiratsiooni saanud jahimehe kotist või siis tänapäeval tuntud postiljoni kotist...see on vist inglise keeles nii tuntud.

No ja ikka sama modell :)

Nagu viimase kolme pildi pealt näha on, siis tegin pildid enne objektiivi puhastamist ja pidid on pudised ning kõikidel fotodel figureerib üks tore karv nimega Karvu, keda ma kusagilt fotoka seest üles ei leia :) Lisaks sai veel kotide klappe läbi tepitud ja veidi kohendatud.

Aga kõige lõpuks tuli välja kolm toredat ja väga minu nägu kotti, hinne viis, kooli lõputunnistus ja kutsetunnistus. Möödus kolm toredat aastat Räpina aiandukoolis...kahe asemel, sai tuttavaks paljude uute ja toredate oma ala spetsialistidega ning uusi sõpru, kellega oma hobi jagada.

Nagu eelmine kord kirjutasin, siis teen nüüd mõneks ajaks kooliga pausi, saigi teist juba 20 aastat järjest käidud, tegelikult selles lubaduses ma igaksjuhuks pead ei anna :) Kuigi nagu Signe kirjutas, et koolist ma ei pääse, sest septembrist hakkavad ju jälle ringitunnid pihta, aga siis olen jälle õpetaja rollis edasi.

Jalgadega nõelapadi

Armas lõputöö, olen sinu tegemisel patustanud :) Jep, selline siis ma olen, aga eks kõik, kes kunagi lõputööd on teinud teavad, et kõik muu on sada miljon korda huvitavam ja parem kui lõputöö. Nii ka see jalgadega nõelapadi. Nägin youtubes videot, kus selle tegemist õpetati ja näpud hakkasid nii kole kibedasti sügelema, et pidin selle asja ette võtma. Kui aus olla, siis on nõelapadi juba pea poolteist kuud valmis olnud, seega õppepuhkust ma selle tegemisega sisustanud ei ole...sellest süüst olen puhas.

Tegelikult kasutati videos olnud õpetuses kusagilt ostetud kõik osad ühes DIY pakki. Kuna mul seda kusagilt saada ei olnud ja õpetused mulle väga ei meeldi...mis on irooniline, kuna olen õpetaja :), siis tegin ise. Et mõõtmed enam-vähem õiged saaksid, panin video pausi peale just siis, kui kangatükk oli lõikematil ning sain nii mõõdud välja lugeda. Jah, tunnistan, et see on minu kui käsitöölise poolt väga alatu tegu, et ei toeta teisi käsitöölisi, aga mingist käsitöö oskuse tasemest ei tõusnud mu käsi enam selliseid kõik ühes komplekte kasutama.

NB! Pilt ei ole mõõtkavas!

Vaja läheb:

• kangajääke
• tugevnduskangast (tugevam puuvillane kangas)
• 2 nööpi
• vilt
• vatiini
• porolooni
• lõike tegemiseks paberit
• kõvemat pappi või vineeri
• naasklit, liimipüstolit, pva
• märkimisvahendit
• joonlauda
• sirklit vm ringi joonistamise abivahendit
• jalgu (niidirullid, kapinupud, nööbid jne, arv omal soovil)
• niiti, nõela, kääre, õmblusmasinat jm õmblemisvahendeid

1. Lõika lõike järgi välja 13 tugevnduskanga tükki. Joonista nende pahemale küljele lõikel olevad jooned, nii on pärast kergem kokku õmmelda ning tulemus tuleb korrektsem.
2. Lõika samasugused tükid välja kangajääkidest. Kuna tükid ei ole suured, siis on võimalus mitte raisata uut ilusat kangatükki, vaid lahti saada kangajääkidest.
3. Pane kanga pahem ja tugevnduse parem pool vastamisi ning kinnita nõelaga. Kui kasutad erinevaid kangaribasid, siis laota enne kinnitamist need ringi kujuliselt laua peale, et sättida, mis tükk mille kõrvale käib ning hiljem kahte tükki kokku pannes kirjuta tugevndusele peale järjekorra number, et saaksid kokku õmmeldes sama mustri.

4. JUPID KOKKU. Selleks pane tükkide paremad pooled vastamisi ning õmble mööda joont kokku. NB! Parema tulemuse saamiseks õmble nurk kaarega! Peale kokku õmblemist kõika õmblusvaru tipu poolt väiksemaks.

5. Õmble kõik tükid kokku ning aja mööda alumist joont mütsikesse sisse traagelniit, mida on vaja hiljem, et kogu kupatus põhja alt kinni tõmmata. Seega kasuta tugevamat niiti. Ära muretse, kui ülevalt ei jookse õmblused ilusti kinni ja sinna on jäänud auk. See kaetakse pärast nööbiga.

6. PÕHI. Võta poroloon ning lõika sellest välja 10 cm diameetriga ring. Selle peale lõika muudkui väiksemaks minevaid vatiinikihte. Lõpuks lõika üks õhem kiht vatiini selliste mõõtmetega, et see kataks kogu seda kupatust.

7. Lõika paksemast papist või vineerist (mina kasutasin pildiraamide taga olevat alust) 10 cm diameetriga ring. Kui kavatsed jalad külge kleepida, siis ei ole nende jaoks auke teha vaja...mina vaatasin videost, kuidas teha ja muudkui augustasin, aga lõpuks ikkagi kleepisin liimipüstoliga jalad alla. Liimitavate jalgade puhul on vaja teha auk ainult keskele.
Lõika vildilehest ring, mille diameeter on veidi väiksem kui aluse oma, umbes 8 cm. See hakkab katma nõelapadja all olevat ehituslikku poolt. Kui kasutad jalgadeks kapinuppe, siis tee alusele naaskliga augud, torka läbi kruvid, tee vildi sisse augud jätka punktis 8 ning kinnita jalad kõige lõpus.

 8. Aseta kõigepealt mütsi sisse kõige suurem vatiiniring. See peaks katma ära kogu ülejäänud pehme osa. Seejärel lisa teised vatiinitükid, alustades väikseimast ning lõpetades porolooniga. Säti nii, et esimene tükk kataks teisi. Kõige selle peale pane papist alus ning tõmba müts traagelniidiga ümber aluse kinni. Seo traagelniit tugevalt. Et kangas kindlasti kinni jääks pane selle ääre alla pva-d või kuumaliimi.
9. Kata alumine osa vildiga.
10. OPERATSIOON "KÕHT SISSE!". Selleks võta tugevam niit, pane ühekordselt nõela taha ning torka ülevalt keskelt sisse ja alt läbi aluse keskmisest august välja. Eemalda niit nii, et niidi tagumine ots jääb padja pealt välja ja alumine ots padja alla rippuma. Pane niidi ülemine ots läbi kahe nööbiaugu ning seejärel torka see niit läbi nõelasilma ja torka see jälle padja alumisele poolele nagu ennem.
Nüüd on kaks otsa alumisel poolel. Torka need mõlemad otsad läbi nööpaukude ning tõmba üleval olev nööp alla poole ("Kõht sisse!") ning seo topeltsõlmega kinni.
11. Liimi või keera kruvide otsa jalad. Ja ongi valmis!!!!

Panen siia algse õpetusvideo ka üles, et ei tekiks tunnet, nagu oleksin ise kõik välja mõelnud. Loomulikult kasutasin neid vahendeid, mis kodus oli ja midagi juurde ei ostnud, seega erineb veidi videos olnust, aga nõelapadja funktsioon jääb samaks. Video: Color Wheel Pin Cushion just like a Mini Tuffet 

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina lõpped....

Kuna suveni on jäänud vähe aega, siis üritan pühenduda lõputöö valmimisele. Nagu alati, on jälle kõik muu nii tore ja vahva ning tahaks kohe nüüd ja praegu järgi proovida, aga õnneks südametunnistus töötab...aga mitte koguaeg.

Lõputööks peaks valmima kolmest kotist koosnev kollektsioon, mille jaoks on kasutatud taaskasutaud materjale...see kajastub pigeb kangas, kuigi villane lõng oli ka kunagi lamba kasukas :)

 Kottidele tulevad lapilistest vöödest sangad ja rihmad, seega saab vaba aega vöötelgede taga veeta ja vöömõõgaga mõõgelda. Aga eks kui kõik valmis on, siis räägin pikemalt, praegu lihtsalt väike update.

"Plants got a lot to say, if you take time to listen."

Tuunisin veidi ühte plastmassist pildiraami, mille leidsin uuskasutuskeskusest teiste raamide seltsist. Raam ise maksis ainult kolmkümmend senti, seega ei saanud seda poodi jätta. Algselt nägi see räbal välja, kuid lasin ühe kihi valge mati spreivärviga üle ning vahetasin raamis olnud kurgedega päikeseloojangu pildi vihikukaane lillelise papi vastu ja liimisin sellele tsitaadi.

"I was sittin' here

enjoyin' the company.

Plants got a lot to say,

if you take time to listen. "

Esmalt mõtlesin, et teen sellest raamist hoopis taldiku/kandiku moodi eseme, kuna raami ääred on suhteliselt kõrged, kuid jäin ikka originaal kasutuse juurde pidama.

Lisaks raamile kaunistasin ka eelmises postituses mainitud topsikuid, mis said hommikul pistis-satsid külge ning on nüüd palju rõõmsamad.