Vanast uus

Leidsin maalt oma 1.klassi pinali, mis oli kleepse täis kleebitud ning soditud. Minu mäletamist mööda oli see mu kõige esimene pinal ja ma olin selle üle nii uhke, ikkagi Minniga ju :) Kusjuuures mul on isegi mõned pliiatsid sellest pinalist alles. Need on küll umbes kahe cm pikkused, aga kasutada saab ikka.

Kuna olin juba ammu mõelnud, et tahaks endale sellist pinalit, kuhu pliiatsid ja mõned vildikad panna, siis võtsin ja tuunisin selle vana pinali ära. Vaatasin ka uusi pinaleid poes ja käsi ei tõusnud ostma, kui kõik need mis mulle meeldisid maksid 7-10 euri ja ühtegi kirjutusvahendit seal sees ei olnud.
Pinali peale kleepisin Abakhanist ostetud vakstu moodi kanga. Klapil oleva kiletasku lõikasingi kiletaskust :) kus dokumente vahel hoitakse ja õmblesin kanagale. Kõige hullem oli sisemuse üle kleepimine, kuna iga pliiatsivahe pidi ju kleepsust välja lõikama ja august läbi suskama. Kui asjad on sees, siis ei ole näha, et tegelikult on mõnest kohast lilla paista, kuid kuna jätsin alles kõik muud lillad detailid, siis see ei häiri. Ma arvan, et pean pinalile peale poole õigelt poolt avamiseks tegema mingisuguse kaunistuse, nt lipsu või midagi, muidu suudan ma selle koguaeg valet pidi kätte võtta :)

Uueks tegemise lainel leidsin maalt koos pinaliga ka vana meigitarvete karbi. Nu tegelt ei ole see mega vana, kuna on saadud ikkagi 90-ndatel, aga minu jaoks vana. Selle saime kunagi tasuta kaasa mingisuguse kataloogiga, kus olid tellimiseks lahedad markide moodi lipikud kaasas, kuhu olid peale trükitud tooted ja siis sai tootelehte nendega täita. Karbil on lukk ja puha :)

 

 Katsin karbi salvrätikuga ning liimisin äärtesse pitsi. Kaane sisemuse tegin ka uue, kuna seal oli peegel, mida õmblemise tarvikute karbis vaja ei lähe, sest egas sealt ennast tervelt ei näe, kui riideid õmmelda :) Peegli kohale tegin nõelapadja, mille raamisin pitsiga ja mis näeb välja nagu nukuteater. Kleepisin nõelapadaja ümber ka uue musta vildi, sest vana venis ära kakkumise peale välja ning seda ei saanud enam tagasi panna.

Lisaks taaskasutusele õmblesin endale ka väääääga lihtsa pinali, mida saab igapäevaselt kotti visata lisaks eelmisele pinalile, kus on harvemini kasutatavad vahendid. Kusjuures pinali õmblemisele läks max 10 min, millest kõige kauem võttis luku värvi valik :)

Ma loodan, et mõni marker ei hakka läbi laskma ja vilti ära ei määri. Selline mõnus lihtne aga praktiline pinal.Tegelt on mul mega palju muid asju teha :) aga kui inspiratsioon ja tahe peale tuleb, siis kohe ei saa.

Ristpistes pinal ehk valu ja pisarad

Ülesanne: tikkida ristpistes ese, mille mustriks kasutada rütmina korduvat kindakirja

Lõpuks sai ristpistes ese vamis!!!!! Jeeee. Kui mõne asjaga saab midagi juhtuda, siis juhtub seda ikka mitu korda järjest. Nimelt juhtus nii selle tööga.
Sündmuste jada järgmine:
1. hakkan tikkima, muster läheb sassi, harutada võimatu, kuna nii peenike tikand, kahandan töö suurust.
2. hall mulinee saab otsa, poes sama tooni enam ei ole ning kõigele lisaks ei ole mulinee sildi peal ka tooni koodi. Lubatakse Tallinna laost tuua, kui on, aga ei olnud. Otsin mööda Tartu linna taga sama tooni, aga asjatult, sest seda ei müüda kusagil. Õnneks leidsin kaupsi Liann lõngadest suhteliselt sama tooni.
3. lilla mulinee läheb koguaeg sõlme ning katki...olen kuri.
4. suurest tikkimisest on silmad kuivad ja hommikul on üks silm paistes. Olen piraat
5. kallan kohvi töö peale.

KAS VEEL SAAB MIDAGI SASSI MINNA???????

6. Jah, loomulikult!! Õmblusmasin ei taha läbi tikandi õmmelda. Harutan kaks korda lukku küljest.


Ja nii kergesti see pinal valmis saigi. Vahepeal proovisin koerale ka sisse sööta, et koolis öelda, et koer sõi kodutöö ära, aga ei läinud õnneks. Õmblemise ajal ei julgenud üldse kusagilt midagi lõigata, kuna nii suur vaev oli seda tikandit valmis saada. Tavaliselt ostan ma kangast alati rohkem, et kui sassi läheb teen uue, seekord sedamoodi talitleda ei saanud, kuna tikkisin kogutöö 2 mulinee niidikesega ja töötunde ma ei suudaks vist kokku arvutadagi.

Aga tulemusega olen väga rahul. Proovin seda mitte enne kooli kasutada, et ikka esteetiline välimus säiliks, kuid väga kiusatus on kõik kirjutusvahendid sisse pista ja kotti visata, muidu on viimased pilla-palla ühes koti taskus laiali. Kes kannatab, see kaua elab. Seega ma pean kannatama.