Junk journal: head mõtted & tsitaadid

Järjekordne junk journal...seekord kasutasin koostamiseks vanu papist mappe. Idee mappide kasutamiseks sain videost, mille võite leida Jogglesdotcom kanalilt, kus on kenasti seletatud, mida tegema peab ja mis vahendeid kasutada.

Kaas on tehtud joonistusploki tagumisest papist ning kaunistatud decoupage tehnikas, kasutades kiilimotiiviga salvrätikut. Kaaned on nii eest kui tagant samasuguse pildiga, kuid esikaanele on lisatud rohelist  broderiipitsi, millest on läbi põimitud pruun atlaspael ning alla äärde lisasin ka linase pitsi, mida kasutasin ka lehtede kaunistamisel.

Õpetusvideost võib näha, et kaustade omavahel ühendamisel ei kasutata tavapärast niidi ja nõelaga köitmist, vaid need liimitakse peale voltimist omavahel kokku. Kuna kasutasin sellist viisi esimest korda, siis ei näinud see väljast poolt just kõige kaunim välja, kuna minu mapid olid paksemast paberist kui videos, siis nende sirge murdmine ei olnud kõige lihtsamate killast. Sellest tulenevalt ka veidi ebaühtlane raamatuselg. Kuid nagu käsitöölised ütlevad: "Seal, kus defekt, tee temast efekt!", siis katsin raamatuselja halli villase kangaga ning veel suurema efekti andmiseks lisasin selja üles äärde öösi, mille külge kinnitasin haaknõelaga ripatsi.

Nagu mainisin, siis minu kaustad olid päris paksust paberist...õigem oleks öelda pigem papist tehtud, siis tulid ka junk journalis olevad lehed veelgi paksemad, kuna köitmiseks tuli kaks lehte omavahel kokku kleepida. Sisemuse kaunistamisel kasutasin vana saksa keelset zooloogia raamatut, mille kunagi aastaid tagasi taaskasutuskeskusest viiekümne sendi eesti just katkilõikamise eesmärgil ostsin. Ainuke mure selle kasutamisel on see, et lehed on vanadusest juba hapraks muutunud ning mõnikord rebeneb paber liimi peale kandes. Lisasin veel mõned perfokaardid ning ka kaane peal kasutatud salvrätikut, kuna mõlemale kaanele kiili saamiseks pidi seda suhteliselt raiskavalt lõikama, siis kasutasin jäägid sees pool ära. Ja loomulikult lisasin ka kaanel olnud linast pitsi. Tegelikult on sees rohkem lagedamaid lehekülgi kui praegu tundub, aga peaaegu tühjadest lehtedest ma pilte tegma ei hakanud :)

Miks selline pealkiri? Seda sellepärast, et nagu mainisin on lehtede paksuse tõttu raamatus neid suhteliselt vähe ja samas ei ole ka mõõtmed väga suured...nii umbes 16 x 10 cm (ei mõõtnud üle, ütlesin umbestäpselt), siis saab seda kasutada heade mõtete või tsitaatide kirja panekuks. Homme läheb raamat arvatavasti kingipakki, aga kui ei lähe, siis leian ise kasutuse.

Loodusjutud (1)

Kui eelmises postituses kirjutasin, et nädalavahetusel vihma sadas ja välja väga minna ei tahtnud, siis tegelikkusses sattus sinna ikka mitmel korral, nii kaamera kui seenekorviga. Isegi täna, kui paduvihm oli ära sadanud ja vaikselt natuke vahetevahel tibutas, haarasime empsiga korvid ja läksime kukeseeni korjama.
Eile peale vihma kaameraga maja ümber kõndides kohtasin mitmeid tegelasi. Üheks selliseks toredaks tegelaseks oli krabiämblik. Mulle meeldivad kõikidest ämblikutest kõige rohkem just krabiämblikud, kuna enamus nendest on värvilised või mingisuguse toreda mustriga. Samas meeldib mulle ka nende kehaehitus, mis meenutab krabi keha, kuna esimesed jalad on neil arenenud pikkadeks haardejalgadeks, millega nad lilleõitel saaki varitsedes laiutavad. Väga huvitavaks muudab neid ka asjaolu, et nad on tänu lühematele tagajala paaridele suudavad nad kõndida ka külg ees nagu krabid. Vb tõmbab mind nende poole ka minu vee armastus, kuna olen veebioloog ning vähi tähtkujus sündinud, terve elu on kodus olnud erinevate elukatega akvaariumid ning kõik suved olen veetnud maal Emajõe ääres mudas mütates.

Misumena vatia 

Krabiämblikud muudab veel müstilisemaks asjaolu, et mõned liigid, näiteks see sama Misumena vatia suudab muuta oma keha värvi vastavalt lille õie värvusele. Eriti lahe oleks kui see juhtuks ühe silmapilguga ning erinevate lillede õied vilguksid värviliselt, kuid tegelikkuses läheb selleks aega paar päeva.

Teine minu suve lemmik on kahtlemata valge madar (Galium album), mille väiksed õrnad õied muudavad heinamaa justkui pehmeks hõljuvaks pilveks. Eriti tore combo moodustva valge madar koos lõhnava madaraga, mille vahele on pikitud teisi suvelilli. Lõhnava madara lõhn jääb minu jaoks alati üheks lapsepõlve meenutavaks suvelõhnaks.

Valge madar Galium album 

Lisaks valgele ja lõhnavale madarale on minu lemmikuteks ka hobumadar, millel on kollased õied ning värvmadar, mis kuulub lemmikute hulka põhiliselt vaid tema juurte punase värvi andmise poolest, millega saab lõnga ja kangaid värvida. Ise seda teinud ei ole, kuna minu maakohtade juures värvmadarat ei kasva, kuigi leidsin ühe koha, aga kuna seal oli vaid kaks taime, siis neid ma üles kiskuma ei hakanud, sest nendest ei oleks mulle nagunii jätkunud. Nagu jutust välja tuli, siis mulle meedlivad madarad :)

Üldjoontes mulle lõikelilled ei meeldi, sest botaanikuna tunnen, et kui ükskõik mis taimel on juured mullas, siis on tegu elava organismiga ning taime poole peab pöörduma kui elusa olendi poole...kes, tema, nemad jne. Kui taim on eraldatud oma juurtest või maa seest välja kistud, siis on tegu juba surnud taimega ning pöörduma või taimest rääkides peaks kasutama sõnu: see, mis, need jne. Ühesõnaga tahtsin jõuda selleni, et suvel mulle meeldib vaadata kuidas on surnud lilled vaasis. Ehk ilusamini öeldes, mulle meeldib, kui suvelilled on vaasis. Loomulikult egas ma ei ole nüüd paduroheline, et üldse ühtegi oksakest ei murraks või muru ei niidaks, aga kui on võimalik hoiduda, siis hoidun. Kõige sellega tahtsin jõuda sinna maani, et peale madarate on silmale ilusad vaasis ka näiteks härjasilmad ning äiatarid, mille lilla-valge-kollase combo mulle väga meeldib. Kui sinna pikkida veel mõned kõrrelised, siis on suurepärane. Rääkides härjasilmadest, siis sellel aastal on mu maakodu juures neid üllatavalt palju. Vb on eelmistel aastatel ka olnud, kuid tundub nagu oleks seekord eriti palju.

Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare

Härjasilma aetakse üsna sageli segi valge karikakraga, kuid tegelikkuses, kui teha selgeks nende erinevus, siis sarnasueks on vaid õis. Kuid samas, kui sind loodus ei huvita, siis on kõik valged korvõielised karikakrad ja kõik kollased võililled. Kõige kergemaks valge karikara ja hariliku härjasilma eristamise viisiks on vaadata nende lehti. Härjasilma lehed on terved ning äärest veidi saagjad ning küllaltki suured, karikakral on aga rahvakeeles öeldes tillilehed, ehk sügavalt lõhestunud ja peenikesed lehed. Teiseks tuleks vaadata ka seda, kas lill kasvab üksikult või moodustab suurema põõsataolise puhma. Kui kasvab üksikult, on härjasilm, kuid puhmana on karikakar. Lisaks nendele on veel ka varre värvuses erinevus, kuid see on juba natuke keerulisem, kuna võib varieeruda kasvukohast. Võrrelda võib ka õisiku suurust, kuid kui võrdlusmaterjali ei ole, siis ka see ei aita. Seega tuleb jätta meelde, millised on ühe või teise taime lehed ja nii on neid kõige kergem eristada.
Enne oli juttu ka äiatarist, mille lillad õied sobivad laitmatult kokku valgete ja kollaste õitega (see on minu arvamus).

Ära õitsenud äiatar Knautia arvensis

 Äiatari teeb toredaks veel asjaolu, et kuigi kaugelt, kuid treenimata silmale ka lähemalt vaadates tundub, et tegu on ühe õiega, siis tegelikkuses koosneb õisik väääääga mitmest õisikust, mis on koondunud õisiku keskele ja moodustavad selle südamiku, äiatari nö lillekuju moodustavad aga äärtes olevad suuremad õied, mis tavakeeles oleksid õielehed, kuid tegelt on ise terved õied. Kusjuures äiatari on kutsutud lillaks nööbiks. Pole siis ime, et enda teadmata olen lemmikute hulka lisanud ka sellise taime, mis iseloomustav mu käsitöö huvi. Kuigi kui väga vaja, võin ma igast asjast mingi seose luua, miks mingi asi mulle meeldib.

Minu suurteks lemmikuteks on ka kiilid. Kaugelt vaadates oleks nad justkui väikesed helikopterid, kuid lähedalt silmitsedes vaatab sulle vastu päris jubeda näoga elukas :)

Emane luhakõrsik Lestes sponsa

Ka kiilide juures meeldib mulle eelkõige nende kehade värvidemäng, kuid ka nende õhus manööverdamise oskus ning asjaolu, et eemalt näivad toredad värvilised olendid on tegelikkuses tugevate lõugadega röövtoidulised putukad. Nii on ju ka inglisekeeles kiil dragonfly ehk siis otsetõlkes draakon kärbes. Kui kiilide hingeeluga kokku ei ole puutunud, siis võivad kõik väiksemad kiilid tunduda ühesugused. Gümnaasiumi zooloogia tundidest on meeles üks hea liidriklaste ja kõrsiklaste eristamise tunnus. Nimelt on kõrsiklastel tiivatäpi laius 2 sulgu, kuid liidriklastel 1-1,5. Sellise eristamisega saab vähemalt sugukonna teada.