Seto suurrätt

Kaua tehtud kaunikene, nagu öeldakse. Tegelt nii kaua selle tegemisega ei läinudki, lihtsalt tundus, kuna koolis ei saanud iga päev tegemas käia. Kogu lõime käärimise, rakendamise, kudumise ja narmaste keerutamisega läks vb maksimaalselt 5 päeva, kui oleks täistööpäeva teinud. Kuigi alguses tundus mega jube, kuna lõimed olid villasest lõngast, mis loogiliselt peaks kergesti katki minema, kui soaga neid nühkida, siis tegelikult nii jube ei olnudki ja teeksin hea meelega veel mõne.

Värvideks olid hall, heleroosa, kollane ja selline tumeroosakas lilla :) natuke nagu vaarikakarva, samas ei ole ka...ebamäärane tumeroosa toon. Muidugi lõnga ostmisega sai natuke puusse pandud, kuna vaja oli kahe suurräti jagu, siis ei osanud ma esimene kord täpselt arvutada, millist värvi kui palju vaja on. Aga sellest õppetund järgmiseks korraks. 

Muster on võetud Seto suurräti raamatust, kuid lõnga koguse järgi on triipe veidi kohandatud. Ise jäin väga rahule ja kuigi tegu on villase lõngaga, siis arvuti või teleka ees rätti ümber võttes, see nii väga ei torgigi, kui arvata võiks. Kõige tüütumad etapid olid niietamine ja soastamine, millele järgnes narmaste kokkukeerutamine. Samas sai jalgpalli EM alagrupi mängude ajal sõrmedel lasta käia.

Laisk ja töökas käsikäes

Seletuseks pealkirjale, siis olen olnud laisk blogipostitaja, kuid samas on selle põhjuseks muudes asjades töökas olemine. Nimelt on maikuu õpetajatele üks kiireim aeg, nii ka minule, kui toimusid nii ringitunnid kui ka õppepäevade läbiviimised. Lisaks ka enda koolis käimine ja kogu maja remont koos asjade pakkimiste ja toast tuppa kolimisega, mis kõik pidi mahtuma ühe kuu sisse. Nüüd on see õnneks peaaegu läbi ja saab rahulikumalt võtta. Kiire ja pingeline aeg lõppes akadeemilise puhkuse võtmisega ja toreda põskkoopapõletikuga. Seega tuleb järgmine aasta veel koolis käia, aga kuna seal on mega tore, siis võib ühe aasta veel lisaks võtta :)

Vahepeal on päris palju koolitöid valis saanud. Üheks selliseks on Waldorfnukk õpetaja Maaja Kalle juhendamisel.

Kuigi nuku tegemiseks tuli vaeva näha, siis innustas õpetaja enda elevus iga nuku juures tööd edasi tegema. Loomulikult on tulemus ka väga tore.Nuku traksipüksid on tehtud vanadest lühikestest pükstest.
Üks minu jaoks hirmutav asi oli sõbrakirjalise kudumine telgedel. Kuid lõppkokkuvõttes läks asi päris libedalt, ühtegi lõime ära ei lõhkunud, enne mind kudujad olid seda teinud ning kartsin, et mind tabab sama saatus, kuid õnneks mitte. Nendest kootud tükkidest pidi ka midagi valmis tegema. Minu algne mõte oli kott, milleks üks tükk ka lõpuks sai, kuid mille arvatavasti kunagi ümber teen, kuna kasutasin selle tegemiseks kunstnahka, mis villase kõrval tundub veidi võlts. Samuti ei meeldi mulle, et see sai väga suur, kuna tahtsin hoopis teistsugust kotti. Aga koolitööna sai esitatud ning asju sinna sisse mahub palju.

Kunstnaha õmblemisel sai õmblusmasin ikka kõvasti vatti, aga täitsa katki ta ei läinud ja kannatas selle ikka välja. Teisest tükist pidin õele koti tegema, kuid see veel valmis saanud ei ole. Eks näis kunas sinna maani jõuan.

Pole jõudnud ülejäänuid töid veel pildistada, kuid proovin seda tasapisi teha. Eriti elevil olen suurräti pärast, mille järgmine nädal peaks valmis saama ja telgedelt maha võtma.

Uued sõbrad Diana, kangasteljed...

 Nii ta on, aed laseb sind igal ajal väravast sisse...välja arvatud juhul, kui tema pead pole kaua muruniidukiga pügamas käinud :) Sain ka see aasta esimest korda muru niita...tegelikult juba päris kaua aega tasi...nu nii umbes 2 nädalat. Muru niitmise juures meeldib mulle kõige rohkem murulõhn ja see, et pärast oleks aeda justkui uued peenrad rajanud ja puud istutanud...igakord on midagi nagu uut, aga tegelikult on kõik vaid selle väikse muruliblekese taga.
Selle aasta esimest murulõhna tundsin Räpinas koolis olles, selline suve tunne tuli, et ei oska kohe kirjeldadagi, aga pidi ikka klassi tagasi minema ja midagi nokerdama hakkama. Aga koolis siis edasi.
Selle õppeaasta eelviimane sess sai läbi juba üleelmisel nädalal ning uus on tulemas juuni alguses, kui tuleb suur hindamine ning kõik tööd peavad valmis olema. Eks ma siis püüan. Üks suur püüdmine sai just eile tehtud, kui maalt sai linna toodud kangasteljed, mis seal juba üle 10 aasta seisnud olid. Nendega ei olnud midagi tehtud, kuna issi ostis need kunagi ammu ammu empsile naistepäevaks, kuid tundusid nii mega keerulised asjad, et uus lõim peale panna ja kuduma hakata. Kuid nüüd kui koolis on nendega juba sõbraks saadud, siis saidki ka nemad linna inimsesteks...puudeks :) Tõdesin, et kui midagi tundub raske, siis tegelt ei pruugi see üldse nii raske olla, kui tundub.

Täitsa koos muidugi veel ei ole, kuna peab veel lõime ostma ja rakendama jne, seega sellega seotud osad ei ole veel küljes, aga eks needki niisama seisma jää, sest juuniks peab vaiba valmis kuduma. Eks näis kuidas see välja tuleb...
Uuest sõbrast Dianast ka natuke. Saage tuttavaks, see on mu uus sõber DIANA!

Enne eelmist sessi, nagu enne igat sessi, tuleb mul alati suur tuhin ja isu teha midagi, mis ei ole koolitööga kuidagi seotud või kui isegi on, siis ei ole see väga pakiline ja tähtis asi, millega elada ei saaks. Nii hakkasi enne eelmist sesse pühapäeval endale heegeldamisetarvete hoidmiseks kotikest õmblema.

Selle kotikese õmblemise õpetuse leidsin kusagilt interneti avarustest. Kui keegi tahab teada, kuidas seda õmmeldakse, siis võib mu Pinteresti kontolt vaadata kausta Sewing: bags. Seal peaks olema see kusagil pinnitud.
Möödunud sessil käisime Obinitsas muuseumis --> http://www.obinitsamuuseum.ee/
Seal sai tehtud koopiajoonist kinnastest. Mina valisin sellised kindad, mille ranne oli erkpunane kollaste ja mustade triipudega ning laba osa ja pöial musta kollase kirjud. Laba osa meenutas mulle väga mesilasi/herilasi/kimalasi ja kohe riivas silma, ju oli suve igatsus peal. Tegu pidi olema etnograafiliste kinnasete joonistamisega, aga minu kindad olid pärit aastast 1995.

Arvasin, et sain ühed uuematest kinnastest, kuid tuli välja, et vist ainult ühed veel valitud kindad olid minu omadest vanemad ja noodki olid minuga sama vanad, ehk siis aastast 1990. Teistel olid kindad aastast 2006 ja nii, eks need kindad nägidki liiga head välja, et nii vanad olla :) Tegime koopiajoonist koopiakinnastest. Muidugi ei saanud ma sealt muuseumist ju tühjade kätega tulema, kuigi lootsin, et vaid sularahas saab maksta ja seda ei olnud palju kaasas, siis oh õnnetust oh õnnetust kui kuulsin, kuidas keegi sisestas pin-koodi ja maksis kaardiga. Sinna siis mu raha lendu läks :) ja ostsin raamatu "Seto valgõ", seto valge pitsi heegeldamise õpetustega ning perekonna lugudega, kust pits saadud on. Kuna minu juured ulatuvad Setumaale, siis mõtlesin, et võin selle raamatu osta küll, kuigi tegelikult väga vaja ei ole :)

Lisaks koopiajoonisele tegime koolis ka makrameed. Lõpuks sai sellest käevõru...minul, aga teisetel ka võtmehoidjad jne. Minu jaoks oli see elu esimene makramee, kuigi tahtmine on olnud ammu seda teha, aga nagu ka kangastelgedega, siis oli asi vaid kättevõtmises. Keerulist ei olnud midagi.
Seekord ei hakka lubama, mida järgmine kord postitan, sest nagu ma tõdesin, siis neid lubadusi ma täita ei oska :) Las jääda üllatuseks!!