Kevad tuli

Kevad ongi kätte jõudnud...või siis ilmateate järgi pidi jälle tegelt külmaks minema :) aga ikkagi on kevad. Eile sai aias juba kevadtöid tehtud, puid ja põõsaid lõigatud ja muru riisutud. Põõsaste lõikamisest jäid alles oksad, mida ei raatsinud ära visata. Seega tõin need tuppa ja sättisin vaasi. Loodame, et varsti on õied ja lehed küljes, et kevade tunne suureneks veelgi. Lisasin okstele ka liblikatega pesulõksud, et enne lehtede ja õite tulekud ei oleks nagu luud vaasis :)

Piltide peal on kõik oma aia lilled. Lumikellukesed ja krookused ja ka tulbid juba punnitavad mulla seest välja. Maja ees, kus on meil suhteliselt soe, on tulpide lehed juba pea 15cm kõrgused. Kirsipuude all õitses ka üksik krookus, mille kõrval oli üks kinnine õienupp, aga rohkem muru seest veel ei leidnud. Ja no lumikellukesed on juba ammu oma õitega lillepeenart kaunistanud. Loodame, et varsti puhkeb kõik õide.

Lambavilla pesu

Hakkame koolis järgmine sess õmblema tekstiilnukku, kellele lõpuks peab ka rahvariided selga õmblema. Seoses sellega tuli meil muretseda sisse toppimiseks materjal. Algselt mõtlesin, et kasutada villasegust vatiini, mida Abakhanis müüdi...75% villa ja 25% segakiudu oli vist. Hind oli päris krõbe, aga kunagi oli materjaliõpetuse aines vaja, et teha looduslikest materjalidest toode. Kuna kasutasin linast kangast, siis sünteetilist vatiini ei tahtnud väga täiteks panna, arvestades seda, et toode oli kohvikannusoojendaja ja et ühed Maximast ostetud pajakindad juba maal ahjus puid segades, tõmbasid krimpsu :) Aga, jah kahju hakkas sellest vatiinist. Seega sai kamba peale ostetud pesemata villa...või tegelt tänud Enele, kes meile seda sebis.
      Nii nüüd siis asja juurde. Nimelt pesin ma esimest ja arvatavasti ka viimast korda lambavilla :) Olen kuulnud jutte, kui jube seda teha on ja sain nüüd siis kinnituse. Kuigi arvasin, et see on veidi üle paisutatud, aga nüüd ma siis tean, et ei ole :) Päris ilus kollane vill tuli lõpuks välja. Veidi taimset materjali on sees veel, aga muu mustus sai ära pestud.
      Kangadzunglist ostsin juba natuke aega tagasi türkiissinised pärlid. Eile võtsin kätte ja tegin neist ühe kaelakee ja prossi.
Olen ammu vaadanud selliseid keesid poes, aga käsi ei tõusnud ostma. Niisiis sai ise valmis tehtud.

Prossi riidepuu oli mul ka juba ammu olemas, aga ei leidnud õigeid asju, mida külge riputada. Kuna olen praegu türkiissinise lainel, siis kasutasin ka siin neid samu pärleid, mida kaelakee juures ja ka paar ripatsit on samad. Tegelt olen endale päris palju prosse teinud, aga ei oska neid kuidagi kanda. Isegi ostnud olen päris palju :)
     Aga kui nukk kunagi valmis saab, siis näitan, kuhu sisse see suure vaevaga pestud vill lõpuks topitud sai :)

Aeg käib vanas seinapalgis...

Juba ammu mõlkus mu mõtetes idee, teha plekk-karbist kell. Alguses mõtlesin selle teha teekarbist, olin selliseid kellasid näinud erinevatel internetilehtedel, kuid käsitöö asju sorteerides jäi tühjaks just After Eight šokolaadide karp, mis sobis kellaks imehästi. Nii saigi see osa, kus peal olid numbrid valgega üle värvitud ja uued numbrid peale kirjutatud, kuna tegelikkuses olid seal juba seierid olemas, mis näitasid natuke peale kaheksat, nagu ka šokolaadide nimi ütleb. Keskele asi auk tehtud ning kellamehanism külge monteeritud.
Kella tegemise juures täheldasin kahte asjaolu:
1. kella peal oli number neli kirjutatud IIII tavalise IV asemel;
2. kui üritad kellamehanismi ära saada kella küljest, mis on kvaliteetselt tehtud, siis on see päris keeruline :) eriti, kui ees on klaas mitte plastmass ja klaas on kinni liimitud nii, et pead selle puruks peksma. Seega soovitus teistele, kes soovivad ise kella teha...ostke poest kellamehanism, millel ei ole ülejäänud kella küljes või väga odav ja kergesti pooleks murtav kell :)

Siis kui oli suvi...

Kunagi ammu ammu, seitsme maa ja mere taga elas kord...ei tegelt oli see suvel :) Siis kui tehtud sai palju, kuid blogisse üles need ei jõudnud. Kui täiesti aus olla, siis tegelikult ka sügisel, aga kuna sügisel oli soe, siis võib seda ka veel suveks lugeda...vananaistesuvi.
Kalle emmele sai sünnipäevaks tehtud selline pitsi ja satsivahune pross.

Egas selle kohta muud rääkida ei olegi. Mulle endale väga meeldis. Kui keegi küsiks, et milline ma olen, siis võib seda prossi vaadata :)
Üks kena karbike sai ka valmis meisterdatud. Tegelikkuses oli see Geisha kommikarp, mingi special editon, mis välja lasti, sellepärast ka selline karbi kuju...mitte nagu tavaline.

Ei ole ju midagi rasket, et üks tavaline kommikarp saaks endale uue näo. Pakkepaberit, paari ilupaela ja -pitsi, kääre ja liimi. Lihtne, aga efektne.
Tegelikult sai suvel ja sügisel veel palju asju tehtud, aga kuna olin laisk, siis ei ole kõiki pildistatud ja blogitatud.

Seto pits

Ülesanne: heegeldada kodus lisaks koolis tehtud proovi pitsile veel kaks vabalt valitud Seto pitsi

Koolis valminud nö proovipits ehk elu esimene Seto pits. U.Kangro koostatud raamatus "Värviline Seto pits" on pitsi kohta kirjutatud järgmist:
Pits nr 12
Pits heegeldatatakse põikisuunas, alläär heegeldatakse pikisuunas. pitsil vahelduvad punasel põhjal värvilistest täppidest moodustunud ristid ja rombid.
Rist. 3.rida roheline, 4.rida valge, 5.rida lilla, 6.rida valge, 7.rida lilla, 8.rida valge, 9.rida roheline.
Romb. 11.rida roheline, 12.rida valge, 13.rida lilla, 14.rida valge, 15.rida roheline, keskel lilla, 16.rida valge, 17.rida lilla, 18.rida valge, 19.rida roheline.
Pitsi aluseks on 26 ahelsilmust. 

 
Pits nr 11
Pits heegeldatakse põikisuunas. Ülaservas on roheline pikisuunas heegeldusrida.

Pitsil vahelduvad kollased ja punased kolmnurksed kujundid. Kollasel pinnal on keskel must triip ja punased tärnid. Punasel pinnal kollane triip ja rohelised tärnid. Kujundid eraldatatakse rohelise heegeldusreaga.
Pitsi aluseks on 36 ahelsilmust.

Pits nr 9

Pitsil vahelduvad 4 erivärvilist, ruudukujulist võrgupinnaga motiivi. Ümber võrgumotiivi on heegeldatud kaared. Motiivid on viimase ringiga omavahel ühendatud. Rohelisel ja sinisel ruudul on valged kaared. Roosal ja beežil ringil on mustad kaared. Pitsi ülaservas on punane, sinine, kollane ja roheline heegeldusriba. Pitsi alaservas on punane heegeldusriba.

Motiivi võrgupinna aluseks on 19 ahelsilmust.  

Pitsi mustrid on võetud Ulve Kanro koostatud raamatust "Värviline Seto pits". Samast kohast on võetud ka pitside kirjeldused.

Ristpistes pinal ehk valu ja pisarad

Ülesanne: tikkida ristpistes ese, mille mustriks kasutada rütmina korduvat kindakirja

Lõpuks sai ristpistes ese vamis!!!!! Jeeee. Kui mõne asjaga saab midagi juhtuda, siis juhtub seda ikka mitu korda järjest. Nimelt juhtus nii selle tööga.
Sündmuste jada järgmine:
1. hakkan tikkima, muster läheb sassi, harutada võimatu, kuna nii peenike tikand, kahandan töö suurust.
2. hall mulinee saab otsa, poes sama tooni enam ei ole ning kõigele lisaks ei ole mulinee sildi peal ka tooni koodi. Lubatakse Tallinna laost tuua, kui on, aga ei olnud. Otsin mööda Tartu linna taga sama tooni, aga asjatult, sest seda ei müüda kusagil. Õnneks leidsin kaupsi Liann lõngadest suhteliselt sama tooni.
3. lilla mulinee läheb koguaeg sõlme ning katki...olen kuri.
4. suurest tikkimisest on silmad kuivad ja hommikul on üks silm paistes. Olen piraat
5. kallan kohvi töö peale.

KAS VEEL SAAB MIDAGI SASSI MINNA???????

6. Jah, loomulikult!! Õmblusmasin ei taha läbi tikandi õmmelda. Harutan kaks korda lukku küljest.


Ja nii kergesti see pinal valmis saigi. Vahepeal proovisin koerale ka sisse sööta, et koolis öelda, et koer sõi kodutöö ära, aga ei läinud õnneks. Õmblemise ajal ei julgenud üldse kusagilt midagi lõigata, kuna nii suur vaev oli seda tikandit valmis saada. Tavaliselt ostan ma kangast alati rohkem, et kui sassi läheb teen uue, seekord sedamoodi talitleda ei saanud, kuna tikkisin kogutöö 2 mulinee niidikesega ja töötunde ma ei suudaks vist kokku arvutadagi.

Aga tulemusega olen väga rahul. Proovin seda mitte enne kooli kasutada, et ikka esteetiline välimus säiliks, kuid väga kiusatus on kõik kirjutusvahendid sisse pista ja kotti visata, muidu on viimased pilla-palla ühes koti taskus laiali. Kes kannatab, see kaua elab. Seega ma pean kannatama.

Peenvillane lõng

Juba päris kaua aega tagasi käisin Tartus taaskasutuskeskuses...uuskasutuskeskuses...mis iganes nende nimed ka ei ole. Kes Tartust on või on teadlik Tartu kaltsukate/taaskasutuskohtade asukohtadega, siis see, mis asub Puiestee tänavast sisse keerates ning kus laupäeviti toimuvad maja ees täikad. Igastahes, sain ma sealt kaubamaja kilekoti täie peenvillaste lõngade tutsakaid 2 euri eest. Täna said need lõpuks ära sorteeritud, mitte et ma oleks laisk olnud, vaid ei olnud lihtsalt läbipaistvaid karpe, kuhu neid panna.

Pruune, rohelisi ja siniseid toone oli meeletult palju, kuid mulle iseloomulikke roosasid ja lillasid vähem, kuigi leidus natuke ka neid. Eile said mõned lõngad juba käiku lastud, kui kätte sai võetud heegeldamise üks kodutöödest Setu pits.

Setu pitsile on iseloomulik sõlmede mitte tegemine. Ehk siis eriline võte, kuidas järkata uut värvi lõnga. Seda siin lahti seletada oleks väga keeruline, kuid tegelikkuses on asi tunduvalt kergem. Mina näiteks avastasin, et ma olen nii mõnelgi teisel heegeldamistööl seda sama nippi kasutanud täitsa enda teadmata, et tegu on mingi kindla tehnikaga ja mis on setudel tegelikult kasutusel olnud juba kaua aega. Setu pitsi heegeldamiseks kasutasin Ulve Kangro raamatut, kus on ilusasti kõik mustrid skemaatiliselt olemas ning nende kõrval ka valmis pitsi foto. Ulve Kangro on ühtlasi Räpinas ka minu heegeldamise õpetaja.


Üks pits tuleb veel teha ning ka selle otsad ära peita. Heegelnõel, millega suurem pits tehtud sai oli nr.1, kuid järgmise püüan väiksemaga teha, kuna mulle veidi ei meeldinud pitsi ülemine äär, mis jäi liiga õhuliseks. Aga kuna ma enne ei ole nii peenikese lõnga ja heegelnõelaga midagi heegeldanud, siis kohe peenemat kätte võtta ei julgenud. Tegelikult koolis tegin proovilapi vist nr. 0,85 heegelnõelaga. See on see väike punane ruut pildi all peaaegu paremas nurgas. Aa selle jätsin mainimata, et pitsi heegeldasin kahekordsest peenvillasest lõngast.

Üritan siis sama jätkusuutlik edasi olla, eks varsti näeb....kirjutab!!

Häbi, häbi püksis käbi!! Et ei ole nii kaua midagi postitanud.

Ei teagi, kas juba kunagi kirjutasin, aga õpin nüüd Räpina Aianduskoolis Tekstiilitöö erialal. Seega tähendab see seda, et kui ütlen, et hakkan nüüd õppima, tuleb võtta kätte vardad või heegelnõel või istuda õmblusmasina taha...täitsa tore on istuda teleka ees ja lasta näppudel käia ja nimetada seda kodutöö tegemiseks. Koolis on saadud käia juba septembrikuust saadik. Kuna käin kaugõppes, siis toimuvad umbes iga kuu tagant intensiivsed nädala ajalised sessid.

Alguses tundus küll, et päris raske on nädal aega istuda ja teha käsitööd nii, et sulle öeldaks kriteeriumid ette, mida võib ja mida mitte mingi asja juures teha, kuid tegelikkuses see jube ei olegi. Tegelt on mõnikord isegi päris hea, kuna tavaliselt tuleb mul mõne asja puhul sada erinevat ideed ja ei teagi millist neid valida ja nii jääb nii mõnigi kord asi poolikuks või ei alustagi ma selle asja tegemist. Aga kuna tähtajad tööde esitamiseks on paigas, siis ei saa neid lihtsalt nurka visata. See utsitab mind tagant, et pean mõningasest laiskusest üle saama ning asja ikka valmis tegema.

Praguseks on kogunenud juba päris suur hunnik koolitöid. Täna panen vaid paar neist üles, aga luban, et edaspidi üritan ikka jooksvalt töid üles riputada. Aga las käia, siit nad tulevad...

Üheks esimeseks suuremaks tööks, peale proovilappide tegemist, oli nö Kihnu vardakoti õmblemine. Kuna olin seda juba ammu tahtnud õmmelda, siis kohe peale sessilt koju tulekut järgmine hommik sai kott valmis.

Õmblemise tundides on saadud veel kotte õmmeldud, aga neid hetkel üles ei pane, sest pole veel jõudnud neid pildistada.

Kudumise esimene suurem kodutöö on randmekatete kudumine, mille juures tuli kasutada erinevaid kaunistusvõtteid. Minu randmekatetel on randme osas kasutatud valelapilist rannet ning ülemises otsas tavalist vitsa ning augurida.

Kuna katted peavad olema valmis alles ülejärgmiseks sessiks, siis sellest ka poolikute töö pilt.
Lisan ka nende kaunistusvõtete juhendid:

Kuna enda randmekattel soovin hiljem augureast läbi ajada paela, siis kasutasin ühevärvilist augurida, et liiga kirjuks ei läheks. Samuti olid mul augurea äärtes juba tavalised vitsad, mis seda raamisid ning seega ei kasutanud tüüpilisi augurea kudumise võtteid. Tulemus tuli ilus ja olen ise väga rahul.

Randme puhul on tegelikkuses kasutatud viltuse sooniku tehnikat, kuid vahetades lõngavärvi teatud ja tagant tekib illusioon, nagu oleks tegu lapilise randmega. Sellest ka nimi valelapiline ranne.


Hetkel kõik, side lõpp. Eks ma üritan olla tubli ja edaspidi ikka jooksvalt kirjutada siia midagi.