Taaskasutatud materjalidest lilleprossid

Remondi ajal sai kõik organzast kardinad, mida enam ei kasutanud, topitud suurde musta prügikotti...võis olla ka tumeroheline. Kuna muud kasutust neile leida ei oskanud, siis vorpisin neist lilleprosse.

Kardinatest tehtud lilleprosside puhul on kasutatud tavalist organzalillede tehnikat...lõikad välja, põletad ääred ära ja paned õied kroonlehtede kihtidest kokku. Südamikuks lisad mõned pärlid või nööbid.

Peale organzaprosside tegin ka veidi uhkemaid roosidega prosse, mille jaoks pidi rohkem kannatust jaguma, kuna roosid koosnevad kümnest pitsi ja kümnest ühevärvilise kanga ringist, mis tuleb pooleks murda ning omavahel kokku õmmelda. Esimene võttis suhteliselt palju aega, aga kui asi käppa sai, läks nagu lepase reega.
Lippeprosse võite endale soetada Tartu loodusmaja pop-up poest (Lille 10).

Enne tööd, uuskasutuskeskusest läbi käies, ootas mind rõõmus avastus, minelt leidsin nõude riiulist mulle vastu vaatamas samasuguse topsi nagu seda oli eelmises postituses kirjeldatud pliiatsitops. Mis veelgi toredam, tema kõrval passis ka valge kuldse äärekaunistusega tops...samade mõõtmete ja kujuga. Kuigi ma olen päris vana ja nagu ikka ütlen, et ühe aasta Nõukogude Liidus elanud :) siis ei ole ma enne selliseid nõukaaja nõude osasid näinud. Kui keegi teab, mis topsikud need on, siis olge head ja öelge mulle ka, siis saan targemaks. Seda, mida nendega peale hakkan, ma veel ei tea, aga arvatavasti saavad samamoodi endale pitsisatsilise rüü selga ja hakkavad kirjutusvahendeid hoidma. Kuna endal ei ole neid vaja, siis kel soovi, adke teada.

Peaksin rohkem pintslit kätte võtma

Issil oli täna sünnipäev ja kuna olin nädal aega Räpinas koolis olnud, siis ei jõudnud midagi valmis teha. Eile tulid aga külalised ning enne peo algust käisime poes ja ostsime kingituse. Hommiku poole hakkasin igaks juhuks ikkagi midagi kokku mätserdama. Juhuks, kui poest midagi ei leia.
Kunagi ammu, kui sõbranna Viljandi maja hakati maha müüma, saime seal ringi tuhlata ja endale meelepäraseid asju koju tassida. Mina kui tuntud pahna kokkukorjaja ei saanud sealt ju tühjade kätega ära tulla. Seega kõndisid...pigem sõitsid autoga koju paljud nõukaaja asjad, mis muidu oleksid prügimäele või siis uutele omanikele läinud, minu koju. Egas ma väga enam ei mäleta, mida ma sealt ahnitsesin, aga paar asja olen ikka viimasel ajal ümber teinud ja kasutusele võtnud. Üheks selliseks oli ka issile tehtud maal. Nimelt oli algse "maali" puhul tegu läikiva paberi peale prinditud pildiga, aga pildiraam oli ilus. Ainult sellepärast ma selle kaasa krahmasingi. Ja nüüd sai selle raami sisse ilusam pilt tehtud. Tegelt kaugelt vaadates eelmisel ka viga ei olnud, aga lähemalt oli ikka väga jube :)

Kuna issi on meil jahimees, siis sellest ka selline põdra pilt. Ise 100% pildiga rahule ei jäänud, aga rohkem muutma ka ei julgenud hakata, muidu läheb täitsa nässu. Üks suurem asi, mille koos pildiraamiga koju tassisin oli nõukaaegne lamp, millele sai heegeldamise tunni raames pits külge heegeldatud, kuid see ei ole veel üles pandud ja sellepärast selles kunagi hiljem.