Shabby chic taaskasutus

Peale Rohelille disaini tegemiste ja kooli lõpetamise, olen vahepeal midagi ka endale nokerdanud. Tegemist on nö shabby chic stiilis asjadega ehk eesti keeles roosamanna stiil :) aga see ju minu stiil tegelikult ongi. Kõik asjad on ühel või teisel moel taaskasutatud.

Esiteks, ehete hoidmise mannekeen, kes on meie peres käest kätte ja toast tuppa juba võib-olla kümme aastat rännanud. Kuigi mul maal metsa mineku ehteid ei ole :) siis tegin mannekeenile uue ilusa kleidi, lisasin paar käsitööga seotud ripatsid jm kaunistust ning panin hoopis karbi peale raskuseks.

Teiseks tuunitud asjaks on kunagi Uuskasutuskeskusest ostetud kandik, tegelikult oli neid isegi kaks. Kuna kandikud vett ei pea ja torti nende pealt serveerida ei saa, siis kraapisin vana pildi maha ja katsin põhja kangaga ning äärtesse lisasin roosa lehemotiividega pitsi. Vana paberi maha kraapimine oli julm töö, sest paberi peal oli kile ja all veidi vees kahjustada saanud vineer, millel olid mõned pinnud välja tulnud, seega ei saanud korralikult paberit maha kraapida, aga veega veidi leotades sain lõpuks hakkama.

Ja kolmandaks tuuninguks...tegelt ei saa seda tuuninguks nimetada, sest algset asja ei olnud olemas :) Aga kolmandaks siis seinale riputatav tasku. Ainukesed poest uuena ostetud asjad on selle juures pärlid ja roosa nööp, kõik ülejäänud osad on kusagilt millegi küljest võetud või taaskasutus/uuskasutuskeskustest.

Proovisin tasku tegemisel võimalikult palju õmmelda ja mitte liimipüstolit kasutada, kuna mulle kohe üldse ei meeldi need no sew õpetused, kus "õmmeldakse" ilma niiti ja nõela kasutamata. Kuigi nööbid ja alumise ääre pitsi ma liimisin, siis ei saa ikka aru, kuidas õmmelda liimipüstolit kasutades endale koolikott, mis ei laguneks poole tee peal ära...võib-olla mujal maailmas lihtsalt ei ole laste koolikotid nii raksed kui meil...aga ikkagi paneb imestama. Sellest ka üks kohandatud mõistatus. Mõista, mõista, mis see on? Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata. Kui arvate, et vastus on kapsas, siis ei, see on liimipüstoliga õmblemine :)

"Plants got a lot to say, if you take time to listen."

Tuunisin veidi ühte plastmassist pildiraami, mille leidsin uuskasutuskeskusest teiste raamide seltsist. Raam ise maksis ainult kolmkümmend senti, seega ei saanud seda poodi jätta. Algselt nägi see räbal välja, kuid lasin ühe kihi valge mati spreivärviga üle ning vahetasin raamis olnud kurgedega päikeseloojangu pildi vihikukaane lillelise papi vastu ja liimisin sellele tsitaadi.

"I was sittin' here

enjoyin' the company.

Plants got a lot to say,

if you take time to listen. "

Esmalt mõtlesin, et teen sellest raamist hoopis taldiku/kandiku moodi eseme, kuna raami ääred on suhteliselt kõrged, kuid jäin ikka originaal kasutuse juurde pidama.

Lisaks raamile kaunistasin ka eelmises postituses mainitud topsikuid, mis said hommikul pistis-satsid külge ning on nüüd palju rõõmsamad.

Taaskasutatud materjalidest lilleprossid

Remondi ajal sai kõik organzast kardinad, mida enam ei kasutanud, topitud suurde musta prügikotti...võis olla ka tumeroheline. Kuna muud kasutust neile leida ei oskanud, siis vorpisin neist lilleprosse.

Kardinatest tehtud lilleprosside puhul on kasutatud tavalist organzalillede tehnikat...lõikad välja, põletad ääred ära ja paned õied kroonlehtede kihtidest kokku. Südamikuks lisad mõned pärlid või nööbid.

Peale organzaprosside tegin ka veidi uhkemaid roosidega prosse, mille jaoks pidi rohkem kannatust jaguma, kuna roosid koosnevad kümnest pitsi ja kümnest ühevärvilise kanga ringist, mis tuleb pooleks murda ning omavahel kokku õmmelda. Esimene võttis suhteliselt palju aega, aga kui asi käppa sai, läks nagu lepase reega.
Lippeprosse võite endale soetada Tartu loodusmaja pop-up poest (Lille 10).

Enne tööd, uuskasutuskeskusest läbi käies, ootas mind rõõmus avastus, minelt leidsin nõude riiulist mulle vastu vaatamas samasuguse topsi nagu seda oli eelmises postituses kirjeldatud pliiatsitops. Mis veelgi toredam, tema kõrval passis ka valge kuldse äärekaunistusega tops...samade mõõtmete ja kujuga. Kuigi ma olen päris vana ja nagu ikka ütlen, et ühe aasta Nõukogude Liidus elanud :) siis ei ole ma enne selliseid nõukaaja nõude osasid näinud. Kui keegi teab, mis topsikud need on, siis olge head ja öelge mulle ka, siis saan targemaks. Seda, mida nendega peale hakkan, ma veel ei tea, aga arvatavasti saavad samamoodi endale pitsisatsilise rüü selga ja hakkavad kirjutusvahendeid hoidma. Kuna endal ei ole neid vaja, siis kel soovi, adke teada.

Pliiatsitops ja naasklihoidja

Juba ammu piinab mind töö juures mõte ilusast pliiatsitopsist, kuna praegune suure niidirulli tagurpidi pööratud sisu ei taha kuidagi püsti seista. Seega asusin otsingutele ja töölt koju minnes põikasin, uuskasutuskeskusest läbi, nagu see mul juba traditsiooniks on saanud, sest bussipeatus asub täpselt selle ees. Leidsin 30-sendise keraamilise topsi, mille endale kojusõiduks bussi kaaslaseks ostsin.

Kuna olen pisti- ja satsiinimene, siis lisasin topsi ülemisse äärde valge pitsi ning lipsukese. Peale vaadates tundus kuidagi "tavaline" ja riputasin ühe kristalli ka veel külge. Tulemusega olen rahul umbes 342%, homme saab tops omale uue kodu ja enam ma ei peagi iga kord pliiatsitopsi püsti tõstma kui seda kasutan.
Teine praktiline ja minu jaoks väga vajalik meisterdus, mille viimati tegin, on naasklihoidja.

Pitside alla on peidetud šampusepudeli kork. Nägin sellist lahendust kusagil internetis ja kuna naaskel on alailma kadunud, siis sellise romantilise hoidjaga saab selle kenasti laua peale seisma panna, ilma et see kuhugi ära kaoks.

Junk journali lainel

Sattusin mõnda aega tagasi youtube-s ScrappinHappyxo Crafts kanali peale ja suu hakkas kohe vett jooksma, kui nägin neid kauneid pitse ja satse. Lisaks ajas väga kadedaks ka Austraalia kaltsukate leiud, mida kanalil vahetevehel kajastatakse, kuna Eesti kaltuskates on pitsist linikud või kardinad sageli suhteliselt kallid ja ribapitsi olen leidnud üliharva...kui mõtlema hakata, siis vist ainult Uuskasutuskeskusest. Ühesõnaga, kadedusest läks nägu veidi lillamaks :)

Aga, miks ma hakkasin ScrappinHappyxo Crafts kanalist rääkima oli sellepärast, et selle omanik teeb ka junk journaleid....ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetama peaks...prügi ajakirjad? prügi päevikud? jäätmeraamatud? :) Kui keegi teab, siis andke mulle ka teada, kuid edaspidi kasutan siis inglise keelset väljendit - junk journal.
Selline nimi on tulnud otseselt sellest, millist materjali nende tegemiseks kasutatakse - prügi...ilusamini öeldult alles või üle jäänud käsitöövahendeid ja muid majapidamistarbeid. Kuid sageli kasutavad palju ka täiesti uusi käsitööpabereid ja kaunistusi, mida mina olen proovinud vältida, pigem kasutan vaid väikeste kaunistuste näol.

Ütlen kohe ausalt ära, et junk journaleid teha mulle väga meeldib, kuid nende kasutamisega on raskusi, kuna kardan, et ei suuda sama ilusasti neid seest täita, kui väljast välja näevad. Seega ei ole praegu valminud raamatuid veel väga kasutatud, kuid proovin ennast kokku võtta ja neid mitte seisma jätta.

Junk journalite tegemiseks on väga palju erinevaid viise. Selle fotoalbum junk journali tegin vanast saksa-vene sõnaraamatust. Algselt vaatasin sisse ja tundus nagu oleks prantuse-vene sõnaraamat ja haarasin kohe prantsuse teemalise salvrätiku kaunistamiseks, kuid pärast, lehti kokku kleepides tuli välja, et on ikka saksa-vene sõnaraamat. Muidugi on kaane peal kirjas ja kuigi ma olen kuus aastat koolis vene keelt õppinud, siis tuhkagi ma aru sain :)

Kui ma ei eksi, siis väljalaske aasta oli 1965. Raamat seisis selles hunnikus, mille tahtsin ära uuskasutuskeskusesse viia, kuid tema välimus oli mõnusalt kulunud ja plekiline, siis mõtlesin, et annan talle ise uue elu. Selle junk journali puhul ei olnud vaja väga palju teha. Kõigepealt katsin decoupage tehnikaga kaaned salvrätikuga, lisasin ümber raamatu pitsi, esikaanele kaunistuse ning liimisin raamatu kaante siseküljele Räpina paberivabriku taaskasutuspaberi.

Kuna tegu oli sõnaraamatuga, siis olid lehed väga õhukesed ning nende tugevndamiseks liimisin umbestäpselt 3-5 lehte omavahel kokku...selleks kulus terve suur liimipulk, kuid tulemus oli tunduvalt parem kui enne. Ligi 500 leheküljest jäi järgi umbes 100 ehk kui igale lehele panna üks pilt, siis mahutab album umbes 100+ pilti. Lehtede kokku kleepimisel mängis oma osa ka raamatu iseloom. Nimelt oli mõnele poole lisa märkusi juurde kirjutatud või midagi alla joonitud, need kohad proovisin jätta pealmistele lehekülgedele, et albumile isikupära juurde anda.

Albumi sisemuse kaunistamise poole pealt proovisin jääda võimalikult tagasihoidlikuks, et esiplaanil oleksid pigem fotod, mille jaoks see junk journal loodud saigi. Kasutada kavaten ise volditud fotonurkasid, kuna nendega saab kenasti kujunduslikku efekti juurde anda.

Hetkel on lehed veel tühjad, kuid eks ka need kunagi täis saavad...võib-olla. NB! Pildil on suvaline tädi :)
Kuna junk journalid on hetkel mu uus vaimustus, siis tuleb nende kohaseid postitusi veel.