Mummulised vanutatud kindad

Oli aasta 2007. Talv. Väljas tormas. Postiljon tatsus läbi lumetormi....seda ma tegelikult ei tea :) Ilmus uus Käsitöö, mille kaanel ilutsesid punane mustade mummudega vilditud müts ja kindad. Kaanefoto jäi mulle kohe silma, aga julgust neid ise teha ei olnud, kuna hirmu tekitas asjaolu, et kas ikka tulevad välja või mitte (pesumasinaga viltimise hirm on tingitud mitme lemmiku villase eseme väikseks viltimisest :) ikka juhtub). Aga siis ühel päeval küsis Reet minu käest, et egas mul ei ole seda ajakirja, et tema tahaks neid teha. Otsisin ajakirja üles ja laenasin talle ja kui valmis kindaid ja mütsi nägin, siis hakkas südames kripeldama, et tahan endale ka. Mõttest kindaid teha läks mööda vaid üheksa aastat ja voilaa, valmis nad saidki.

Lisan ka õpetuse, et ei peaks ajakirja otsima hakkama, kui peaks isu peale tulema endale ka selliseid kindaid teha.
Vaja läheb:

• sukavardad nr 8 ja heegelnõel nr 4 (ajakirjas soovitati, et "lõdvema käega kudujale nr 6 varrast ja olenevalt käekirjast heegelnõela nr 4 või 5)

• lõdva keeruga 100% villast lõnga (ajakirjas on kasutuatud Novita lõng Huopanen 100g/157m, 100g punast ja 20g musta mummudeks). Mina kasutasin Gründl Filzwolle 50g/50m (roosa) ja Steinbach Wolle 50g/50m (musta). Roosat läks 3 tokki, musta umbes veerand tokki. 

 

Kinnaste alustamiseks loo sukavarrastele üles 36 silmust, jaota 4 vardale ja sule ringiks. Koo 1.rida pahempidi, siis ei hakka serv rullima. Koo 5 rida parempidises koes. 7.real kahanda iga varda kohta 1 silmus ning koo read 8-28. Kuna minu kindad on ramnest veidi laiad, siis soovitan luu pigem 32 silmust, kuid seda saab hiljem viltimisega veidi korrigeerida.

Koo 29.real abilõngaga sisse pöidlaava 6 silmuse ulatuses (parema istuvuse saavutamiseks koo vardal esimene silmus ja siis 6 pöidlaava). 

Koo read 30-50 ning alusta kahandamist: koo igal real 1.varda alguses ja 2.varda lõpus ning 3.varda aluguses ja 4.varda lõpus 2 silma parempidi kokku. Kui alles on 8 silmust, katkesta lõng, tõmba läbi silmuste ja peida ots. 

Koo pöial. Haruta abilõng eest ära ja korja pöidlaava silmused 3 vardale (silmused vastavalt 4,4 ja 5). Koo 10 rida, seejärel kaganda iga varda lõpus 1 silmus. Kui alles on 3 silmust, katkesta lõng ja tõmba läbi silmuste ning peida otsad. Kuna Reeda kinnastel oli pöial veidi lühike, siis lisasin pöidla pikkusesse 2 rida juurde ehk pöidla kõrguseks enne kahandamist oli 12 rida.

Heegelda mummud. Heegelda 4 ahelsilmusest kett. Seejärel heegelda 1.silmusesse 5 ühekordset sammast, nii nagu heegeldaksid nuppu, st iga samba viimane keerd jääb heegelnõelale. Tõmba pärast viimase samba heegeldamist lõng korraga kõikidest keerdudest läbi ja kinnita mumm kinnisilmusega kootud pinnale. Katkesta lõng 4-5 cm kauguselt, keera ümber mummu ja peida lõngaots selle sisse. 

Minu mummud tulid veidi lapergused, aga muidu väga armsad...isegi lapergused mummud on minu lemmikud :) Ainuke, mida muudaksin, oleks mummude arv, kuna tegin neid vähem, kui ajakirjas oleva pildi peal oli, aga kuna see mind ei häiri, siis on kõik korras. 

Kinda mõõdud tulid umbes nii suured, et oleksin ühte kinnast saanud kanda mütsina, aga kuna tung oli suur kindaid ära vanutada, siis ei unustasin neist pilti teha. Kinda enda kudumiseks läks aega maksimaalselt 1 tund, kuna lõng ja vardad olid paksud.

Vanuta. Ajakirjas soovitatakse vanutada villaprogrammiga pestes 3-4 korda ja lisades pesuvahendit alles 2. pesukorral. Vb saab nii paremini kontrollida, milline on vanutamise prosess, aga mina olen ju kärsitu :) Algselt pesin igaks juhuks 20 min lühiprogrammiga 40 kraadi juures, peale seda hakkas kinnas juba kuju võtma. Siis aga panin muu pesuga 40 kraadi juures tavalise puuvillase pesu programmiga masinasse, kus veidi enne tsükli lõppu masinast välja võtsin...õnneks, muidu ei oleks arvatavasti kätte läinud. Aga jah, minu jaoks on vanutamise osa alati selline katsetamise värk, no muidugi peaks tegema enne lõngaga vanutamise proovi, aga kes seda viitsib teha...muidugi ei pruugi alati nii palju vedada, kui mul seekord vedas.

Selles ajakirjas on tegelikult õpetus ka samas stiilis kahe erineva mütsi ja randmesoojendajate tegemiseks. Seega, kellel huvi, siis vaadake ise järgi (Käsitöö, talv 2007).

Lupinus polyphyllus lõng ja kääripesa

Kuna taimed vohavad praeguse ilmaga nii mis kole, siis tuleb neid natuke piirata ja nendega lõnga värvida :)

Nii piirasingi natuke aega tagasi raiesmikul kasvavaid lupiine. Viskasin värvivette ka paar puuvillase kanga tükki. Tumedam on lehtedega värvitud ja heledam õitega. Samamoodi ka lõngade puhul, kus kõige rohelisem on vaskvitrioliga peitsitud ja lehtedega värvitud lõng, heledam roheline maarjajääga peitsitud ja lehtedega värvitud. Kõige heledam lõng sai ka maarjajääga peitsitud, aga õitega värvitud. Kuigi pildi pealt ei tule selle toon väga välja, siis tegelikult on see täitsa olemas :) Väga positiivselt olin üllatunud lupiini lehtedega ja vasega peitsitud lõnga värvis, kuna see tuli kohe vääääga ilus. Selline mõnus veidi kollakas roheline.
Selle nädalavahetusel värvisin veel, kuid ei ole vihtidest keraks kerida veel jõudnud. Lisaks jäid mõned vihid maale veel kuivama.

Lisaks lõnga värvimisele valmis koolitööna ka vilditud kääride kott. Ülesandeks oli šablooni järgi viltimine...pigem šablooni ümber vilitimine. Esialgseks plaaniks oli issile saunamüts teha, aga nagu vanasõna ütled, siis ajab suur tükk suu lõhki ja nii ka minul. Nimelt meenutas lõpptulemus pigem halli suurte aukudega juustu kui saunamütsi. Tollel päeval ei tahtnud mul väga midagi välja tulla, seega lõpuks loobusin.

Aga siis ühel reede õhtul, kui normaalsed noored väljas pidutsemas käivad, tuli minul peale ilge tuhin soojas vees seepi lahustada ja villa nühkima hakata :) Seekord hallitusjuustu ma ei viltinud ning tegin hoopis oma õmbluskääridele koti. Voodri ja klapi jaoks tuhnisin kõik kangavarud läbi (neid on liigagi palju) ja no ei sobinud mitte miski selle imeliku rohekashalli villaga peale pohladega kardinakanga, mille olin kunagi Sõbralt sõbrale poest ostnud, et iseseisva praktika lapitööd teha. Kuna kangas ise on veidi retro, siis retrosuse lisamiseks kaunistasin klapi ääre sik-sak paelaga ning ka kinnituseks sai otsitud vanem kui 20-aastane nööp. Ise kutsun seda retro kääripesaks, kuigi meenutab mulle veidi punase ninaga sammalhabet :) Aga käärid saavad mõnusalt kotis passida ning vajadusel ka mõne väiksema sõbra kampa võtta.

Siil udus

Juba ammu ammu ennemuistsel aal, toksisin viltimisnõelaga SA Erametsakeskusele valmis maskoti, kelleks oli siil nimega Meede. See ennemuistne aeg oli enne iga-aastast maamessi.

Pilt SA Erametsakeskuse facebooki lehelt (https://www.facebook.com/erametsakeskus/photos/a.951433478277735.1073741828.947469958674087/1003064366447979/?type=3&theater)

Minu tehtud on siil, aga egas ta siis paljalt maamessil poosetada saanud, pidi ikka riided selga panema :) Kõige raskem osa selle siili juures on leida kogu Tartu linna pealt kangast, millest okkaid teha. Küll polnud värv õige, küll olid okkad liiga lühikesed. Vaatasin isegi juba dekoratiivpatjasid, et neid katki lõigata, aga ka need ei olnud õige okka tekstuuriga. Lõpuks leidsin kangadžunglist täpselt selle õige, aga no kuulge, kui kanga meeter on 64euri, siis ei osta ma seda juba nimme, arvestades mujal kangapoodides olevaid hindasid. Olin tegelikult okkad juba enne abakhanist ära ostnud, kuid nende juurs mind midagi häiris, sellepärast käisin uusi otsimas. Pärast tulutuid otsinguid naasin ikkagi algse materjali juurde ning töötlesin karva veidi ja olidki siilile Kalevipoja poolt antud kasukas olemas. 
Loomulikult suutsin siili teha enda koera nägu, nagu ka viimasel ajal koolitööna tehtud nukud olen suutnud enda nägu teha. Aga see pidigi nii tulema, sest vaadates koolis ka teiste Waldorfnukke, siis kõik olid enda omaniku väiksed koopiad. Kellel üks käsi pikem kui teine, kellel üks silm kõrgemal kui teine. 
Siili juures jääb ikka mu lemmikuks tema naba, mille üle küll mõned naersid, kuid igal õigel imetajal peab naba ikkagi olemas olema :) Lõpuks kukkus siil nii armas välja, et veidi oli kahju isegi ära anda, kuid mis seal ikka, las esindab Erametsakeskust.