Mummulised vanutatud kindad

Oli aasta 2007. Talv. Väljas tormas. Postiljon tatsus läbi lumetormi....seda ma tegelikult ei tea :) Ilmus uus Käsitöö, mille kaanel ilutsesid punane mustade mummudega vilditud müts ja kindad. Kaanefoto jäi mulle kohe silma, aga julgust neid ise teha ei olnud, kuna hirmu tekitas asjaolu, et kas ikka tulevad välja või mitte (pesumasinaga viltimise hirm on tingitud mitme lemmiku villase eseme väikseks viltimisest :) ikka juhtub). Aga siis ühel päeval küsis Reet minu käest, et egas mul ei ole seda ajakirja, et tema tahaks neid teha. Otsisin ajakirja üles ja laenasin talle ja kui valmis kindaid ja mütsi nägin, siis hakkas südames kripeldama, et tahan endale ka. Mõttest kindaid teha läks mööda vaid üheksa aastat ja voilaa, valmis nad saidki.

Lisan ka õpetuse, et ei peaks ajakirja otsima hakkama, kui peaks isu peale tulema endale ka selliseid kindaid teha.
Vaja läheb:

• sukavardad nr 8 ja heegelnõel nr 4 (ajakirjas soovitati, et "lõdvema käega kudujale nr 6 varrast ja olenevalt käekirjast heegelnõela nr 4 või 5)

• lõdva keeruga 100% villast lõnga (ajakirjas on kasutuatud Novita lõng Huopanen 100g/157m, 100g punast ja 20g musta mummudeks). Mina kasutasin Gründl Filzwolle 50g/50m (roosa) ja Steinbach Wolle 50g/50m (musta). Roosat läks 3 tokki, musta umbes veerand tokki. 

 

Kinnaste alustamiseks loo sukavarrastele üles 36 silmust, jaota 4 vardale ja sule ringiks. Koo 1.rida pahempidi, siis ei hakka serv rullima. Koo 5 rida parempidises koes. 7.real kahanda iga varda kohta 1 silmus ning koo read 8-28. Kuna minu kindad on ramnest veidi laiad, siis soovitan luu pigem 32 silmust, kuid seda saab hiljem viltimisega veidi korrigeerida.

Koo 29.real abilõngaga sisse pöidlaava 6 silmuse ulatuses (parema istuvuse saavutamiseks koo vardal esimene silmus ja siis 6 pöidlaava). 

Koo read 30-50 ning alusta kahandamist: koo igal real 1.varda alguses ja 2.varda lõpus ning 3.varda aluguses ja 4.varda lõpus 2 silma parempidi kokku. Kui alles on 8 silmust, katkesta lõng, tõmba läbi silmuste ja peida ots. 

Koo pöial. Haruta abilõng eest ära ja korja pöidlaava silmused 3 vardale (silmused vastavalt 4,4 ja 5). Koo 10 rida, seejärel kaganda iga varda lõpus 1 silmus. Kui alles on 3 silmust, katkesta lõng ja tõmba läbi silmuste ning peida otsad. Kuna Reeda kinnastel oli pöial veidi lühike, siis lisasin pöidla pikkusesse 2 rida juurde ehk pöidla kõrguseks enne kahandamist oli 12 rida.

Heegelda mummud. Heegelda 4 ahelsilmusest kett. Seejärel heegelda 1.silmusesse 5 ühekordset sammast, nii nagu heegeldaksid nuppu, st iga samba viimane keerd jääb heegelnõelale. Tõmba pärast viimase samba heegeldamist lõng korraga kõikidest keerdudest läbi ja kinnita mumm kinnisilmusega kootud pinnale. Katkesta lõng 4-5 cm kauguselt, keera ümber mummu ja peida lõngaots selle sisse. 

Minu mummud tulid veidi lapergused, aga muidu väga armsad...isegi lapergused mummud on minu lemmikud :) Ainuke, mida muudaksin, oleks mummude arv, kuna tegin neid vähem, kui ajakirjas oleva pildi peal oli, aga kuna see mind ei häiri, siis on kõik korras. 

Kinda mõõdud tulid umbes nii suured, et oleksin ühte kinnast saanud kanda mütsina, aga kuna tung oli suur kindaid ära vanutada, siis ei unustasin neist pilti teha. Kinda enda kudumiseks läks aega maksimaalselt 1 tund, kuna lõng ja vardad olid paksud.

Vanuta. Ajakirjas soovitatakse vanutada villaprogrammiga pestes 3-4 korda ja lisades pesuvahendit alles 2. pesukorral. Vb saab nii paremini kontrollida, milline on vanutamise prosess, aga mina olen ju kärsitu :) Algselt pesin igaks juhuks 20 min lühiprogrammiga 40 kraadi juures, peale seda hakkas kinnas juba kuju võtma. Siis aga panin muu pesuga 40 kraadi juures tavalise puuvillase pesu programmiga masinasse, kus veidi enne tsükli lõppu masinast välja võtsin...õnneks, muidu ei oleks arvatavasti kätte läinud. Aga jah, minu jaoks on vanutamise osa alati selline katsetamise värk, no muidugi peaks tegema enne lõngaga vanutamise proovi, aga kes seda viitsib teha...muidugi ei pruugi alati nii palju vedada, kui mul seekord vedas.

Selles ajakirjas on tegelikult õpetus ka samas stiilis kahe erineva mütsi ja randmesoojendajate tegemiseks. Seega, kellel huvi, siis vaadake ise järgi (Käsitöö, talv 2007).

Hilinenud jõulukingid

Hakkasin usinasti enne jõule kolmnurkset salli kuduma, kuid jõuludeks seda valmis ei saanud. Püstitasin uue ajatähise - aastavahetus. Õnneks uut aega välja mõtlema ei pidanud, kuna sall sai valmis.

Ise jäin väga rahule. Salli alustuseks lõin ringvarrastele 10 silmust. Kudusin ühe edaspidi ja ühe tagasi rea parempidi.
3.rida:  3 parempidi, õhksilmus, 1 parempidi, õhksilmus, 2 parempidi, õhksilmus, 1 parempidi, õhksilmus ja 3 parempidi.
4.rida: 3 parempidi, 3 pahempidi, 2 parempidi, 3 pahempidi, 3 parempidi
5.rida: 3 parempidi, õhksilmus, 3 parempidi, õhksilmus, 2 parempidi, õhksilmus, 3 parempidi, õhksilmus, 3 parempidi
6.rida: 3 parempidi, 5 pahempidi, 2 parempidi, 5 pahempidi, 3 parempidi
jne.
Ühesõnaga tuleb tagasireal kududa õhksilmad läbi pahempidiselt ning nendest tekib salli keskele kahe triibuna augurida, mille keskel on nii edasi kui tagasi real kootud parempidi 2 silmust. Samasugune triip tekib ka salli pikema osa äärde (aga 3 silmuse laiune).
Igal edasipidi real tekib juurde 4 silmust.
NB! Algselt loodud silmused jäävad salli pikema külje keskele.
Lisasin vahele veel auguridasid ja kullaniiti, mõned read kudusin vaid mohääriga, et sallile tekstuuri lisada. Äärde heegeldasin pitsi.

Tegelikult ei ole pits 100% sama, kuna silmuste arv ei klappinud ning mõnes kohas on vahe kolmnurgad veidi laiemad ning viimases reas on heegeldatud mitte 3 nuppu vaid 2, kuna kartsin, et lõng saab otsa, aga lõpuks jäi ikka üle :) Tüüpiline mina.

Lisaks tegin vennale meigikoti :) nii tore on ikka teda sellega narrida. Lubas enda huulepalsami sinna panna. Kui õmblesin kolleegile jõuludeks kaladega kangast poekotti, siis tahtis vend seda kangast endale, kuigi ei teadnud mida sellega teha. Tegin siis talle ühe toreda kosmeetiakoti, kuna ühte praegusesse ei mahu tal hambahari sisse ja teine on liiga suur.

Kotile panin voodri ja pealisriide vahele puuvilla ja sünteetikasegu vatiini, mille kinnitamiseks teppisin kaladele kaitsvad niidid ümber. Kui olin koti kokku õmmelnud, nägin, et olin kanga nii välja lõiganud, et ühed ja samad kalad kohtusid servaõmbluste juures.

Jõulud

Kunagi ammu ammu seitsme maa ja mere taga tegin vennale jõuludeks kindad. Kuna jätsin kingituse tegemise nagu ikka viimasele minutile, siis pöidlaid ei jõudnud külge kududa. Panin niisama pakki ja lubasin hiljem lõpetada. Kui aga kingid avati ja mu tädipoeg vennalt kindaid proovida küsis, selgus, et olin poole ööni kududes kohemata kaks parema käe kinnast teinud. Ikka juhtub :) See kõik juhtus kaks aastat tagasi. Võtsin siis sellel aastal ennast kokku ja tegin kindad valmis.

Kui peale parema käe pöidlaaugu sulgemist vend neid kätte proovis olid tema sõnad järgmised: "Issand mis hiiglaslikud labad need on?" pani kindad kätte "Veidi vist väiksed" :) Aga jah valmis nad lõpuks said.
Päkapikku mängides ja jõulukingitusi pakkides ei saanud lihtsalt ilma pildistamata empsi tehtud kindaid paberi sisse peita enne, kui olin neist pildi teinud.

Kindad kudus emps tädile, kuna tall on mega väiksed käed, poest peab laste osakonnast kindaid ostma, siis need kindad nägid välja nagu päkapiku omad.
Lisaks sai kingikotti meisterdatud veel poekotte, need siis Kalle empsile ja õdedele.

Kotid on tehtud kileriidest, mis Abakhanis allahinnatud oli. Kangas on ilus, kuid niiiii halb oli õmmelda, kuna see libises talla all nagu auto kiilasjääl. Aga valmis nad said ja rahul oldi.
Töö juures tegime see aasta loosipakid, kus kingitus pidi olema mittematerjaalne või ise tehtud. Mulle see teine variant sobis paremini ja nii tegingi kingituseks poekoti ja helkuri, mis mõlemad on väga praktilised kingitused.

Kuna minu loosipaki sai meie loomasõprade ringi õpetaja, siis kangas, mille Sõbralt Sõbrale poest leidsin, sobis ideaalselt.

Kinkepaki meisterdasin paberibloki kaantest...Räpina paberivabriku paberi omast ja see kukkus minu meelest kõige paremini välja.

Ilusaid pühi ja head uut!

Häbi, häbi püksis käbi!! Et ei ole nii kaua midagi postitanud.

Ei teagi, kas juba kunagi kirjutasin, aga õpin nüüd Räpina Aianduskoolis Tekstiilitöö erialal. Seega tähendab see seda, et kui ütlen, et hakkan nüüd õppima, tuleb võtta kätte vardad või heegelnõel või istuda õmblusmasina taha...täitsa tore on istuda teleka ees ja lasta näppudel käia ja nimetada seda kodutöö tegemiseks. Koolis on saadud käia juba septembrikuust saadik. Kuna käin kaugõppes, siis toimuvad umbes iga kuu tagant intensiivsed nädala ajalised sessid.

Alguses tundus küll, et päris raske on nädal aega istuda ja teha käsitööd nii, et sulle öeldaks kriteeriumid ette, mida võib ja mida mitte mingi asja juures teha, kuid tegelikkuses see jube ei olegi. Tegelt on mõnikord isegi päris hea, kuna tavaliselt tuleb mul mõne asja puhul sada erinevat ideed ja ei teagi millist neid valida ja nii jääb nii mõnigi kord asi poolikuks või ei alustagi ma selle asja tegemist. Aga kuna tähtajad tööde esitamiseks on paigas, siis ei saa neid lihtsalt nurka visata. See utsitab mind tagant, et pean mõningasest laiskusest üle saama ning asja ikka valmis tegema.

Praguseks on kogunenud juba päris suur hunnik koolitöid. Täna panen vaid paar neist üles, aga luban, et edaspidi üritan ikka jooksvalt töid üles riputada. Aga las käia, siit nad tulevad...

Üheks esimeseks suuremaks tööks, peale proovilappide tegemist, oli nö Kihnu vardakoti õmblemine. Kuna olin seda juba ammu tahtnud õmmelda, siis kohe peale sessilt koju tulekut järgmine hommik sai kott valmis.

Õmblemise tundides on saadud veel kotte õmmeldud, aga neid hetkel üles ei pane, sest pole veel jõudnud neid pildistada.

Kudumise esimene suurem kodutöö on randmekatete kudumine, mille juures tuli kasutada erinevaid kaunistusvõtteid. Minu randmekatetel on randme osas kasutatud valelapilist rannet ning ülemises otsas tavalist vitsa ning augurida.

Kuna katted peavad olema valmis alles ülejärgmiseks sessiks, siis sellest ka poolikute töö pilt.
Lisan ka nende kaunistusvõtete juhendid:

Kuna enda randmekattel soovin hiljem augureast läbi ajada paela, siis kasutasin ühevärvilist augurida, et liiga kirjuks ei läheks. Samuti olid mul augurea äärtes juba tavalised vitsad, mis seda raamisid ning seega ei kasutanud tüüpilisi augurea kudumise võtteid. Tulemus tuli ilus ja olen ise väga rahul.

Randme puhul on tegelikkuses kasutatud viltuse sooniku tehnikat, kuid vahetades lõngavärvi teatud ja tagant tekib illusioon, nagu oleks tegu lapilise randmega. Sellest ka nimi valelapiline ranne.


Hetkel kõik, side lõpp. Eks ma üritan olla tubli ja edaspidi ikka jooksvalt kirjutada siia midagi.