Kellega kohtusin muru niites? Ehk miks inimesed tahavad vabaneda samblast ja võililledest?

Juba pikemat aega on mind Facebooki aianduse grupis kurjaks ajanud inimesed, kes vinguvad selle üle, et nende muru sees on sammal või võililled. Kuidas sellest lahti saada? Miks see tuleb? jne jne. Sellest tulenevalt otsustasin kirjutada selle postituse. Veel toredam on vaadata, kuidas neid postitusi ilmub üha rohkem ajal, mil Eestis ja Euroopas tähistatakse looduskaitsekuud (mai teise nädala pühapäevast kuni 5.juunini). Veidi silmakirjalik, kas pole?

Täna muru niites, üritasin kokku lugeda, paljude toredate taimedega ma kohtun. Esimese TOREDA üllatusena leidsin varjulisemast kohast kahest erinevast liigist sammalt (täpsemalt määrama ei hakanud, sest see ei ole hetkel oluline). Kuna muru on pea kümme aastat tagasi lapitud, peale mägimändide eemaldamist, siis koosneb minu koduaia muru rohkem kui ühest kõrrelise sordist. Tegelikkuses on kõikide poes müüdavate muruseemnete segude peamiseks koostiseks aasnurmika ja punase aruheina seemned, millele vastavalt kasvukohale ja väljanägemisele on lisatud muid liike. Seega ainuüksi kõrreliste ja sammaldega on minu murus vähemalt 6 liiki taimi.
Hetkel õitsevatest taimedest kohtsasin võilille, harlikku maajalga, vereurmarohtu, põldkannikest, lisaks nendele kaunistavad mõne aja pärast muru hanijalad ning oma sulgjate lehtedega loovad pikkade kitsaste kõrreliste vahele õhuruumi raudrohu lehed. Pärna all laiuvad metsmaasika lehed ning roomavad akakapsad.  Kokku 14 liiki.

Kevade alguses pistavad oma ninad mullast välja krookused ja tsillad. Liike 16, kuid kindlasti on mõned liigid häbelikumad ja külmakartlikumad ning ei ole julgenud tänu tänasele külmale kevadele veel mullast välja tulla. Seega lisan siia juurde veel 4 liiki. Seega on kokku minu murus umbes 20 erinevat liiki taimi. Kuna minu koduaed on väike, siis suuremates aedades võib liigirikkus olla veelgi suurem, kuna praegusel ajal kaunistavad paljusid aedasid minu aiast puuduvad ülased, lõokannused ja lõosilmad. Selline taimestiku mitmekesisus peaks olema meile õnn mitte õnnetus. Oleme ju tuntud oma Laelatu puisniidu poolest, mille ühelt ruutmeertilt loendati 76 erinevat soontaimeliiki. Seega miks sellisest silmailust soovitakse vabaneda?

Üheks põhjuseks võib olla soov saada inglise mõisates nähtud "ideaalne" muru, kuid kas keegi on tähele pannud, et aiandussaadetes, kus kellegi koduaias selline muru leidub, on nendeks tavaliselt vanemad inimesed, kes on selle jaoks terve elu vaeva näinud. Enamasti ei ole neil aias laste mänguasju, ronimispuid ja liumägesid ning neil ei ole koduloomi. Just!! Neil ei ole segavaid ja muruhävitavaid faktoreid, neil on palju vaba aega, et sellega tegeleda. Seega pole vaja muretseda, kui oled tubli koduperenaine, kuid sinu muru ei ole "täiuslik".

Hirm putukate ja mutukate ees. Tõesti, kui sinu aias leidub mõnigi õitsev taim, siis meelitab see ligi erinevaid putukaid. Kuid hirmudest tuleb üle saada! Tean seda omast käest, kuna olen mesilaste mürgi suhtes nii alergiline, et pean adrenaliinisüstalt koguaeg kaasas kandma, et mitte nõelamise korral ära lämbuda. Kuid sellegi poolest ei loobu ma kaunitest lilledest ja ei kata aeda kunstmuruga.

Veelgi enam tuleks mõelda sellele, et üha rohkem kasutatakse põllumajanduses taimekaitsevahendeid, mille tagajärjel  mesilaste arvukus pidevalt väheneb ning kui pole tolmendajaid, siis ei ole taimi ning kui pole taimi, ei ole meil süüa. Seega on need paar võilille, mis aias muru sees kasvavad mesilastele justkui spaad, kus puhta õietolmuvanne võtta. Muidugi ei ole putukate hirm põhjendatud, kui soovitakse vabaneda samblast, kuna teadaolevalt ei ole sammaldel juuri ja õisi, seega ei ole nendest mesilased huvitatud.

Miks sammal aeda tuleb? Sest ta tahab!!!! Kui sammal on "vallutanud" muru, siis talle meeldib seal olla, tema soodsaks kasvuks on loodus vajalikud tingimused. Pole mõtet ajada ära kedagi, kellele meeldib kusagil olla. Mind näiteks ei ole võimalik kangapoest välja ajada, kui just ei ole sulgemise aeg või raha otsas :) . Sama on ka samblaga. Kui sammal on juba sinu aeda tulnud, siis ole rõõmus, et oled saanud sellise toreda taime võrra rikkamaks, mitte ära püüa teda iga hinna eest välja tõrjuda. Seda eriti olukordades, kus oled juba aastaid sõnnikuhargiga muru õhutanud, seda lubjanud või kasutanud muid poes olevaid samblatõrje vahendeid, kuid midagi ei ole muutunud. Ei tasu võidelda tuuleveskitega ja proovida jõgesid panna teistpidi voolama nagu seda nõukogude ajal plaaniti. Selle tegevusega kulutad vaid oma raha, aega ja närve. Ole õnnelik selle üle, mida loodus on sulle andnud, sest looduse vastu nagunii ei saa. Me ei saa panna ranniku äärde liiklusmärki stopp tsunaami, edasitulek keelatud, ta tuleb ikka. Seega tuleb õppida koos elama kogu looduse pakutava iluga ja valuga ning luua sellest midagi veelgi kaunimat, võttes eeskujuks näiteks Jaapani samblaaiad.

Võib-olla näen mina muru ja taimi teise pilguga, kuna olen kõrgkooli lõpetanud taimeökoloogiale spetsialiseerudes, kuid olen ka teisi selliseid kohanud :) ja loodan, et vähemalt üks inimene hakkab peale selle postituse lugemist oma muru ja aeda rohkem väärtustama ning loobub "ideaalsest" murust.

Loodusjutud (3): Põhja-Eesti ekskursioon 2017

Tartu loodusmajas on saanud traditsiooniks käia kevadel ekskursioonil Põhja-Eestis. Kuna olen padutartlane ja viimased ekskursioonid Lõuna-Eestist kaugemale on jäänud koolipõlve, siis on need reisid mulle endalegi elevust tekitavad. Nii ka selleaastane ekskursioon, kus külastasime Kostivere karstiala, Rebala kivikalmet, Muuga kabelikivi, Jägala juga ja loodusmuuseumis näitust "Ürgmeri".
Esmalt külastasime Kostivere karstiala, mille on kujundanud Lasnamäe lademe lubjakihist läbi voolav Jõelähtme jõgi. See on rikas paljude erinevate karstivormide poolest, näiteks leidub seal arvukalt pikki ja kitsaid avalõhesid, karstilehtreid ning jäänukpankasid. Sellel korral oli veetase madal ning nägime kauneid "kiviseeni", mis suurvee ajal tavaliselt nähtavad ei ole vaid "kasvavad" vee all.
Ühtlasi paikneb karstiala Kostivere maastikukaitsealal ning selle eesmärk ongi kaitsta karstivormide poolest rikast maastikku. Kuna ala karjatatakse juba väga pikka aega, siis on tänu inimtegevuse mõjule sellele alale kujunenud alvarid ehk loopealsed, mida iseloomustab õhuke lubjarikas muld. Tegu on poollooduslike rohumaadega, mille mullakihi paksus on tavaliselt 20-30 cm, pragudes ja lõhedes veidi rohkem, kuid sellest hoolimata on loopealsed liigiliselt väga mitmekesised ning nendel leidub mitmeid kaitsealuseid liike, näiteks Alpi nurmikat Poa alpina ja aasnelki Dianthus superbus.

Alpi nurmikas Poa alpina http://efloora.ut.ee 

Aasnelk Dianthus superbus http://efloora.ut.ee

Lisaks eelmainitud taimedele, kasvab loopealsetel harilik kukehari Sedum acre, millelt ei saanud mina oma silmi. Tegemist on paksuleheliste sugukonda kukeharja perekond kuuluva mitmeaastase rohktaimega, mida rahvasuus tuntakse ka kukemarja, maoajaja, kiigemääre, lambamarja ja müüripipra nime all.

Kukehari on väike sukulent, mis võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Viietised õied on kollased ning moodutavad tiheda õisiku. Ühe õisiku läbimõõt on kuni 8 mm. Õitsevad kevadest suve keskpaigani. Nagu sukulentidele kohane, siis saab taime kergesti paljundada vegetatiivselt ehk lehtede, pungade, või varre osagega.

Kasvada eelistab kukehari hõreda taimestikuga päiksepaistelisel kohal. Eriti hea kasvukoht on seal, kus puudub üldse muu taimestik. Kukehari on võimeline kasvama väga ekstreemsel pinnasel, näiteks liival või kivimüüris, kuid ta ei talu varju ja veepuudust. Eriti kena näeb kukehari välja kivitaimlates, kus kasutatakse mitmeid aretatud sorte.
Lisaks kivitaimlates silma ilu pakkumisele, kasutautakse kukeharja ka ravimtaime ja meetaimena. Ühelt hektrarilt pidavat saama kuni 35 kg mett, mis on ilus kuldkollane ja meeldiva lõhnaga. Kui oleks olnud võimalik, siis oleksin haaranud viimase pildi peal oleva tüki maast kaasa ja endale koju aeda kaunistama pannud :) õnneks....või kahjuks ma seda teha ei saanud.
Edasi suundusmine kohe seal samas Tallinn-Narva maantee ääres olevate Rebala kivikalmete juurde. Ja ka seal ei saanud mu hing rahu, kuna kalmed olid kaetud nende samade toredate kukeharjade ja samblaga.

Tegemist on pronksiaegsete kivikirstkalmetega, mis on rajatud 8.-7.sajandil eKr. Kalmed asuvad kohe Tallinna-Narva maantee ääres ning paiknevad Rabala muinsuskaitsealal, mis on Eesti ainuke muinsuskaitseala, kus tegeletakse maastikukaitsega. Kivikalmete juures on ka muuseum, kuid seda me kahjuks külastada ei jõudnud, seda ka sellepärast, et muuseum on avatud suveperioodil või siis ettetellimisel.
Peale kivikalmeid suundusime Jägala joa juurde, kus mina ei olnud enne seda kunagi varem käinud. Kuidagi ei olnud sattunud sinna. Aga nüüd sai see ilmaime ära nähtud :)

Kuna vesi oli kevade kohta väga madal, siis ei paistnud juga nii suurejooneline nagu kevadise suurvee ajal see olema peaks, kuid see-eest oli näha joa taga peituv sein, mille peale jällegi suud vesistasin :).
Jägala juga asub Jägala jõe alamjooksul, umbes 5 km enne jõe suubumist Soome lahte. Selle kõrgus on erinevatel andmetel 7-9 m ning laius üle 50 m, seega on tegu Eesti kõrgeima loodusliku  joaga. Langev vesi on joa alla tekitanud umbes 7 m sügavuse hiiukirnu, nii nimetatakse kose uuristatud lõõri, mis tekib joast langenud vee kulutava jõu tulemusena. Joa tagant on võimalik ka läbi kõndida, kuid 30+ õpilasega me seda ette ei võtnud, sest muidu oleksime mõned jõkke ära kaotanud :), sest joa taga olevad kivid olid libedad.
Jägala juga on looduskaitse all aastast 1959. Varasem rahvapärane nimetus oli Joarüngas ning selle kohal olnud muistne kultusepaik. Joa juurest pärinevad Eesti esimesed kirjalikud teated vesiveskist, umbes 1240.aastast.
Joa taga ja kõrval paljanduvad Ordoviitsiumi settekivimid, kust võib leida nautiloidide kivistisi.  Hiljem nägime neid samu tegelasi ringi ujumas ka loodusmuuseumi uuel näitusel.

Kui juga vaadatud sai, suundusime Muuga kabelikivi juurde, mis on suuruselt teisel kohal olev rändrahn Eestis (esimene on Ehalkivi). Kabelikivi on 18,7 m pikkune, 15 m laiune ja kuni 7 m kõrgune hiidrahn.

Loomulikult leidub selliseid toredaid tegelasi (mitte pildil olevad isikud), kes midagi ega kedagi ei austa ning rikuvad kõike, mis tee peale ette jääb. Nii oli ka kabelikivi kenasti "graffitiga ära kaunistatud". Kus on inimeste mõistus? Mina aru ei saa. Aga soditud kivi asemel ka üks ilus kivipilt (kabelikivi on tagumine).

Ja lõpuks jõudsime päälinna loodusmuuseumi. Läbi linna sõites ahhetasid ja ohhetasid paljud lapsed kui tore ja ilus see Tallinn ikka on ning parim lause, mis ühe poisi suust kõlas oli: "Tallinn on ikka nii lahe, siin on isegi poed maja kujulised!!". Seda ütles ta kortermaja kohta, mille alumisel korrusel oli ühe x-iga Maxima pood. Vot kui kõva linn see Tallinn ikka on :).

Kuna enamike õpilastega oleme loodusmuuseumit juba külastanud, siis püsinäitus neile väga huvi ei pakkunud, küll aga oli väga huvitav ürgmere näitus, kuhu tellisime juurde ka giidi, kes väga lapsesõbralikut tutvustas erinevaid aegkondasid, mis võib mõnikord väga kuivaks jääda...minule isiklukult näiteks koolis see osa väga ei meeldinud, aga muuseumis kuuldu oli küll väga põnev.
Peale muuseumit alustasime pikka sõitu tagasi koju, Tartusse.

Talvine aialinnuvaatlus

Kuigi talvest ei ole viimase 2 päeva vihma järel peaaegu midagi alles jäänud ja ka kraadiklaas akna taga näitab +5 kraadi, siis sellest hoolimata toimub sellel nädalavahetusel, tegelt ka juba reedel ehk siis 29.-31.jaanaruaril talvine aialinnuvaatlus.

"Ilus" Eesti talv

Ankeedi täitmise ja reeglite kohta saab rohkem infot Eesti ornitoloogiaühingu lehe pealt http://www.eoy.ee/talv/, kust leiab ka mitmeid vaatlust hõlbustavaid materjale, näiteks piltidega vaatlusankeedi,  kuid mis siiski ei ole veel see õige, mille ära saata tuleb. Millegi pärast olen mina iga aasta sellel ajal maal olnud, kus linde me ei sööda. Ja tuleb välja, et ka seekord juhtub sama asi. Küll aga proovin homme ühe linnuvaatluse ära teha, kui mõni lind üldse viitsib sellise koleda ilmaga sööma tulla :)

http://www.eoy.ee/talv/content/materjalid/piltidega_ankeet_2015.pdf

Et veelgi paremini kõiki linde ära tunda, meisterdasime loodusesõpradega wc-paberi rulldiest binoklid. Need küll ei suurenda pilti, kuid eemaldavad ümbritseva müra ja lasevad ühele punktile fokusseerida.

Vaja läheb: 2 wc-paberi rulli augurauda või naasklit  klammerdajat/kuumaliimi nööri/lõnga/paela kaunistusvahendeid: pliiatsid, vildikad, värvid, värviline paber jne.

Kaunista rullid ning kinnita need üksteise külge kuumaliimi või klammerdajaga. Tee kahele poole augud ning pista nendest läbi nöör. Seo nööri otsa sõlmed. Ja oledki valmis minema talviseid linde jahtima.

Loodusjutud (1)

Kui eelmises postituses kirjutasin, et nädalavahetusel vihma sadas ja välja väga minna ei tahtnud, siis tegelikkusses sattus sinna ikka mitmel korral, nii kaamera kui seenekorviga. Isegi täna, kui paduvihm oli ära sadanud ja vaikselt natuke vahetevahel tibutas, haarasime empsiga korvid ja läksime kukeseeni korjama.
Eile peale vihma kaameraga maja ümber kõndides kohtasin mitmeid tegelasi. Üheks selliseks toredaks tegelaseks oli krabiämblik. Mulle meeldivad kõikidest ämblikutest kõige rohkem just krabiämblikud, kuna enamus nendest on värvilised või mingisuguse toreda mustriga. Samas meeldib mulle ka nende kehaehitus, mis meenutab krabi keha, kuna esimesed jalad on neil arenenud pikkadeks haardejalgadeks, millega nad lilleõitel saaki varitsedes laiutavad. Väga huvitavaks muudab neid ka asjaolu, et nad on tänu lühematele tagajala paaridele suudavad nad kõndida ka külg ees nagu krabid. Vb tõmbab mind nende poole ka minu vee armastus, kuna olen veebioloog ning vähi tähtkujus sündinud, terve elu on kodus olnud erinevate elukatega akvaariumid ning kõik suved olen veetnud maal Emajõe ääres mudas mütates.

Misumena vatia 

Krabiämblikud muudab veel müstilisemaks asjaolu, et mõned liigid, näiteks see sama Misumena vatia suudab muuta oma keha värvi vastavalt lille õie värvusele. Eriti lahe oleks kui see juhtuks ühe silmapilguga ning erinevate lillede õied vilguksid värviliselt, kuid tegelikkuses läheb selleks aega paar päeva.

Teine minu suve lemmik on kahtlemata valge madar (Galium album), mille väiksed õrnad õied muudavad heinamaa justkui pehmeks hõljuvaks pilveks. Eriti tore combo moodustva valge madar koos lõhnava madaraga, mille vahele on pikitud teisi suvelilli. Lõhnava madara lõhn jääb minu jaoks alati üheks lapsepõlve meenutavaks suvelõhnaks.

Valge madar Galium album 

Lisaks valgele ja lõhnavale madarale on minu lemmikuteks ka hobumadar, millel on kollased õied ning värvmadar, mis kuulub lemmikute hulka põhiliselt vaid tema juurte punase värvi andmise poolest, millega saab lõnga ja kangaid värvida. Ise seda teinud ei ole, kuna minu maakohtade juures värvmadarat ei kasva, kuigi leidsin ühe koha, aga kuna seal oli vaid kaks taime, siis neid ma üles kiskuma ei hakanud, sest nendest ei oleks mulle nagunii jätkunud. Nagu jutust välja tuli, siis mulle meedlivad madarad :)

Üldjoontes mulle lõikelilled ei meeldi, sest botaanikuna tunnen, et kui ükskõik mis taimel on juured mullas, siis on tegu elava organismiga ning taime poole peab pöörduma kui elusa olendi poole...kes, tema, nemad jne. Kui taim on eraldatud oma juurtest või maa seest välja kistud, siis on tegu juba surnud taimega ning pöörduma või taimest rääkides peaks kasutama sõnu: see, mis, need jne. Ühesõnaga tahtsin jõuda selleni, et suvel mulle meeldib vaadata kuidas on surnud lilled vaasis. Ehk ilusamini öeldes, mulle meeldib, kui suvelilled on vaasis. Loomulikult egas ma ei ole nüüd paduroheline, et üldse ühtegi oksakest ei murraks või muru ei niidaks, aga kui on võimalik hoiduda, siis hoidun. Kõige sellega tahtsin jõuda sinna maani, et peale madarate on silmale ilusad vaasis ka näiteks härjasilmad ning äiatarid, mille lilla-valge-kollase combo mulle väga meeldib. Kui sinna pikkida veel mõned kõrrelised, siis on suurepärane. Rääkides härjasilmadest, siis sellel aastal on mu maakodu juures neid üllatavalt palju. Vb on eelmistel aastatel ka olnud, kuid tundub nagu oleks seekord eriti palju.

Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare

Härjasilma aetakse üsna sageli segi valge karikakraga, kuid tegelikkuses, kui teha selgeks nende erinevus, siis sarnasueks on vaid õis. Kuid samas, kui sind loodus ei huvita, siis on kõik valged korvõielised karikakrad ja kõik kollased võililled. Kõige kergemaks valge karikara ja hariliku härjasilma eristamise viisiks on vaadata nende lehti. Härjasilma lehed on terved ning äärest veidi saagjad ning küllaltki suured, karikakral on aga rahvakeeles öeldes tillilehed, ehk sügavalt lõhestunud ja peenikesed lehed. Teiseks tuleks vaadata ka seda, kas lill kasvab üksikult või moodustab suurema põõsataolise puhma. Kui kasvab üksikult, on härjasilm, kuid puhmana on karikakar. Lisaks nendele on veel ka varre värvuses erinevus, kuid see on juba natuke keerulisem, kuna võib varieeruda kasvukohast. Võrrelda võib ka õisiku suurust, kuid kui võrdlusmaterjali ei ole, siis ka see ei aita. Seega tuleb jätta meelde, millised on ühe või teise taime lehed ja nii on neid kõige kergem eristada.
Enne oli juttu ka äiatarist, mille lillad õied sobivad laitmatult kokku valgete ja kollaste õitega (see on minu arvamus).

Ära õitsenud äiatar Knautia arvensis

 Äiatari teeb toredaks veel asjaolu, et kuigi kaugelt, kuid treenimata silmale ka lähemalt vaadates tundub, et tegu on ühe õiega, siis tegelikkuses koosneb õisik väääääga mitmest õisikust, mis on koondunud õisiku keskele ja moodustavad selle südamiku, äiatari nö lillekuju moodustavad aga äärtes olevad suuremad õied, mis tavakeeles oleksid õielehed, kuid tegelt on ise terved õied. Kusjuures äiatari on kutsutud lillaks nööbiks. Pole siis ime, et enda teadmata olen lemmikute hulka lisanud ka sellise taime, mis iseloomustav mu käsitöö huvi. Kuigi kui väga vaja, võin ma igast asjast mingi seose luua, miks mingi asi mulle meeldib.

Minu suurteks lemmikuteks on ka kiilid. Kaugelt vaadates oleks nad justkui väikesed helikopterid, kuid lähedalt silmitsedes vaatab sulle vastu päris jubeda näoga elukas :)

Emane luhakõrsik Lestes sponsa

Ka kiilide juures meeldib mulle eelkõige nende kehade värvidemäng, kuid ka nende õhus manööverdamise oskus ning asjaolu, et eemalt näivad toredad värvilised olendid on tegelikkuses tugevate lõugadega röövtoidulised putukad. Nii on ju ka inglisekeeles kiil dragonfly ehk siis otsetõlkes draakon kärbes. Kui kiilide hingeeluga kokku ei ole puutunud, siis võivad kõik väiksemad kiilid tunduda ühesugused. Gümnaasiumi zooloogia tundidest on meeles üks hea liidriklaste ja kõrsiklaste eristamise tunnus. Nimelt on kõrsiklastel tiivatäpi laius 2 sulgu, kuid liidriklastel 1-1,5. Sellise eristamisega saab vähemalt sugukonna teada.