Shabby chic taaskasutus

Peale Rohelille disaini tegemiste ja kooli lõpetamise, olen vahepeal midagi ka endale nokerdanud. Tegemist on nö shabby chic stiilis asjadega ehk eesti keeles roosamanna stiil :) aga see ju minu stiil tegelikult ongi. Kõik asjad on ühel või teisel moel taaskasutatud.

Esiteks, ehete hoidmise mannekeen, kes on meie peres käest kätte ja toast tuppa juba võib-olla kümme aastat rännanud. Kuigi mul maal metsa mineku ehteid ei ole :) siis tegin mannekeenile uue ilusa kleidi, lisasin paar käsitööga seotud ripatsid jm kaunistust ning panin hoopis karbi peale raskuseks.

Teiseks tuunitud asjaks on kunagi Uuskasutuskeskusest ostetud kandik, tegelikult oli neid isegi kaks. Kuna kandikud vett ei pea ja torti nende pealt serveerida ei saa, siis kraapisin vana pildi maha ja katsin põhja kangaga ning äärtesse lisasin roosa lehemotiividega pitsi. Vana paberi maha kraapimine oli julm töö, sest paberi peal oli kile ja all veidi vees kahjustada saanud vineer, millel olid mõned pinnud välja tulnud, seega ei saanud korralikult paberit maha kraapida, aga veega veidi leotades sain lõpuks hakkama.

Ja kolmandaks tuuninguks...tegelt ei saa seda tuuninguks nimetada, sest algset asja ei olnud olemas :) Aga kolmandaks siis seinale riputatav tasku. Ainukesed poest uuena ostetud asjad on selle juures pärlid ja roosa nööp, kõik ülejäänud osad on kusagilt millegi küljest võetud või taaskasutus/uuskasutuskeskustest.

Proovisin tasku tegemisel võimalikult palju õmmelda ja mitte liimipüstolit kasutada, kuna mulle kohe üldse ei meeldi need no sew õpetused, kus "õmmeldakse" ilma niiti ja nõela kasutamata. Kuigi nööbid ja alumise ääre pitsi ma liimisin, siis ei saa ikka aru, kuidas õmmelda liimipüstolit kasutades endale koolikott, mis ei laguneks poole tee peal ära...võib-olla mujal maailmas lihtsalt ei ole laste koolikotid nii raksed kui meil...aga ikkagi paneb imestama. Sellest ka üks kohandatud mõistatus. Mõista, mõista, mis see on? Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata. Kui arvate, et vastus on kapsas, siis ei, see on liimipüstoliga õmblemine :)

Uued sõbrad Diana, kangasteljed...

 Nii ta on, aed laseb sind igal ajal väravast sisse...välja arvatud juhul, kui tema pead pole kaua muruniidukiga pügamas käinud :) Sain ka see aasta esimest korda muru niita...tegelikult juba päris kaua aega tasi...nu nii umbes 2 nädalat. Muru niitmise juures meeldib mulle kõige rohkem murulõhn ja see, et pärast oleks aeda justkui uued peenrad rajanud ja puud istutanud...igakord on midagi nagu uut, aga tegelikult on kõik vaid selle väikse muruliblekese taga.
Selle aasta esimest murulõhna tundsin Räpinas koolis olles, selline suve tunne tuli, et ei oska kohe kirjeldadagi, aga pidi ikka klassi tagasi minema ja midagi nokerdama hakkama. Aga koolis siis edasi.
Selle õppeaasta eelviimane sess sai läbi juba üleelmisel nädalal ning uus on tulemas juuni alguses, kui tuleb suur hindamine ning kõik tööd peavad valmis olema. Eks ma siis püüan. Üks suur püüdmine sai just eile tehtud, kui maalt sai linna toodud kangasteljed, mis seal juba üle 10 aasta seisnud olid. Nendega ei olnud midagi tehtud, kuna issi ostis need kunagi ammu ammu empsile naistepäevaks, kuid tundusid nii mega keerulised asjad, et uus lõim peale panna ja kuduma hakata. Kuid nüüd kui koolis on nendega juba sõbraks saadud, siis saidki ka nemad linna inimsesteks...puudeks :) Tõdesin, et kui midagi tundub raske, siis tegelt ei pruugi see üldse nii raske olla, kui tundub.

Täitsa koos muidugi veel ei ole, kuna peab veel lõime ostma ja rakendama jne, seega sellega seotud osad ei ole veel küljes, aga eks needki niisama seisma jää, sest juuniks peab vaiba valmis kuduma. Eks näis kuidas see välja tuleb...
Uuest sõbrast Dianast ka natuke. Saage tuttavaks, see on mu uus sõber DIANA!

Enne eelmist sessi, nagu enne igat sessi, tuleb mul alati suur tuhin ja isu teha midagi, mis ei ole koolitööga kuidagi seotud või kui isegi on, siis ei ole see väga pakiline ja tähtis asi, millega elada ei saaks. Nii hakkasi enne eelmist sesse pühapäeval endale heegeldamisetarvete hoidmiseks kotikest õmblema.

Selle kotikese õmblemise õpetuse leidsin kusagilt interneti avarustest. Kui keegi tahab teada, kuidas seda õmmeldakse, siis võib mu Pinteresti kontolt vaadata kausta Sewing: bags. Seal peaks olema see kusagil pinnitud.
Möödunud sessil käisime Obinitsas muuseumis --> http://www.obinitsamuuseum.ee/
Seal sai tehtud koopiajoonist kinnastest. Mina valisin sellised kindad, mille ranne oli erkpunane kollaste ja mustade triipudega ning laba osa ja pöial musta kollase kirjud. Laba osa meenutas mulle väga mesilasi/herilasi/kimalasi ja kohe riivas silma, ju oli suve igatsus peal. Tegu pidi olema etnograafiliste kinnasete joonistamisega, aga minu kindad olid pärit aastast 1995.

Arvasin, et sain ühed uuematest kinnastest, kuid tuli välja, et vist ainult ühed veel valitud kindad olid minu omadest vanemad ja noodki olid minuga sama vanad, ehk siis aastast 1990. Teistel olid kindad aastast 2006 ja nii, eks need kindad nägidki liiga head välja, et nii vanad olla :) Tegime koopiajoonist koopiakinnastest. Muidugi ei saanud ma sealt muuseumist ju tühjade kätega tulema, kuigi lootsin, et vaid sularahas saab maksta ja seda ei olnud palju kaasas, siis oh õnnetust oh õnnetust kui kuulsin, kuidas keegi sisestas pin-koodi ja maksis kaardiga. Sinna siis mu raha lendu läks :) ja ostsin raamatu "Seto valgõ", seto valge pitsi heegeldamise õpetustega ning perekonna lugudega, kust pits saadud on. Kuna minu juured ulatuvad Setumaale, siis mõtlesin, et võin selle raamatu osta küll, kuigi tegelikult väga vaja ei ole :)

Lisaks koopiajoonisele tegime koolis ka makrameed. Lõpuks sai sellest käevõru...minul, aga teisetel ka võtmehoidjad jne. Minu jaoks oli see elu esimene makramee, kuigi tahtmine on olnud ammu seda teha, aga nagu ka kangastelgedega, siis oli asi vaid kättevõtmises. Keerulist ei olnud midagi.
Seekord ei hakka lubama, mida järgmine kord postitan, sest nagu ma tõdesin, siis neid lubadusi ma täita ei oska :) Las jääda üllatuseks!!