Nahast kotid

Selle aasta üks oodatumaid valikaineid oli minu jaoks kindlasti nahatöö. Kunstnahast olin juba ennegi igasugu kotikesi ja ehteid valmistanud, kuid päris nahk, see on ikka uhkem värk. Nahatöö tunnis said selgeks algelisemad võtted, kuidas nahka kasutada ning üheks koolitööks pidi enda lõike järgi valmistava väikese kotikese.

Minu koti nimi on soolikarohu kottike, seda mitte sellepärast, et seal soolikarohu taimi hoiaksin, vaid selle mustri pärast. Nimelt kaunistavad kotti soolikarohtu meenutavad motiivid, botaaniliselt pole need küll korrektsed, kuid siiski. Mustri tegemiseks kasutasin puidupõletit, millel oli igasugu erinevaid otsikuid. Klapi äär hakkas veidi loperdama, kuna põleti oli liiga kuum, kuid proovitükikeste peal katsetades ma õiget temperatuuri ei leidnud ja egas seda väga reguleerida ei saanudki, kas oli stepslis või mitte :)

Lisaks koolitööle nokerdasin täna natuke ka ühe teise koti kallal. Nimelt oli mu tädil üks nahast kott, mille rihm läks katki. Sain siis selle endale, nagu ma ikka vanu katkiseid asju kogun :) Kuna poest sai koju toodud uued suvekingad, siis oli nende juurde ka uut kotti vaja. Nii saigi vanast kotist uus.

Harutasin tangidega vana needi lahti, panin uue needi ümber natuke liimi ja uue pandla ning neetisin rihma uuesti kinni. Lisaks liimisin klapi äärde ka valge, veidi robustse, kuid õrna mummudega pitsi.

Ja selline ta välja tuligi. Ise olen üli rahul ja õnnelik. Käisin juba linnapeal eputamas ka ära :)
Aga jah, see nahatöö on ikka huvitav asi, millega tulevikus võiks rohkem tegeleda. Garaažis ootab üks nahaõmblusmasin ka korda tegemist, eks näis kunas selleni jõuab.

Lupinus polyphyllus lõng ja kääripesa

Kuna taimed vohavad praeguse ilmaga nii mis kole, siis tuleb neid natuke piirata ja nendega lõnga värvida :)

Nii piirasingi natuke aega tagasi raiesmikul kasvavaid lupiine. Viskasin värvivette ka paar puuvillase kanga tükki. Tumedam on lehtedega värvitud ja heledam õitega. Samamoodi ka lõngade puhul, kus kõige rohelisem on vaskvitrioliga peitsitud ja lehtedega värvitud lõng, heledam roheline maarjajääga peitsitud ja lehtedega värvitud. Kõige heledam lõng sai ka maarjajääga peitsitud, aga õitega värvitud. Kuigi pildi pealt ei tule selle toon väga välja, siis tegelikult on see täitsa olemas :) Väga positiivselt olin üllatunud lupiini lehtedega ja vasega peitsitud lõnga värvis, kuna see tuli kohe vääääga ilus. Selline mõnus veidi kollakas roheline.
Selle nädalavahetusel värvisin veel, kuid ei ole vihtidest keraks kerida veel jõudnud. Lisaks jäid mõned vihid maale veel kuivama.

Lisaks lõnga värvimisele valmis koolitööna ka vilditud kääride kott. Ülesandeks oli šablooni järgi viltimine...pigem šablooni ümber vilitimine. Esialgseks plaaniks oli issile saunamüts teha, aga nagu vanasõna ütled, siis ajab suur tükk suu lõhki ja nii ka minul. Nimelt meenutas lõpptulemus pigem halli suurte aukudega juustu kui saunamütsi. Tollel päeval ei tahtnud mul väga midagi välja tulla, seega lõpuks loobusin.

Aga siis ühel reede õhtul, kui normaalsed noored väljas pidutsemas käivad, tuli minul peale ilge tuhin soojas vees seepi lahustada ja villa nühkima hakata :) Seekord hallitusjuustu ma ei viltinud ning tegin hoopis oma õmbluskääridele koti. Voodri ja klapi jaoks tuhnisin kõik kangavarud läbi (neid on liigagi palju) ja no ei sobinud mitte miski selle imeliku rohekashalli villaga peale pohladega kardinakanga, mille olin kunagi Sõbralt sõbrale poest ostnud, et iseseisva praktika lapitööd teha. Kuna kangas ise on veidi retro, siis retrosuse lisamiseks kaunistasin klapi ääre sik-sak paelaga ning ka kinnituseks sai otsitud vanem kui 20-aastane nööp. Ise kutsun seda retro kääripesaks, kuigi meenutab mulle veidi punase ninaga sammalhabet :) Aga käärid saavad mõnusalt kotis passida ning vajadusel ka mõne väiksema sõbra kampa võtta.

Seto suurrätt

Kaua tehtud kaunikene, nagu öeldakse. Tegelt nii kaua selle tegemisega ei läinudki, lihtsalt tundus, kuna koolis ei saanud iga päev tegemas käia. Kogu lõime käärimise, rakendamise, kudumise ja narmaste keerutamisega läks vb maksimaalselt 5 päeva, kui oleks täistööpäeva teinud. Kuigi alguses tundus mega jube, kuna lõimed olid villasest lõngast, mis loogiliselt peaks kergesti katki minema, kui soaga neid nühkida, siis tegelikult nii jube ei olnudki ja teeksin hea meelega veel mõne.

Värvideks olid hall, heleroosa, kollane ja selline tumeroosakas lilla :) natuke nagu vaarikakarva, samas ei ole ka...ebamäärane tumeroosa toon. Muidugi lõnga ostmisega sai natuke puusse pandud, kuna vaja oli kahe suurräti jagu, siis ei osanud ma esimene kord täpselt arvutada, millist värvi kui palju vaja on. Aga sellest õppetund järgmiseks korraks. 

Muster on võetud Seto suurräti raamatust, kuid lõnga koguse järgi on triipe veidi kohandatud. Ise jäin väga rahule ja kuigi tegu on villase lõngaga, siis arvuti või teleka ees rätti ümber võttes, see nii väga ei torgigi, kui arvata võiks. Kõige tüütumad etapid olid niietamine ja soastamine, millele järgnes narmaste kokkukeerutamine. Samas sai jalgpalli EM alagrupi mängude ajal sõrmedel lasta käia.

Siil udus

Juba ammu ammu ennemuistsel aal, toksisin viltimisnõelaga SA Erametsakeskusele valmis maskoti, kelleks oli siil nimega Meede. See ennemuistne aeg oli enne iga-aastast maamessi.

Pilt SA Erametsakeskuse facebooki lehelt (https://www.facebook.com/erametsakeskus/photos/a.951433478277735.1073741828.947469958674087/1003064366447979/?type=3&theater)

Minu tehtud on siil, aga egas ta siis paljalt maamessil poosetada saanud, pidi ikka riided selga panema :) Kõige raskem osa selle siili juures on leida kogu Tartu linna pealt kangast, millest okkaid teha. Küll polnud värv õige, küll olid okkad liiga lühikesed. Vaatasin isegi juba dekoratiivpatjasid, et neid katki lõigata, aga ka need ei olnud õige okka tekstuuriga. Lõpuks leidsin kangadžunglist täpselt selle õige, aga no kuulge, kui kanga meeter on 64euri, siis ei osta ma seda juba nimme, arvestades mujal kangapoodides olevaid hindasid. Olin tegelikult okkad juba enne abakhanist ära ostnud, kuid nende juurs mind midagi häiris, sellepärast käisin uusi otsimas. Pärast tulutuid otsinguid naasin ikkagi algse materjali juurde ning töötlesin karva veidi ja olidki siilile Kalevipoja poolt antud kasukas olemas. 
Loomulikult suutsin siili teha enda koera nägu, nagu ka viimasel ajal koolitööna tehtud nukud olen suutnud enda nägu teha. Aga see pidigi nii tulema, sest vaadates koolis ka teiste Waldorfnukke, siis kõik olid enda omaniku väiksed koopiad. Kellel üks käsi pikem kui teine, kellel üks silm kõrgemal kui teine. 
Siili juures jääb ikka mu lemmikuks tema naba, mille üle küll mõned naersid, kuid igal õigel imetajal peab naba ikkagi olemas olema :) Lõpuks kukkus siil nii armas välja, et veidi oli kahju isegi ära anda, kuid mis seal ikka, las esindab Erametsakeskust.

Laisk ja töökas käsikäes

Seletuseks pealkirjale, siis olen olnud laisk blogipostitaja, kuid samas on selle põhjuseks muudes asjades töökas olemine. Nimelt on maikuu õpetajatele üks kiireim aeg, nii ka minule, kui toimusid nii ringitunnid kui ka õppepäevade läbiviimised. Lisaks ka enda koolis käimine ja kogu maja remont koos asjade pakkimiste ja toast tuppa kolimisega, mis kõik pidi mahtuma ühe kuu sisse. Nüüd on see õnneks peaaegu läbi ja saab rahulikumalt võtta. Kiire ja pingeline aeg lõppes akadeemilise puhkuse võtmisega ja toreda põskkoopapõletikuga. Seega tuleb järgmine aasta veel koolis käia, aga kuna seal on mega tore, siis võib ühe aasta veel lisaks võtta :)

Vahepeal on päris palju koolitöid valis saanud. Üheks selliseks on Waldorfnukk õpetaja Maaja Kalle juhendamisel.

Kuigi nuku tegemiseks tuli vaeva näha, siis innustas õpetaja enda elevus iga nuku juures tööd edasi tegema. Loomulikult on tulemus ka väga tore.Nuku traksipüksid on tehtud vanadest lühikestest pükstest.
Üks minu jaoks hirmutav asi oli sõbrakirjalise kudumine telgedel. Kuid lõppkokkuvõttes läks asi päris libedalt, ühtegi lõime ära ei lõhkunud, enne mind kudujad olid seda teinud ning kartsin, et mind tabab sama saatus, kuid õnneks mitte. Nendest kootud tükkidest pidi ka midagi valmis tegema. Minu algne mõte oli kott, milleks üks tükk ka lõpuks sai, kuid mille arvatavasti kunagi ümber teen, kuna kasutasin selle tegemiseks kunstnahka, mis villase kõrval tundub veidi võlts. Samuti ei meeldi mulle, et see sai väga suur, kuna tahtsin hoopis teistsugust kotti. Aga koolitööna sai esitatud ning asju sinna sisse mahub palju.

Kunstnaha õmblemisel sai õmblusmasin ikka kõvasti vatti, aga täitsa katki ta ei läinud ja kannatas selle ikka välja. Teisest tükist pidin õele koti tegema, kuid see veel valmis saanud ei ole. Eks näis kunas sinna maani jõuan.

Pole jõudnud ülejäänuid töid veel pildistada, kuid proovin seda tasapisi teha. Eriti elevil olen suurräti pärast, mille järgmine nädal peaks valmis saama ja telgedelt maha võtma.