"Plants got a lot to say, if you take time to listen."

Tuunisin veidi ühte plastmassist pildiraami, mille leidsin uuskasutuskeskusest teiste raamide seltsist. Raam ise maksis ainult kolmkümmend senti, seega ei saanud seda poodi jätta. Algselt nägi see räbal välja, kuid lasin ühe kihi valge mati spreivärviga üle ning vahetasin raamis olnud kurgedega päikeseloojangu pildi vihikukaane lillelise papi vastu ja liimisin sellele tsitaadi.

"I was sittin' here

enjoyin' the company.

Plants got a lot to say,

if you take time to listen. "

Esmalt mõtlesin, et teen sellest raamist hoopis taldiku/kandiku moodi eseme, kuna raami ääred on suhteliselt kõrged, kuid jäin ikka originaal kasutuse juurde pidama.

Lisaks raamile kaunistasin ka eelmises postituses mainitud topsikuid, mis said hommikul pistis-satsid külge ning on nüüd palju rõõmsamad.

Kivimüür

Juba väga kaua aega on meeltes mõlkunud mõte teha kiviaed/kivitaimla. Kui aus olla, siis tegelikult tegime Kivisaarde juba mõlemale poole välikööki kaks sellist kivitaimlat ära, kuid täitsa kiviaia moodi sinna teha ei saanud.. Kuid kuna ka vanaema on maakodu ostu algusest saadik endale maja kõrvale kivitaimlat teha tahtnud, siis peale mitmendat suve mõtlemist ja "arupidamist" võtsime asja käsile ja tegime ära.

 Need, kes on meil maal käinud, teavad, et maja kõrval paremal, olid reas 5 kivi. Küll mitte teadlikult, kuid meie/lastelaste lapsepõlve jagamiste käigus, said kõik endale isikliku kivi...ikka vanuse järjekorras. Samamoodi olid meil ära jagatud ka teletupsud, digimonid ja kes teab mis veel. Kusjuures mina olin La-La, sest kunagi oli mul peal kollase kummarduse periood, kui kõik asjad pidid kollased olema, k.a siis ka teletups :) Olen sellest vist kunagi ka natuke kirjutanud, kui mingi kollase asja tegin.
Aga tagasi kivimüüri juurde. Nimelt need viis kivi, mis siis sümboliseerisid lapselapsi, sai ilusti kivimüüri/aia/peenra sisse paigutatud. Pigem said kivid müüri tugipostideks, mille ümber seda kujundama hakkasime.
Aga kus saada teisi kive ja kui palju neid vaja on? Eks pidime siis ümber kujundama hakkama ka teisi kivitaimlaid...pigem ütleks, et lillepeenraid, kui juba tähti närima hakata. Ühest tiigiäärsest suurest peenrast sai ilus ja tiheda taimestikuga väiksem piklik peenar, müüri taga olev peenar tuli täitsa üles kaevata ja värava juures aastakümneid asetsenud peenar tuli hoopis looduse meelevalda lasta. Tassisime õega kivid kokku, kuna egas siis mehi sellise tööga kiusama ei saa hakata :) Kui aus olla, siis olin mina pigem töödejuhataja, aga eks ikka panin käe külge ka...ütleme siis loomingulinejuht :)
Suuremad kivid välismüürideks üles laotud, oli vaja seda täitma hakata. Kuna pidime Kivisaarest ülejäänud killustiku....väiksed kivid nagunii müüri sisse ja vahele panema, siis jäime vanaisa ootama, et ta meile taksojuhti mängiks. Kuna aga tollel päeval ta enam sõita ei viitsinud, siis pidime improviseerima. Alustasime operatsiooni liivahunniku lahtikaevamine. Nimelt oli kunagi paar aastat tagasi aia taha liivahunnik toodud, vajalik osa ära kasutatud ja siis sinna samma jäetud. Nüüdseks olid sinna kolinud mõnusa paksu juurestikuga kõrrelised ja sipelgad. Aga egas Eesti naine nõrk ei ole, saime liiva kätte ja ehitasime müüri veidi kõrgemaks.

Miks me nii palju kive ahnitsesime? Kui alguses tundus, et kive jääb raudselt puudu, siis pärast, nagu alati, jäi kive hoopis üle. Tegelt ei saa öelda, et üle, kuna saime need paigutada müüri sisse toestuseks. Kui piltidelt tundub, et kõik kivid on ilusad samblaga kaetud, siis tegelikult sorteerisime ikka ilusad sammaldunud ning lapsepõlvest tähendusega kivid teiste seast välja ning need said koha müüri peal ja külgedel nähtavas kohas.

Järgmine päev tõime Kivisaarest ära ka väiksemad kivid, käru rattad käisid küll rattakoopasse, aga ära tõime. Ja nagu ikka, ahnitsesime ka neid liiga palju ja pidime peaaegu pooled kivid mujale laiali jagama. Nii sai vanaisa endale traktorigaraaži uue põranda ja tiiki sissemineku tee ka uue katte.

Kivide vahele panime kasvama "hävitatud" peenardest saadud taimed. Lisaks ka lavendli, mis tegelikult oli mõeldud rooside vahele istutamiseks, aga nägid kivitaimlas väga ilusad välja. Lisaks mägisibulatele, sai kasvuhoone vundamendi vahelt koogitud ka kollast kukeharja ning tiigiäärsest peenrast päästetud taime, mis on eelneval pildil ja mille nime ma ei tea (tunnistab häbiga botaanik).

Ise jäime kivitaimlaga väääääga rahule. Minu arust andis parima ilme kivide peal olev sammal, mis sulandas selle ümbritsevaga ja müür nagu olekski koguaeg seal olnud. Ainuke asi, mis mu silma veidi riivas, oli punakate taimede puudumine kivide vahelt. Aga õnneks sai see probleem paar päeva tagasi lahendatud.

Nüüd tuleb Kivisaares ka veidi samblaid kivide peale sokutada :) ja lilli juurde istutada, aga kuna seal ei ole teisi peenraid, kus neid võtta, siis peab poest ostma. Aga aiandites ei suuda ju mina kaine mõistusega ringi käia, sest kõik taimed on ilusad :)

Seto suurrätt

Kaua tehtud kaunikene, nagu öeldakse. Tegelt nii kaua selle tegemisega ei läinudki, lihtsalt tundus, kuna koolis ei saanud iga päev tegemas käia. Kogu lõime käärimise, rakendamise, kudumise ja narmaste keerutamisega läks vb maksimaalselt 5 päeva, kui oleks täistööpäeva teinud. Kuigi alguses tundus mega jube, kuna lõimed olid villasest lõngast, mis loogiliselt peaks kergesti katki minema, kui soaga neid nühkida, siis tegelikult nii jube ei olnudki ja teeksin hea meelega veel mõne.

Värvideks olid hall, heleroosa, kollane ja selline tumeroosakas lilla :) natuke nagu vaarikakarva, samas ei ole ka...ebamäärane tumeroosa toon. Muidugi lõnga ostmisega sai natuke puusse pandud, kuna vaja oli kahe suurräti jagu, siis ei osanud ma esimene kord täpselt arvutada, millist värvi kui palju vaja on. Aga sellest õppetund järgmiseks korraks. 

Muster on võetud Seto suurräti raamatust, kuid lõnga koguse järgi on triipe veidi kohandatud. Ise jäin väga rahule ja kuigi tegu on villase lõngaga, siis arvuti või teleka ees rätti ümber võttes, see nii väga ei torgigi, kui arvata võiks. Kõige tüütumad etapid olid niietamine ja soastamine, millele järgnes narmaste kokkukeerutamine. Samas sai jalgpalli EM alagrupi mängude ajal sõrmedel lasta käia.

Kaktused

Kunagi ammu ammu, kui mu õde oli veel noor ja ei teadnud, et talle kohe üldse roosa ei meeldi, valis ta enda tuppa roosa tapeedi ja kõik muud asjad ka roosad. Nii jõudsid meie majja need roosad plekist lillepotid...enne värvimist vaatasin, et põhja all oli isegi veel pool hinnasilti ja potid olid ostetud Tartu kaubamajast. Aga siis sai õde vanemaks ja mõistis, et roosa ei ole tema värv. See-eest on mulle roosa koguaeg meeldinud :) Olen pidevalt mõelnud, et tahaks neisse oma kaktused istutada, aga kunagi ei ole kõiki potte korraga üles leidnud. Kuna pidime väljas oleva mega väikse kuuri ümber tõstma, siis tuli sealt ka kogu kraam välja võtta ja võta näpust, olidki kõik kolm potti olemas. Kuna iga pott oli isemoodi pleekinud, siis pühkisin suurema mustuse maha, haarasin kollase spreivärvi ja nii ilusad kollased potid kaktustele saingi.

Kusjuures roosa ei ole alati mu lemmikvärv olnud. Vahepeal oli mul ka kollase hullus. Mäletan, et mul olid kollased ümarad päikeseprillid ja emps heegeldas kollase seljakoti....olin siis võib-olla umbes 9, 10, 11 aastat vana, aga tundub, et see hakkab tagasi tulema, kuna viimasel ajal olen pidevalt kollaseid asju juurde soetanud. Samas võib see tulla ka meie mega toredast "talves", kui enamus aja on kõik sombune ja kole, siis kollane toob mõnusa sooja tunde. Aga ei, roosat ma ei hülga!!
Lisaks pean eputama oma uue nunnuga, kelleks on Hylocereus undatus 'Macho milano' ehk eestikeeles maasik-metskaktus, mille viljadeks on dragonfuit'id.

Looduses on maasik-metskaktus eluvormilt liaan ja võib ronida üle 20 m, aga minu oma on veel beebi. Lisaks tulevad sellele mega ilusad heledad õied, mille läbimõõt võib olla pea 30cm. Ühesõnaga oodata on palju. Leidsin selle nunnu Sõbra Maximast, lugesin fb-ki kaktuste ja sukulentide grupist, et pärast seda oli sinna veel igasuguseid nunnusid toodud, aga ei ole veel neid vaata minna jõudnud.