Project bags ehk pooleli olevate tööde kotid

Viimasel ajal ei suuda ma käsitöö valdkonnas ettevõetud töid kuidagi moodi lõpetada. Teen pool valmis ja siis kannatus katkeb, kell on sada öösel või kõht läheb tühjaks jne jne. Kuid vaadates Youtubest TheCraftyGemini 2018 Organizer of the Month Club projekti tutvustust, hakkas suu vett jooksma, kuid osavõtutasu käsi maksma ei tõusnud, sest suudan ju ise ka välja mõelda, kui kotti pildi pealt näen...egas nii mugavaks ka minna ei saa, et lõiked hõbekandikul sinuni tuuakse.
Käisin mitu päeva kesklinna poodides otsimas läbipaistvat vinüüli, mitte vinüülplaate, vaid seda kilet, mida kotile esiküljele õmmelda, et poolikud tööd ikka nähtavad oleksid ja südametunnistust näpistaksid. Ei leidnud. Lootsin, et Koduextras on rullina lauakatete juures, kuid ei midagi. Kuna kottide õmblemiseks tähtaega ei olenud, siis ei viitsinud ka Lõunakeskusesse sõita, kuna seal ma olin kindlasti vakstute osakonnas seda kunagi näinud.

 

Lõpuks läksin pööningule ja lõikasin liiga pika jalanõudehoidiku küljest paar taskut ära. Taustaks kasutasin voodilina ja sangaks pitsijääke. Full taaskasutus...v.a lukk. Kuna jalanõudehoidikut rohkem rappida ei tahtnud, siis tegin ainult kaks kotti, mõõtmetega umbes 45x30 cm. Mõtlesin, et teen igale pooleli olevale tööle koti, et näeksin, kui palju neid on, aga naer tuli peale, sest peksin kümneid kotte vorpima :)

Rohelille disaini uued kotid

Uued kotid müügil Rohelille disaini facebooki lehel: www.facebook.ee/rohelilledisain

Lubikas (B1)

Lubikas on mahedates toonidel üleõlakott, mille eelmine elu kulges laudlinana. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Kotil on reguleeritav rihm, maksimaalne pikkus 114 cm, minimaalne 59 cm. Mõõted: 29x28 cm (kõige laiem koht)

Lubikas (B3s)

Lubikas on mahedates toonidel üleõlakott, mille eelmine elu kulges laudlinana. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Kotil on reguleeritav rihm, maksimaalne pikkus 143 cm, minimaalne 76 cm. Magneetiline sulgur. Mõõted: 32x38 cm (kõige laiem koht)

Lubikas (B4s)

Lubikas on mahedates toonidel üleõlakott, mille eelmine elu kulges kardinana. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Kotil on reguleeritav rihm, maksimaalne pikkus 121 cm, minimaalne 64 cm. Magneetiline sulgur. Mõõted: 35x39 cm (kõige laiem koht)

Naat (D1)

2in1 üleõlakott ja seljakott. Kahe truki abil on võimalik üleõlakott muuta seljakotiks. Koti valmistamiseks on kasutatud 100% puuvillast kangast. Mõõtmed: 34x32 cm


Rohkem infot ja tellimine: https://www.facebook.com/rohelilledisain/ 

Taaskasuta, sest iga lible loeb! 

Lõputöö: Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine

Teen siis väikse kokkuvõtte oma lõputööst. Nagu juba mainisin ja pealkirjas ka näha on, oli minu lõputöö teemaks "Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine". Inspiratsiooniks olid kolm Eesti ajaloos olulist rolli mänginud kotti:

• vardakott, millega tassiti kaasa pere käsitöövaru täiendust;
• märss, millega võeti pikemaks teekonnaks või karja minnes kaasa toidumoona;
• jahikott, milles kanti nii jahitarbeid kui ka koju toodavat jahisaaki. 

Kõikide nende kottide juures on mingil määral tegu taaskasutusega. Vardakott tehti tollal vanadest riietest või kangajääkidest ning jahikott valmistati peamiselt jahisaagilt saadud nahast. Looma poolt loovutatud elu austamiseks kasutati sageli ära ka looma luud ning nendest tehti kottide kinnitused. 

Kottide kujundamisel kasutasin suuri ühtseid pindu, et vajadusel kott üles harutada ning midagi uut õmmelda. Samal põhimõttel lisasin ka lapilised vööd, et neid oleks kerge eemaldada ning muuks otstarbeks kasutada. Et kottidest moodustuks kollektsioon, kasutasin samu kangaid. Neid oli neli ning tegu oli Uuskasutuskeskusest ja Sõbralt Sõbrale saadud kangastega. Piltidel näha olev ruuduline kangas oli eelnevalt seelik ning voodriks kasutatud kangas kardin. Teised kangad olid mööblikanga jäägid. 

Vöödeks ja rihmadeks kasutasin lapilisi vöid, mis on üks kirivöö sort. Nende eripära on linase lõnga puudumine, tegu on enamasti läbivillase vööga. Lapilisi vöid kutsutakse ka lätilapilisteks ning nopsilisteks vöödeks. Seda sellepärast, et need on levinud Lätiga piirnevatel aladel ning ka Läti rahvariide komplektides. 

Lapilise vöö kudumine on tunduvalt kergem kui kirivöö puhul, kuna mustrikord on lühem. Samas on minu meelest lapilised vööd pehmemad, armsamad ja nunnumad :) kui kirivööd. Kirivööd on minu jaoks veidi ranged, aga see on maitse asi.

 Oma kottide juures tegin üleval pool olevat Karksi vööd veidi ümber. Lisasin neljanda värvi juurde. Vööde värvid valisin vastavalt koti kangastele. Alguses oli kudumine päris keeruline, kuna olin vaid kirivöö proovitöö teinud, kuid umbes pärast kümmet mustrikorda läks asi juba libedalt.

Kottide tegemisel lähtusin puhtsalt enda vajadusest. Nimelt ei ole ma leidnud jaekaubandusest sellist kotti, mis mahutaks ära kõik tööks vajalikud esemed ja muu pahna, mis ikka naistel käekottides on. Kuna kannan pidevalt kaasas A4 formaadis õppematerjale või sülearvutit, siis pean sageli selleks kuhjama ennast kotte täis nagu nagi. Nüüd saan kõik kenasti ühte kotti toppida ja mure murtud. Nii saidki kaks kotti sellised, millega on võimalik igapäevaselt tööl käia ja üks väiksem, mis mahutaks rahakotti, võtmeid ja telefoni.

Kottidele panin nimed oma põhiharidusest lähtuvalt. Miks just sellised taimed, siis sellepärast, et kui nendele kottidele peale vaatasin, siis nad lihtsalt meenutasid mulle just neid taimi.

Mis siis sellest kõigest välja tuli? Esimeseks minu lemmik kott, seljakott ehk mudel Calluna vulgaris ehk harilik kanarbik.

Modelliks on minu noorem õde

Nii seljakotil kui ka käekotil (mudel Rumex aquaticum ehk vesioblikas) on külgedel trukid, et nende mahutavust saaks muuta vastavalt tassitavale kogusele.

Jätkuvalt on modell minu noorem õde...pigem tema jalad ja rippus käed :)

Kolmas, kõige väiksem kott, mudel Fragaria vesca ehk metsmaasikas on inspiratsiooni saanud jahimehe kotist või siis tänapäeval tuntud postiljoni kotist...see on vist inglise keeles nii tuntud.

No ja ikka sama modell :)

Nagu viimase kolme pildi pealt näha on, siis tegin pildid enne objektiivi puhastamist ja pidid on pudised ning kõikidel fotodel figureerib üks tore karv nimega Karvu, keda ma kusagilt fotoka seest üles ei leia :) Lisaks sai veel kotide klappe läbi tepitud ja veidi kohendatud.

Aga kõige lõpuks tuli välja kolm toredat ja väga minu nägu kotti, hinne viis, kooli lõputunnistus ja kutsetunnistus. Möödus kolm toredat aastat Räpina aiandukoolis...kahe asemel, sai tuttavaks paljude uute ja toredate oma ala spetsialistidega ning uusi sõpru, kellega oma hobi jagada.

Nagu eelmine kord kirjutasin, siis teen nüüd mõneks ajaks kooliga pausi, saigi teist juba 20 aastat järjest käidud, tegelikult selles lubaduses ma igaksjuhuks pead ei anna :) Kuigi nagu Signe kirjutas, et koolist ma ei pääse, sest septembrist hakkavad ju jälle ringitunnid pihta, aga siis olen jälle õpetaja rollis edasi.

Ametlikult käsitööline

Olengi lõpuks ametlikult käsitööline. Eile sai lõputöö kaitstud hinde suurepärane ehk 5 peale ning kool läbi. Kohale veel ei ole jõudnud, et kooli enam minema ei pea, aga eks see ka kunagi tuleb.

Lõputöö ülespanek. Foto: Reet Hünerson

Kõik kaitsmisel osalejad said tekstiilkäsitöö selli IV taseme kutse ja kaitsesid oma töö positsiivsele hindele. 

Kaitsmine. Foto: Lüüli Kiik

Tavaliselt kirjutan kaitsekõne paberile üles ja võtan ette kaasa, aga midagi sealt maha ei loe, kuid pildi peale sai ikka tabatud hetk, kui vaatan paberile...järge ma üles ei leidnud ja tegin lihtsalt targa näo pähe :)

Lõputöö: "Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine". Foto: Lüüli Kiik

Kirjutan oma tööst veidi pikemalt ka edasistes postitustes, kuid nüüd väike puhkus ja siis uuesti kotte vorpima :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina lõpped....

Kuna suveni on jäänud vähe aega, siis üritan pühenduda lõputöö valmimisele. Nagu alati, on jälle kõik muu nii tore ja vahva ning tahaks kohe nüüd ja praegu järgi proovida, aga õnneks südametunnistus töötab...aga mitte koguaeg.

Lõputööks peaks valmima kolmest kotist koosnev kollektsioon, mille jaoks on kasutatud taaskasutaud materjale...see kajastub pigeb kangas, kuigi villane lõng oli ka kunagi lamba kasukas :)

 Kottidele tulevad lapilistest vöödest sangad ja rihmad, seega saab vaba aega vöötelgede taga veeta ja vöömõõgaga mõõgelda. Aga eks kui kõik valmis on, siis räägin pikemalt, praegu lihtsalt väike update.

Kalamehed ja nööbid

Kuigi kala ei võta, siis ei tasu sellel lasta ennast morjendada, sest harjutamine teeb ju meistriks :) Tegelikult sai Kalle isegi kala, kuid mind nad ainult narrisid ja sõid kõik ussid ära. Seoses kalal käimisega, õmblesin Kallele õngekoti, sest muidu vedeles ta spinna niisama autos.

Kott on tavalise toru kujuline, millel üleval tunnel nööri jaoks ning sang, et ikka mugav õla peale võtta oleks. Koti kangas on Abakhanist ostetud....vakstu moodi kangas, ma ei teagi, mis selle nimi on...hmmm. Ostsin kunagi allahindlusega terve hunniku, igasuguste mustritega, loomulikult enamasti lillelisi. Õnneks olin ühe ka veidi "mehisema" kaasa haaranud, tegelt tahtsin sellest midagi endale teha, sest mulle kohutavalt meeldivad Ed Hardy joonistused, mis ka sellel kangal olid, mitte küll originaalid, aga siiski. Nüüd on sellest kangast natuke vähem kui pool alles, eks näis mis sellest veel teha saab.
Lisaks tuli tollel hetkel enda arust mega hea idee, hakata nööpe sorteerima. Kui olin ühe karbi ära sorteerinud, siis see mõte enam nii hea ei tundunud, sest teadmine, et meil on liiga palju nööpe sai nüüd kinnituse. Kuna juba ammu oli mõte vanade Norma maitseainete topside kirjaga osa tahvlivärviga üle võõbata, et neid mitmekülgsemalt kasutada saaks, siis leidsid nööbid endale just nendes uue kodu.

Algul kirjutasin nööbi värvi topsile tavalise kriidiga, kuid see kulus liiga kiiresti maha ja tähed ei tulnud ka väga ilusad :) Seega sai ostetud kriidimarker, mis kirjade järgi peaks olema lihtsalt vees lahustatud ja markeri sisse pandud kriit. Sellega oli tunduvalt parem kirjutada ja peale nende topside said ka plastmassist läbipaistvad kastid endale uued sildid ja kirjad peale.
Tegelikult jäi nööpide sorteerimine poolikuks, kuna kusagil peaks olema veel kaks karpi nööpe. Üks neist on karp, mis ei käi lahti, sest värvisin spreiga plekist karbi üle ja panin liiga vara kaane peale, mis kuivas värviga kokku -.- kuigi katsudes tundus värv kuivanud olevat. Aga teise kohta ei ole mul aimugi, kus too olla võiks, sest hetkel on käsitöötuba kasutuses laoruumina, sest mujal on remont ja kõik asjad on sinna tassitud.
Millegi pärast oli meil kõige rohkel pruune nööpe, millele järgnesid mustad ja valged. Viimastest ma saan täitsa aru, kuna neid lõikan issi vanadelt triiksärkidelt ära, aga pruunid...tegelt enamus neist on ikkagi nõukaaja pärand, vb sellepärast.

Nahast kotid

Selle aasta üks oodatumaid valikaineid oli minu jaoks kindlasti nahatöö. Kunstnahast olin juba ennegi igasugu kotikesi ja ehteid valmistanud, kuid päris nahk, see on ikka uhkem värk. Nahatöö tunnis said selgeks algelisemad võtted, kuidas nahka kasutada ning üheks koolitööks pidi enda lõike järgi valmistava väikese kotikese.

Minu koti nimi on soolikarohu kottike, seda mitte sellepärast, et seal soolikarohu taimi hoiaksin, vaid selle mustri pärast. Nimelt kaunistavad kotti soolikarohtu meenutavad motiivid, botaaniliselt pole need küll korrektsed, kuid siiski. Mustri tegemiseks kasutasin puidupõletit, millel oli igasugu erinevaid otsikuid. Klapi äär hakkas veidi loperdama, kuna põleti oli liiga kuum, kuid proovitükikeste peal katsetades ma õiget temperatuuri ei leidnud ja egas seda väga reguleerida ei saanudki, kas oli stepslis või mitte :)

Lisaks koolitööle nokerdasin täna natuke ka ühe teise koti kallal. Nimelt oli mu tädil üks nahast kott, mille rihm läks katki. Sain siis selle endale, nagu ma ikka vanu katkiseid asju kogun :) Kuna poest sai koju toodud uued suvekingad, siis oli nende juurde ka uut kotti vaja. Nii saigi vanast kotist uus.

Harutasin tangidega vana needi lahti, panin uue needi ümber natuke liimi ja uue pandla ning neetisin rihma uuesti kinni. Lisaks liimisin klapi äärde ka valge, veidi robustse, kuid õrna mummudega pitsi.

Ja selline ta välja tuligi. Ise olen üli rahul ja õnnelik. Käisin juba linnapeal eputamas ka ära :)
Aga jah, see nahatöö on ikka huvitav asi, millega tulevikus võiks rohkem tegeleda. Garaažis ootab üks nahaõmblusmasin ka korda tegemist, eks näis kunas selleni jõuab.

Lupinus polyphyllus lõng ja kääripesa

Kuna taimed vohavad praeguse ilmaga nii mis kole, siis tuleb neid natuke piirata ja nendega lõnga värvida :)

Nii piirasingi natuke aega tagasi raiesmikul kasvavaid lupiine. Viskasin värvivette ka paar puuvillase kanga tükki. Tumedam on lehtedega värvitud ja heledam õitega. Samamoodi ka lõngade puhul, kus kõige rohelisem on vaskvitrioliga peitsitud ja lehtedega värvitud lõng, heledam roheline maarjajääga peitsitud ja lehtedega värvitud. Kõige heledam lõng sai ka maarjajääga peitsitud, aga õitega värvitud. Kuigi pildi pealt ei tule selle toon väga välja, siis tegelikult on see täitsa olemas :) Väga positiivselt olin üllatunud lupiini lehtedega ja vasega peitsitud lõnga värvis, kuna see tuli kohe vääääga ilus. Selline mõnus veidi kollakas roheline.
Selle nädalavahetusel värvisin veel, kuid ei ole vihtidest keraks kerida veel jõudnud. Lisaks jäid mõned vihid maale veel kuivama.

Lisaks lõnga värvimisele valmis koolitööna ka vilditud kääride kott. Ülesandeks oli šablooni järgi viltimine...pigem šablooni ümber vilitimine. Esialgseks plaaniks oli issile saunamüts teha, aga nagu vanasõna ütled, siis ajab suur tükk suu lõhki ja nii ka minul. Nimelt meenutas lõpptulemus pigem halli suurte aukudega juustu kui saunamütsi. Tollel päeval ei tahtnud mul väga midagi välja tulla, seega lõpuks loobusin.

Aga siis ühel reede õhtul, kui normaalsed noored väljas pidutsemas käivad, tuli minul peale ilge tuhin soojas vees seepi lahustada ja villa nühkima hakata :) Seekord hallitusjuustu ma ei viltinud ning tegin hoopis oma õmbluskääridele koti. Voodri ja klapi jaoks tuhnisin kõik kangavarud läbi (neid on liigagi palju) ja no ei sobinud mitte miski selle imeliku rohekashalli villaga peale pohladega kardinakanga, mille olin kunagi Sõbralt sõbrale poest ostnud, et iseseisva praktika lapitööd teha. Kuna kangas ise on veidi retro, siis retrosuse lisamiseks kaunistasin klapi ääre sik-sak paelaga ning ka kinnituseks sai otsitud vanem kui 20-aastane nööp. Ise kutsun seda retro kääripesaks, kuigi meenutab mulle veidi punase ninaga sammalhabet :) Aga käärid saavad mõnusalt kotis passida ning vajadusel ka mõne väiksema sõbra kampa võtta.

Laisk ja töökas käsikäes

Seletuseks pealkirjale, siis olen olnud laisk blogipostitaja, kuid samas on selle põhjuseks muudes asjades töökas olemine. Nimelt on maikuu õpetajatele üks kiireim aeg, nii ka minule, kui toimusid nii ringitunnid kui ka õppepäevade läbiviimised. Lisaks ka enda koolis käimine ja kogu maja remont koos asjade pakkimiste ja toast tuppa kolimisega, mis kõik pidi mahtuma ühe kuu sisse. Nüüd on see õnneks peaaegu läbi ja saab rahulikumalt võtta. Kiire ja pingeline aeg lõppes akadeemilise puhkuse võtmisega ja toreda põskkoopapõletikuga. Seega tuleb järgmine aasta veel koolis käia, aga kuna seal on mega tore, siis võib ühe aasta veel lisaks võtta :)

Vahepeal on päris palju koolitöid valis saanud. Üheks selliseks on Waldorfnukk õpetaja Maaja Kalle juhendamisel.

Kuigi nuku tegemiseks tuli vaeva näha, siis innustas õpetaja enda elevus iga nuku juures tööd edasi tegema. Loomulikult on tulemus ka väga tore.Nuku traksipüksid on tehtud vanadest lühikestest pükstest.
Üks minu jaoks hirmutav asi oli sõbrakirjalise kudumine telgedel. Kuid lõppkokkuvõttes läks asi päris libedalt, ühtegi lõime ära ei lõhkunud, enne mind kudujad olid seda teinud ning kartsin, et mind tabab sama saatus, kuid õnneks mitte. Nendest kootud tükkidest pidi ka midagi valmis tegema. Minu algne mõte oli kott, milleks üks tükk ka lõpuks sai, kuid mille arvatavasti kunagi ümber teen, kuna kasutasin selle tegemiseks kunstnahka, mis villase kõrval tundub veidi võlts. Samuti ei meeldi mulle, et see sai väga suur, kuna tahtsin hoopis teistsugust kotti. Aga koolitööna sai esitatud ning asju sinna sisse mahub palju.

Kunstnaha õmblemisel sai õmblusmasin ikka kõvasti vatti, aga täitsa katki ta ei läinud ja kannatas selle ikka välja. Teisest tükist pidin õele koti tegema, kuid see veel valmis saanud ei ole. Eks näis kunas sinna maani jõuan.

Pole jõudnud ülejäänuid töid veel pildistada, kuid proovin seda tasapisi teha. Eriti elevil olen suurräti pärast, mille järgmine nädal peaks valmis saama ja telgedelt maha võtma.

Sinine vardakott

Kuigi kodus vedeleb palju erinevaid kotikesi, siis tuli ettevõttepraktika kaasas tassimiseks ikka uus vardakott õmmelda :) Vardakottides on väga hea poolikuid käsitöid hoiustada, kõik jupid on ühes kohas koos ja midagi kaduma ei lähe. Samas hakkab neid viimasel ajal väga palju kogunema, aga enamus on koolitööd, seega need peavad kunagi ikka valmis saama.

Kott on tehtud lapitehnikas ja suuruseks on umbes A4 paberileht ehk siis umbes 21 x 30 cm. Egas ma õmblemise ajal ei mõõtnud ega paberi peale kavandit ei joonistanud, tegin umbes silma järgi nagu mul ikka asjad käivad. Kotil olevat nootidega kangast olen juba väga kaua ühest kapist teise tõstnud, nii umbes 12 aastat juba. Nüüd sai siis esimest korda kasutatud.

 Kuna ettevõttepraktika sai tehtud, siis nüüd ootab kott nukralt uut tööd, mida hoiustada. Tegelikult on üks töö ootamas, et ta väikeste tomatite ämbrist saaks ikka korralikku kotti oma aega ootama minna :)

Räpina: kolmas sess

Jälle on möödas üks produktiivne sess, mis algas tohutu aju vaevava kirivöö kudumisega ning lõppes oma tunnihinna arvutamisega. Õnneks oli vahepeal ka rahulikumaid päevi. Kirivöö tegemise sain enda arust selgeks :) eks näis, kui pingi peale vedama hakkan, kas siis saan hakkama. Aaa...ostsin Sujurist endale vöö kudumise pingi ka ja muid jubinaid, sest kui kõik need su ees kastis on, siis on ju palju kergem raha välja käia, kui netist tellida.

Lõputööks inspiratsiooni leidmine ehk kottide paberile sokerdamine, kirivööga mõhklemine, Waldorf nuku jäsemed ja ilma nahata kaalikas :) ehk pea

Lõputöö poole pealt viis mu tee tagasi algse idee ehk siis kottide juurde, üritan mitte uuesti ümber mõelda ja ühele teemale kindlaks jääda. Meie heegeldamise õptaja Ulve Kangro sai endale tuttava kaudu 1870 või midagi sellise aasta Saksa ja Vene moeajakirju...tegelikult nende fragmente. Saime ka ise neid värisevate kätega lapata, mega lahedad olid, midagi muud öelda ei saa :)

Vääääääääääääääääääga vanast moeajakirjast pildid riietest, mida võiks isegi reaalselt teoks teha

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hilinenud jõulukingid

Hakkasin usinasti enne jõule kolmnurkset salli kuduma, kuid jõuludeks seda valmis ei saanud. Püstitasin uue ajatähise - aastavahetus. Õnneks uut aega välja mõtlema ei pidanud, kuna sall sai valmis.

Ise jäin väga rahule. Salli alustuseks lõin ringvarrastele 10 silmust. Kudusin ühe edaspidi ja ühe tagasi rea parempidi.
3.rida:  3 parempidi, õhksilmus, 1 parempidi, õhksilmus, 2 parempidi, õhksilmus, 1 parempidi, õhksilmus ja 3 parempidi.
4.rida: 3 parempidi, 3 pahempidi, 2 parempidi, 3 pahempidi, 3 parempidi
5.rida: 3 parempidi, õhksilmus, 3 parempidi, õhksilmus, 2 parempidi, õhksilmus, 3 parempidi, õhksilmus, 3 parempidi
6.rida: 3 parempidi, 5 pahempidi, 2 parempidi, 5 pahempidi, 3 parempidi
jne.
Ühesõnaga tuleb tagasireal kududa õhksilmad läbi pahempidiselt ning nendest tekib salli keskele kahe triibuna augurida, mille keskel on nii edasi kui tagasi real kootud parempidi 2 silmust. Samasugune triip tekib ka salli pikema osa äärde (aga 3 silmuse laiune).
Igal edasipidi real tekib juurde 4 silmust.
NB! Algselt loodud silmused jäävad salli pikema külje keskele.
Lisasin vahele veel auguridasid ja kullaniiti, mõned read kudusin vaid mohääriga, et sallile tekstuuri lisada. Äärde heegeldasin pitsi.

Tegelikult ei ole pits 100% sama, kuna silmuste arv ei klappinud ning mõnes kohas on vahe kolmnurgad veidi laiemad ning viimases reas on heegeldatud mitte 3 nuppu vaid 2, kuna kartsin, et lõng saab otsa, aga lõpuks jäi ikka üle :) Tüüpiline mina.

Lisaks tegin vennale meigikoti :) nii tore on ikka teda sellega narrida. Lubas enda huulepalsami sinna panna. Kui õmblesin kolleegile jõuludeks kaladega kangast poekotti, siis tahtis vend seda kangast endale, kuigi ei teadnud mida sellega teha. Tegin siis talle ühe toreda kosmeetiakoti, kuna ühte praegusesse ei mahu tal hambahari sisse ja teine on liiga suur.

Kotile panin voodri ja pealisriide vahele puuvilla ja sünteetikasegu vatiini, mille kinnitamiseks teppisin kaladele kaitsvad niidid ümber. Kui olin koti kokku õmmelnud, nägin, et olin kanga nii välja lõiganud, et ühed ja samad kalad kohtusid servaõmbluste juures.