Kellega kohtusin muru niites? Ehk miks inimesed tahavad vabaneda samblast ja võililledest?

Juba pikemat aega on mind Facebooki aianduse grupis kurjaks ajanud inimesed, kes vinguvad selle üle, et nende muru sees on sammal või võililled. Kuidas sellest lahti saada? Miks see tuleb? jne jne. Sellest tulenevalt otsustasin kirjutada selle postituse. Veel toredam on vaadata, kuidas neid postitusi ilmub üha rohkem ajal, mil Eestis ja Euroopas tähistatakse looduskaitsekuud (mai teise nädala pühapäevast kuni 5.juunini). Veidi silmakirjalik, kas pole?

Täna muru niites, üritasin kokku lugeda, paljude toredate taimedega ma kohtun. Esimese TOREDA üllatusena leidsin varjulisemast kohast kahest erinevast liigist sammalt (täpsemalt määrama ei hakanud, sest see ei ole hetkel oluline). Kuna muru on pea kümme aastat tagasi lapitud, peale mägimändide eemaldamist, siis koosneb minu koduaia muru rohkem kui ühest kõrrelise sordist. Tegelikkuses on kõikide poes müüdavate muruseemnete segude peamiseks koostiseks aasnurmika ja punase aruheina seemned, millele vastavalt kasvukohale ja väljanägemisele on lisatud muid liike. Seega ainuüksi kõrreliste ja sammaldega on minu murus vähemalt 6 liiki taimi.
Hetkel õitsevatest taimedest kohtsasin võilille, harlikku maajalga, vereurmarohtu, põldkannikest, lisaks nendele kaunistavad mõne aja pärast muru hanijalad ning oma sulgjate lehtedega loovad pikkade kitsaste kõrreliste vahele õhuruumi raudrohu lehed. Pärna all laiuvad metsmaasika lehed ning roomavad akakapsad.  Kokku 14 liiki.

Kevade alguses pistavad oma ninad mullast välja krookused ja tsillad. Liike 16, kuid kindlasti on mõned liigid häbelikumad ja külmakartlikumad ning ei ole julgenud tänu tänasele külmale kevadele veel mullast välja tulla. Seega lisan siia juurde veel 4 liiki. Seega on kokku minu murus umbes 20 erinevat liiki taimi. Kuna minu koduaed on väike, siis suuremates aedades võib liigirikkus olla veelgi suurem, kuna praegusel ajal kaunistavad paljusid aedasid minu aiast puuduvad ülased, lõokannused ja lõosilmad. Selline taimestiku mitmekesisus peaks olema meile õnn mitte õnnetus. Oleme ju tuntud oma Laelatu puisniidu poolest, mille ühelt ruutmeertilt loendati 76 erinevat soontaimeliiki. Seega miks sellisest silmailust soovitakse vabaneda?

Üheks põhjuseks võib olla soov saada inglise mõisates nähtud "ideaalne" muru, kuid kas keegi on tähele pannud, et aiandussaadetes, kus kellegi koduaias selline muru leidub, on nendeks tavaliselt vanemad inimesed, kes on selle jaoks terve elu vaeva näinud. Enamasti ei ole neil aias laste mänguasju, ronimispuid ja liumägesid ning neil ei ole koduloomi. Just!! Neil ei ole segavaid ja muruhävitavaid faktoreid, neil on palju vaba aega, et sellega tegeleda. Seega pole vaja muretseda, kui oled tubli koduperenaine, kuid sinu muru ei ole "täiuslik".

Hirm putukate ja mutukate ees. Tõesti, kui sinu aias leidub mõnigi õitsev taim, siis meelitab see ligi erinevaid putukaid. Kuid hirmudest tuleb üle saada! Tean seda omast käest, kuna olen mesilaste mürgi suhtes nii alergiline, et pean adrenaliinisüstalt koguaeg kaasas kandma, et mitte nõelamise korral ära lämbuda. Kuid sellegi poolest ei loobu ma kaunitest lilledest ja ei kata aeda kunstmuruga.

Veelgi enam tuleks mõelda sellele, et üha rohkem kasutatakse põllumajanduses taimekaitsevahendeid, mille tagajärjel  mesilaste arvukus pidevalt väheneb ning kui pole tolmendajaid, siis ei ole taimi ning kui pole taimi, ei ole meil süüa. Seega on need paar võilille, mis aias muru sees kasvavad mesilastele justkui spaad, kus puhta õietolmuvanne võtta. Muidugi ei ole putukate hirm põhjendatud, kui soovitakse vabaneda samblast, kuna teadaolevalt ei ole sammaldel juuri ja õisi, seega ei ole nendest mesilased huvitatud.

Miks sammal aeda tuleb? Sest ta tahab!!!! Kui sammal on "vallutanud" muru, siis talle meeldib seal olla, tema soodsaks kasvuks on loodus vajalikud tingimused. Pole mõtet ajada ära kedagi, kellele meeldib kusagil olla. Mind näiteks ei ole võimalik kangapoest välja ajada, kui just ei ole sulgemise aeg või raha otsas :) . Sama on ka samblaga. Kui sammal on juba sinu aeda tulnud, siis ole rõõmus, et oled saanud sellise toreda taime võrra rikkamaks, mitte ära püüa teda iga hinna eest välja tõrjuda. Seda eriti olukordades, kus oled juba aastaid sõnnikuhargiga muru õhutanud, seda lubjanud või kasutanud muid poes olevaid samblatõrje vahendeid, kuid midagi ei ole muutunud. Ei tasu võidelda tuuleveskitega ja proovida jõgesid panna teistpidi voolama nagu seda nõukogude ajal plaaniti. Selle tegevusega kulutad vaid oma raha, aega ja närve. Ole õnnelik selle üle, mida loodus on sulle andnud, sest looduse vastu nagunii ei saa. Me ei saa panna ranniku äärde liiklusmärki stopp tsunaami, edasitulek keelatud, ta tuleb ikka. Seega tuleb õppida koos elama kogu looduse pakutava iluga ja valuga ning luua sellest midagi veelgi kaunimat, võttes eeskujuks näiteks Jaapani samblaaiad.

Võib-olla näen mina muru ja taimi teise pilguga, kuna olen kõrgkooli lõpetanud taimeökoloogiale spetsialiseerudes, kuid olen ka teisi selliseid kohanud :) ja loodan, et vähemalt üks inimene hakkab peale selle postituse lugemist oma muru ja aeda rohkem väärtustama ning loobub "ideaalsest" murust.

Kivimüür

Juba väga kaua aega on meeltes mõlkunud mõte teha kiviaed/kivitaimla. Kui aus olla, siis tegelikult tegime Kivisaarde juba mõlemale poole välikööki kaks sellist kivitaimlat ära, kuid täitsa kiviaia moodi sinna teha ei saanud.. Kuid kuna ka vanaema on maakodu ostu algusest saadik endale maja kõrvale kivitaimlat teha tahtnud, siis peale mitmendat suve mõtlemist ja "arupidamist" võtsime asja käsile ja tegime ära.

 Need, kes on meil maal käinud, teavad, et maja kõrval paremal, olid reas 5 kivi. Küll mitte teadlikult, kuid meie/lastelaste lapsepõlve jagamiste käigus, said kõik endale isikliku kivi...ikka vanuse järjekorras. Samamoodi olid meil ära jagatud ka teletupsud, digimonid ja kes teab mis veel. Kusjuures mina olin La-La, sest kunagi oli mul peal kollase kummarduse periood, kui kõik asjad pidid kollased olema, k.a siis ka teletups :) Olen sellest vist kunagi ka natuke kirjutanud, kui mingi kollase asja tegin.
Aga tagasi kivimüüri juurde. Nimelt need viis kivi, mis siis sümboliseerisid lapselapsi, sai ilusti kivimüüri/aia/peenra sisse paigutatud. Pigem said kivid müüri tugipostideks, mille ümber seda kujundama hakkasime.
Aga kus saada teisi kive ja kui palju neid vaja on? Eks pidime siis ümber kujundama hakkama ka teisi kivitaimlaid...pigem ütleks, et lillepeenraid, kui juba tähti närima hakata. Ühest tiigiäärsest suurest peenrast sai ilus ja tiheda taimestikuga väiksem piklik peenar, müüri taga olev peenar tuli täitsa üles kaevata ja värava juures aastakümneid asetsenud peenar tuli hoopis looduse meelevalda lasta. Tassisime õega kivid kokku, kuna egas siis mehi sellise tööga kiusama ei saa hakata :) Kui aus olla, siis olin mina pigem töödejuhataja, aga eks ikka panin käe külge ka...ütleme siis loomingulinejuht :)
Suuremad kivid välismüürideks üles laotud, oli vaja seda täitma hakata. Kuna pidime Kivisaarest ülejäänud killustiku....väiksed kivid nagunii müüri sisse ja vahele panema, siis jäime vanaisa ootama, et ta meile taksojuhti mängiks. Kuna aga tollel päeval ta enam sõita ei viitsinud, siis pidime improviseerima. Alustasime operatsiooni liivahunniku lahtikaevamine. Nimelt oli kunagi paar aastat tagasi aia taha liivahunnik toodud, vajalik osa ära kasutatud ja siis sinna samma jäetud. Nüüdseks olid sinna kolinud mõnusa paksu juurestikuga kõrrelised ja sipelgad. Aga egas Eesti naine nõrk ei ole, saime liiva kätte ja ehitasime müüri veidi kõrgemaks.

Miks me nii palju kive ahnitsesime? Kui alguses tundus, et kive jääb raudselt puudu, siis pärast, nagu alati, jäi kive hoopis üle. Tegelt ei saa öelda, et üle, kuna saime need paigutada müüri sisse toestuseks. Kui piltidelt tundub, et kõik kivid on ilusad samblaga kaetud, siis tegelikult sorteerisime ikka ilusad sammaldunud ning lapsepõlvest tähendusega kivid teiste seast välja ning need said koha müüri peal ja külgedel nähtavas kohas.

Järgmine päev tõime Kivisaarest ära ka väiksemad kivid, käru rattad käisid küll rattakoopasse, aga ära tõime. Ja nagu ikka, ahnitsesime ka neid liiga palju ja pidime peaaegu pooled kivid mujale laiali jagama. Nii sai vanaisa endale traktorigaraaži uue põranda ja tiiki sissemineku tee ka uue katte.

Kivide vahele panime kasvama "hävitatud" peenardest saadud taimed. Lisaks ka lavendli, mis tegelikult oli mõeldud rooside vahele istutamiseks, aga nägid kivitaimlas väga ilusad välja. Lisaks mägisibulatele, sai kasvuhoone vundamendi vahelt koogitud ka kollast kukeharja ning tiigiäärsest peenrast päästetud taime, mis on eelneval pildil ja mille nime ma ei tea (tunnistab häbiga botaanik).

Ise jäime kivitaimlaga väääääga rahule. Minu arust andis parima ilme kivide peal olev sammal, mis sulandas selle ümbritsevaga ja müür nagu olekski koguaeg seal olnud. Ainuke asi, mis mu silma veidi riivas, oli punakate taimede puudumine kivide vahelt. Aga õnneks sai see probleem paar päeva tagasi lahendatud.

Nüüd tuleb Kivisaares ka veidi samblaid kivide peale sokutada :) ja lilli juurde istutada, aga kuna seal ei ole teisi peenraid, kus neid võtta, siis peab poest ostma. Aga aiandites ei suuda ju mina kaine mõistusega ringi käia, sest kõik taimed on ilusad :)