Kuvatud on postitused sildiga muru. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muru. Kuva kõik postitused

reede, 26. mai 2017

Kellega kohtusin muru niites? Ehk miks inimesed tahavad vabaneda samblast ja võililledest?

Juba pikemat aega on mind Facebooki aianduse grupis kurjaks ajanud inimesed, kes vinguvad selle üle, et nende muru sees on sammal või võililled. Kuidas sellest lahti saada? Miks see tuleb? jne jne. Sellest tulenevalt otsustasin kirjutada selle postituse. Veel toredam on vaadata, kuidas neid postitusi ilmub üha rohkem ajal, mil Eestis ja Euroopas tähistatakse looduskaitsekuud (mai teise nädala pühapäevast kuni 5.juunini). Veidi silmakirjalik, kas pole?
Täna muru niites, üritasin kokku lugeda, paljude toredate taimedega ma kohtun. Esimese TOREDA üllatusena leidsin varjulisemast kohast kahest erinevast liigist sammalt (täpsemalt määrama ei hakanud, sest see ei ole hetkel oluline). Kuna muru on pea kümme aastat tagasi lapitud, peale mägimändide eemaldamist, siis koosneb minu koduaia muru rohkem kui ühest kõrrelise sordist. Tegelikkuses on kõikide poes müüdavate muruseemnete segude peamiseks koostiseks aasnurmika ja punase aruheina seemned, millele vastavalt kasvukohale ja väljanägemisele on lisatud muid liike. Seega ainuüksi kõrreliste ja sammaldega on minu murus vähemalt 6 liiki taimi.
Hetkel õitsevatest taimedest kohtsasin võilille, harlikku maajalga, vereurmarohtu, põldkannikest, lisaks nendele kaunistavad mõne aja pärast muru hanijalad ning oma sulgjate lehtedega loovad pikkade kitsaste kõrreliste vahele õhuruumi raudrohu lehed. Pärna all laiuvad metsmaasika lehed ning roomavad akakapsad.  Kokku 14 liiki.

Kevade alguses pistavad oma ninad mullast välja krookused ja tsillad. Liike 16, kuid kindlasti on mõned liigid häbelikumad ja külmakartlikumad ning ei ole julgenud tänu tänasele külmale kevadele veel mullast välja tulla. Seega lisan siia juurde veel 4 liiki. Seega on kokku minu murus umbes 20 erinevat liiki taimi. Kuna minu koduaed on väike, siis suuremates aedades võib liigirikkus olla veelgi suurem, kuna praegusel ajal kaunistavad paljusid aedasid minu aiast puuduvad ülased, lõokannused ja lõosilmad. Selline taimestiku mitmekesisus peaks olema meile õnn mitte õnnetus. Oleme ju tuntud oma Laelatu puisniidu poolest, mille ühelt ruutmeertilt loendati 76 erinevat soontaimeliiki. Seega miks sellisest silmailust soovitakse vabaneda?

Üheks põhjuseks võib olla soov saada inglise mõisates nähtud "ideaalne" muru, kuid kas keegi on tähele pannud, et aiandussaadetes, kus kellegi koduaias selline muru leidub, on nendeks tavaliselt vanemad inimesed, kes on selle jaoks terve elu vaeva näinud. Enamasti ei ole neil aias laste mänguasju, ronimispuid ja liumägesid ning neil ei ole koduloomi. Just!! Neil ei ole segavaid ja muruhävitavaid faktoreid, neil on palju vaba aega, et sellega tegeleda. Seega pole vaja muretseda, kui oled tubli koduperenaine, kuid sinu muru ei ole "täiuslik".
Hirm putukate ja mutukate ees. Tõesti, kui sinu aias leidub mõnigi õitsev taim, siis meelitab see ligi erinevaid putukaid. Kuid hirmudest tuleb üle saada! Tean seda omast käest, kuna olen mesilaste mürgi suhtes nii alergiline, et pean adrenaliinisüstalt koguaeg kaasas kandma, et mitte nõelamise korral ära lämbuda. Kuid sellegi poolest ei loobu ma kaunitest lilledest ja ei kata aeda kunstmuruga.

Veelgi enam tuleks mõelda sellele, et üha rohkem kasutatakse põllumajanduses taimekaitsevahendeid, mille tagajärjel  mesilaste arvukus pidevalt väheneb ning kui pole tolmendajaid, siis ei ole taimi ning kui pole taimi, ei ole meil süüa. Seega on need paar võilille, mis aias muru sees kasvavad mesilastele justkui spaad, kus puhta õietolmuvanne võtta. Muidugi ei ole putukate hirm põhjendatud, kui soovitakse vabaneda samblast, kuna teadaolevalt ei ole sammaldel juuri ja õisi, seega ei ole nendest mesilased huvitatud.
Miks sammal aeda tuleb? Sest ta tahab!!!! Kui sammal on "vallutanud" muru, siis talle meeldib seal olla, tema soodsaks kasvuks on loodus vajalikud tingimused. Pole mõtet ajada ära kedagi, kellele meeldib kusagil olla. Mind näiteks ei ole võimalik kangapoest välja ajada, kui just ei ole sulgemise aeg või raha otsas :) . Sama on ka samblaga. Kui sammal on juba sinu aeda tulnud, siis ole rõõmus, et oled saanud sellise toreda taime võrra rikkamaks, mitte ära püüa teda iga hinna eest välja tõrjuda. Seda eriti olukordades, kus oled juba aastaid sõnnikuhargiga muru õhutanud, seda lubjanud või kasutanud muid poes olevaid samblatõrje vahendeid, kuid midagi ei ole muutunud. Ei tasu võidelda tuuleveskitega ja proovida jõgesid panna teistpidi voolama nagu seda nõukogude ajal plaaniti. Selle tegevusega kulutad vaid oma raha, aega ja närve. Ole õnnelik selle üle, mida loodus on sulle andnud, sest looduse vastu nagunii ei saa. Me ei saa panna ranniku äärde liiklusmärki stopp tsunaami, edasitulek keelatud, ta tuleb ikka. Seega tuleb õppida koos elama kogu looduse pakutava iluga ja valuga ning luua sellest midagi veelgi kaunimat, võttes eeskujuks näiteks Jaapani samblaaiad.

Võib-olla näen mina muru ja taimi teise pilguga, kuna olen kõrgkooli lõpetanud taimeökoloogiale spetsialiseerudes, kuid olen ka teisi selliseid kohanud :) ja loodan, et vähemalt üks inimene hakkab peale selle postituse lugemist oma muru ja aeda rohkem väärtustama ning loobub "ideaalsest" murust.





esmaspäev, 18. mai 2015

Uued sõbrad Diana, kangasteljed...

 Nii ta on, aed laseb sind igal ajal väravast sisse...välja arvatud juhul, kui tema pead pole kaua muruniidukiga pügamas käinud :) Sain ka see aasta esimest korda muru niita...tegelikult juba päris kaua aega tasi...nu nii umbes 2 nädalat. Muru niitmise juures meeldib mulle kõige rohkem murulõhn ja see, et pärast oleks aeda justkui uued peenrad rajanud ja puud istutanud...igakord on midagi nagu uut, aga tegelikult on kõik vaid selle väikse muruliblekese taga.
Selle aasta esimest murulõhna tundsin Räpinas koolis olles, selline suve tunne tuli, et ei oska kohe kirjeldadagi, aga pidi ikka klassi tagasi minema ja midagi nokerdama hakkama. Aga koolis siis edasi.
Selle õppeaasta eelviimane sess sai läbi juba üleelmisel nädalal ning uus on tulemas juuni alguses, kui tuleb suur hindamine ning kõik tööd peavad valmis olema. Eks ma siis püüan. Üks suur püüdmine sai just eile tehtud, kui maalt sai linna toodud kangasteljed, mis seal juba üle 10 aasta seisnud olid. Nendega ei olnud midagi tehtud, kuna issi ostis need kunagi ammu ammu empsile naistepäevaks, kuid tundusid nii mega keerulised asjad, et uus lõim peale panna ja kuduma hakata. Kuid nüüd kui koolis on nendega juba sõbraks saadud, siis saidki ka nemad linna inimsesteks...puudeks :) Tõdesin, et kui midagi tundub raske, siis tegelt ei pruugi see üldse nii raske olla, kui tundub.
Täitsa koos muidugi veel ei ole, kuna peab veel lõime ostma ja rakendama jne, seega sellega seotud osad ei ole veel küljes, aga eks needki niisama seisma jää, sest juuniks peab vaiba valmis kuduma. Eks näis kuidas see välja tuleb...
Uuest sõbrast Dianast ka natuke. Saage tuttavaks, see on mu uus sõber DIANA!
Enne eelmist sessi, nagu enne igat sessi, tuleb mul alati suur tuhin ja isu teha midagi, mis ei ole koolitööga kuidagi seotud või kui isegi on, siis ei ole see väga pakiline ja tähtis asi, millega elada ei saaks. Nii hakkasi enne eelmist sesse pühapäeval endale heegeldamisetarvete hoidmiseks kotikest õmblema.
Selle kotikese õmblemise õpetuse leidsin kusagilt interneti avarustest. Kui keegi tahab teada, kuidas seda õmmeldakse, siis võib mu Pinteresti kontolt vaadata kausta Sewing: bags. Seal peaks olema see kusagil pinnitud.
Möödunud sessil käisime Obinitsas muuseumis --> http://www.obinitsamuuseum.ee/
Seal sai tehtud koopiajoonist kinnastest. Mina valisin sellised kindad, mille ranne oli erkpunane kollaste ja mustade triipudega ning laba osa ja pöial musta kollase kirjud. Laba osa meenutas mulle väga mesilasi/herilasi/kimalasi ja kohe riivas silma, ju oli suve igatsus peal. Tegu pidi olema etnograafiliste kinnasete joonistamisega, aga minu kindad olid pärit aastast 1995.
Arvasin, et sain ühed uuematest kinnastest, kuid tuli välja, et vist ainult ühed veel valitud kindad olid minu omadest vanemad ja noodki olid minuga sama vanad, ehk siis aastast 1990. Teistel olid kindad aastast 2006 ja nii, eks need kindad nägidki liiga head välja, et nii vanad olla :) Tegime koopiajoonist koopiakinnastest. Muidugi ei saanud ma sealt muuseumist ju tühjade kätega tulema, kuigi lootsin, et vaid sularahas saab maksta ja seda ei olnud palju kaasas, siis oh õnnetust oh õnnetust kui kuulsin, kuidas keegi sisestas pin-koodi ja maksis kaardiga. Sinna siis mu raha lendu läks :) ja ostsin raamatu "Seto valgõ", seto valge pitsi heegeldamise õpetustega ning perekonna lugudega, kust pits saadud on. Kuna minu juured ulatuvad Setumaale, siis mõtlesin, et võin selle raamatu osta küll, kuigi tegelikult väga vaja ei ole :)
Lisaks koopiajoonisele tegime koolis ka makrameed. Lõpuks sai sellest käevõru...minul, aga teisetel ka võtmehoidjad jne. Minu jaoks oli see elu esimene makramee, kuigi tahtmine on olnud ammu seda teha, aga nagu ka kangastelgedega, siis oli asi vaid kättevõtmises. Keerulist ei olnud midagi.
Seekord ei hakka lubama, mida järgmine kord postitan, sest nagu ma tõdesin, siis neid lubadusi ma täita ei oska :) Las jääda üllatuseks!!