"Plants got a lot to say, if you take time to listen."

Tuunisin veidi ühte plastmassist pildiraami, mille leidsin uuskasutuskeskusest teiste raamide seltsist. Raam ise maksis ainult kolmkümmend senti, seega ei saanud seda poodi jätta. Algselt nägi see räbal välja, kuid lasin ühe kihi valge mati spreivärviga üle ning vahetasin raamis olnud kurgedega päikeseloojangu pildi vihikukaane lillelise papi vastu ja liimisin sellele tsitaadi.

"I was sittin' here

enjoyin' the company.

Plants got a lot to say,

if you take time to listen. "

Esmalt mõtlesin, et teen sellest raamist hoopis taldiku/kandiku moodi eseme, kuna raami ääred on suhteliselt kõrged, kuid jäin ikka originaal kasutuse juurde pidama.

Lisaks raamile kaunistasin ka eelmises postituses mainitud topsikuid, mis said hommikul pistis-satsid külge ning on nüüd palju rõõmsamad.

Kalamehed ja nööbid

Kuigi kala ei võta, siis ei tasu sellel lasta ennast morjendada, sest harjutamine teeb ju meistriks :) Tegelikult sai Kalle isegi kala, kuid mind nad ainult narrisid ja sõid kõik ussid ära. Seoses kalal käimisega, õmblesin Kallele õngekoti, sest muidu vedeles ta spinna niisama autos.

Kott on tavalise toru kujuline, millel üleval tunnel nööri jaoks ning sang, et ikka mugav õla peale võtta oleks. Koti kangas on Abakhanist ostetud....vakstu moodi kangas, ma ei teagi, mis selle nimi on...hmmm. Ostsin kunagi allahindlusega terve hunniku, igasuguste mustritega, loomulikult enamasti lillelisi. Õnneks olin ühe ka veidi "mehisema" kaasa haaranud, tegelt tahtsin sellest midagi endale teha, sest mulle kohutavalt meeldivad Ed Hardy joonistused, mis ka sellel kangal olid, mitte küll originaalid, aga siiski. Nüüd on sellest kangast natuke vähem kui pool alles, eks näis mis sellest veel teha saab.
Lisaks tuli tollel hetkel enda arust mega hea idee, hakata nööpe sorteerima. Kui olin ühe karbi ära sorteerinud, siis see mõte enam nii hea ei tundunud, sest teadmine, et meil on liiga palju nööpe sai nüüd kinnituse. Kuna juba ammu oli mõte vanade Norma maitseainete topside kirjaga osa tahvlivärviga üle võõbata, et neid mitmekülgsemalt kasutada saaks, siis leidsid nööbid endale just nendes uue kodu.

Algul kirjutasin nööbi värvi topsile tavalise kriidiga, kuid see kulus liiga kiiresti maha ja tähed ei tulnud ka väga ilusad :) Seega sai ostetud kriidimarker, mis kirjade järgi peaks olema lihtsalt vees lahustatud ja markeri sisse pandud kriit. Sellega oli tunduvalt parem kirjutada ja peale nende topside said ka plastmassist läbipaistvad kastid endale uued sildid ja kirjad peale.
Tegelikult jäi nööpide sorteerimine poolikuks, kuna kusagil peaks olema veel kaks karpi nööpe. Üks neist on karp, mis ei käi lahti, sest värvisin spreiga plekist karbi üle ja panin liiga vara kaane peale, mis kuivas värviga kokku -.- kuigi katsudes tundus värv kuivanud olevat. Aga teise kohta ei ole mul aimugi, kus too olla võiks, sest hetkel on käsitöötuba kasutuses laoruumina, sest mujal on remont ja kõik asjad on sinna tassitud.
Millegi pärast oli meil kõige rohkel pruune nööpe, millele järgnesid mustad ja valged. Viimastest ma saan täitsa aru, kuna neid lõikan issi vanadelt triiksärkidelt ära, aga pruunid...tegelt enamus neist on ikkagi nõukaaja pärand, vb sellepärast.

Kaktused

Kunagi ammu ammu, kui mu õde oli veel noor ja ei teadnud, et talle kohe üldse roosa ei meeldi, valis ta enda tuppa roosa tapeedi ja kõik muud asjad ka roosad. Nii jõudsid meie majja need roosad plekist lillepotid...enne värvimist vaatasin, et põhja all oli isegi veel pool hinnasilti ja potid olid ostetud Tartu kaubamajast. Aga siis sai õde vanemaks ja mõistis, et roosa ei ole tema värv. See-eest on mulle roosa koguaeg meeldinud :) Olen pidevalt mõelnud, et tahaks neisse oma kaktused istutada, aga kunagi ei ole kõiki potte korraga üles leidnud. Kuna pidime väljas oleva mega väikse kuuri ümber tõstma, siis tuli sealt ka kogu kraam välja võtta ja võta näpust, olidki kõik kolm potti olemas. Kuna iga pott oli isemoodi pleekinud, siis pühkisin suurema mustuse maha, haarasin kollase spreivärvi ja nii ilusad kollased potid kaktustele saingi.

Kusjuures roosa ei ole alati mu lemmikvärv olnud. Vahepeal oli mul ka kollase hullus. Mäletan, et mul olid kollased ümarad päikeseprillid ja emps heegeldas kollase seljakoti....olin siis võib-olla umbes 9, 10, 11 aastat vana, aga tundub, et see hakkab tagasi tulema, kuna viimasel ajal olen pidevalt kollaseid asju juurde soetanud. Samas võib see tulla ka meie mega toredast "talves", kui enamus aja on kõik sombune ja kole, siis kollane toob mõnusa sooja tunde. Aga ei, roosat ma ei hülga!!
Lisaks pean eputama oma uue nunnuga, kelleks on Hylocereus undatus 'Macho milano' ehk eestikeeles maasik-metskaktus, mille viljadeks on dragonfuit'id.

Looduses on maasik-metskaktus eluvormilt liaan ja võib ronida üle 20 m, aga minu oma on veel beebi. Lisaks tulevad sellele mega ilusad heledad õied, mille läbimõõt võib olla pea 30cm. Ühesõnaga oodata on palju. Leidsin selle nunnu Sõbra Maximast, lugesin fb-ki kaktuste ja sukulentide grupist, et pärast seda oli sinna veel igasuguseid nunnusid toodud, aga ei ole veel neid vaata minna jõudnud.