Siil udus

Juba ammu ammu ennemuistsel aal, toksisin viltimisnõelaga SA Erametsakeskusele valmis maskoti, kelleks oli siil nimega Meede. See ennemuistne aeg oli enne iga-aastast maamessi.

Pilt SA Erametsakeskuse facebooki lehelt (https://www.facebook.com/erametsakeskus/photos/a.951433478277735.1073741828.947469958674087/1003064366447979/?type=3&theater)

Minu tehtud on siil, aga egas ta siis paljalt maamessil poosetada saanud, pidi ikka riided selga panema :) Kõige raskem osa selle siili juures on leida kogu Tartu linna pealt kangast, millest okkaid teha. Küll polnud värv õige, küll olid okkad liiga lühikesed. Vaatasin isegi juba dekoratiivpatjasid, et neid katki lõigata, aga ka need ei olnud õige okka tekstuuriga. Lõpuks leidsin kangadžunglist täpselt selle õige, aga no kuulge, kui kanga meeter on 64euri, siis ei osta ma seda juba nimme, arvestades mujal kangapoodides olevaid hindasid. Olin tegelikult okkad juba enne abakhanist ära ostnud, kuid nende juurs mind midagi häiris, sellepärast käisin uusi otsimas. Pärast tulutuid otsinguid naasin ikkagi algse materjali juurde ning töötlesin karva veidi ja olidki siilile Kalevipoja poolt antud kasukas olemas. 
Loomulikult suutsin siili teha enda koera nägu, nagu ka viimasel ajal koolitööna tehtud nukud olen suutnud enda nägu teha. Aga see pidigi nii tulema, sest vaadates koolis ka teiste Waldorfnukke, siis kõik olid enda omaniku väiksed koopiad. Kellel üks käsi pikem kui teine, kellel üks silm kõrgemal kui teine. 
Siili juures jääb ikka mu lemmikuks tema naba, mille üle küll mõned naersid, kuid igal õigel imetajal peab naba ikkagi olemas olema :) Lõpuks kukkus siil nii armas välja, et veidi oli kahju isegi ära anda, kuid mis seal ikka, las esindab Erametsakeskust.

Lambavilla pesu

Hakkame koolis järgmine sess õmblema tekstiilnukku, kellele lõpuks peab ka rahvariided selga õmblema. Seoses sellega tuli meil muretseda sisse toppimiseks materjal. Algselt mõtlesin, et kasutada villasegust vatiini, mida Abakhanis müüdi...75% villa ja 25% segakiudu oli vist. Hind oli päris krõbe, aga kunagi oli materjaliõpetuse aines vaja, et teha looduslikest materjalidest toode. Kuna kasutasin linast kangast, siis sünteetilist vatiini ei tahtnud väga täiteks panna, arvestades seda, et toode oli kohvikannusoojendaja ja et ühed Maximast ostetud pajakindad juba maal ahjus puid segades, tõmbasid krimpsu :) Aga, jah kahju hakkas sellest vatiinist. Seega sai kamba peale ostetud pesemata villa...või tegelt tänud Enele, kes meile seda sebis.
      Nii nüüd siis asja juurde. Nimelt pesin ma esimest ja arvatavasti ka viimast korda lambavilla :) Olen kuulnud jutte, kui jube seda teha on ja sain nüüd siis kinnituse. Kuigi arvasin, et see on veidi üle paisutatud, aga nüüd ma siis tean, et ei ole :) Päris ilus kollane vill tuli lõpuks välja. Veidi taimset materjali on sees veel, aga muu mustus sai ära pestud.
      Kangadzunglist ostsin juba natuke aega tagasi türkiissinised pärlid. Eile võtsin kätte ja tegin neist ühe kaelakee ja prossi.
Olen ammu vaadanud selliseid keesid poes, aga käsi ei tõusnud ostma. Niisiis sai ise valmis tehtud.

Prossi riidepuu oli mul ka juba ammu olemas, aga ei leidnud õigeid asju, mida külge riputada. Kuna olen praegu türkiissinise lainel, siis kasutasin ka siin neid samu pärleid, mida kaelakee juures ja ka paar ripatsit on samad. Tegelt olen endale päris palju prosse teinud, aga ei oska neid kuidagi kanda. Isegi ostnud olen päris palju :)
     Aga kui nukk kunagi valmis saab, siis näitan, kuhu sisse see suure vaevaga pestud vill lõpuks topitud sai :)