pühapäev, 23. august 2015

Vanast uus

Leidsin maalt oma 1.klassi pinali, mis oli kleepse täis kleebitud ning soditud. Minu mäletamist mööda oli see mu kõige esimene pinal ja ma olin selle üle nii uhke, ikkagi Minniga ju :) Kusjuuures mul on isegi mõned pliiatsid sellest pinalist alles. Need on küll umbes kahe cm pikkused, aga kasutada saab ikka.
Kuna olin juba ammu mõelnud, et tahaks endale sellist pinalit, kuhu pliiatsid ja mõned vildikad panna, siis võtsin ja tuunisin selle vana pinali ära. Vaatasin ka uusi pinaleid poes ja käsi ei tõusnud ostma, kui kõik need mis mulle meeldisid maksid 7-10 euri ja ühtegi kirjutusvahendit seal sees ei olnud.
Pinali peale kleepisin Abakhanist ostetud vakstu moodi kanga. Klapil oleva kiletasku lõikasingi kiletaskust :) kus dokumente vahel hoitakse ja õmblesin kanagale. Kõige hullem oli sisemuse üle kleepimine, kuna iga pliiatsivahe pidi ju kleepsust välja lõikama ja august läbi suskama. Kui asjad on sees, siis ei ole näha, et tegelikult on mõnest kohast lilla paista, kuid kuna jätsin alles kõik muud lillad detailid, siis see ei häiri. Ma arvan, et pean pinalile peale poole õigelt poolt avamiseks tegema mingisuguse kaunistuse, nt lipsu või midagi, muidu suudan ma selle koguaeg valet pidi kätte võtta :)
Uueks tegemise lainel leidsin maalt koos pinaliga ka vana meigitarvete karbi. Nu tegelt ei ole see mega vana, kuna on saadud ikkagi 90-ndatel, aga minu jaoks vana. Selle saime kunagi tasuta kaasa mingisuguse kataloogiga, kus olid tellimiseks lahedad markide moodi lipikud kaasas, kuhu olid peale trükitud tooted ja siis sai tootelehte nendega täita. Karbil on lukk ja puha :)
 Katsin karbi salvrätikuga ning liimisin äärtesse pitsi. Kaane sisemuse tegin ka uue, kuna seal oli peegel, mida õmblemise tarvikute karbis vaja ei lähe, sest egas sealt ennast tervelt ei näe, kui riideid õmmelda :) Peegli kohale tegin nõelapadja, mille raamisin pitsiga ja mis näeb välja nagu nukuteater. Kleepisin nõelapadaja ümber ka uue musta vildi, sest vana venis ära kakkumise peale välja ning seda ei saanud enam tagasi panna.
Lisaks taaskasutusele õmblesin endale ka väääääga lihtsa pinali, mida saab igapäevaselt kotti visata lisaks eelmisele pinalile, kus on harvemini kasutatavad vahendid. Kusjuures pinali õmblemisele läks max 10 min, millest kõige kauem võttis luku värvi valik :)
Ma loodan, et mõni marker ei hakka läbi laskma ja vilti ära ei määri. Selline mõnus lihtne aga praktiline pinal.Tegelt on mul mega palju muid asju teha :) aga kui inspiratsioon ja tahe peale tuleb, siis kohe ei saa.

laupäev, 22. august 2015

Taaskasutus

Nagu eelmises postituses mainisin, siis olen viimasel ajal leidnud teise ringi poodidest palju ilusaid asju. Ja eile juhtus see jälle!!! Kõige õnnelikum olen õmblusmasina üle, mis vb ei õmblegi :) aga see-eest on meeeega ilus ja maksis ainult 8 euri, seega võin ma selle niisama riiuli peale ka seisma panna.
Kui hooratast keerata siis õmbleb küll, aga mingid jupid on puudu. Eks viin ta meie õmblusmasina onu juurde ja siis saab teada, mis tulevik toob. Jah selle onu nimi on Onu Õmblusmasinaparandaja :) Kuna hinda ei olnud poes selle iluduse peale pandud, siis küsisin müüalt ning ootasin, et vastuseks tuleb 45 euri miinimum, aga õnneks oli ainult 8 euuuriiiiiii!!! Jeiiii!!!
Lisaks õmblusmasinale leidsin veel igasuguseid kangaid. Pooled puuvillased, teised puhas polüester. Mina kui tekstiilitöö õpilane ning ülikoolis bioloogia eriala lõpetanu, ei peaks küll polüestrit armastama, kuid nii roheline ma veel ei ole.
Kõige ülemine jänkudega kangas on tegelikult väike padjapüür. Mõtlesin, et sellest saaks laheda poekoti teha või siis kasutada millegi muu kaunistamiseks. Kahest kangast kavatsen endale pluusid teha (all vasakus nurgas musta põhjaga kangas ning keskel paremal valge põhjaga täpiline kangas). Need mõlemad ongi ühed polüestrid, kuid kangad langesid nii ilusti, et ma kohe nägin neid õhuliste pluusidena, mitte kangatükkidena. Kangas all paremas nurgas tekitas minus kahtlust, kas võtta või jätta, kuid kuna kohe see riiulilt silma jäi, siis pidin ikka võtma, kuna botaaniku silm nägi kangal kohe Berberis vulgarise marju, ehk hariliku kukerpuu marju ehk siis kaugemale mõeldes barbarissi komme :) Seda kangast kasutan arvatavasti iseseisva praktika lapitöös. Aga eks aeg näitab.

kolmapäev, 19. august 2015

Taimedega värvimine

Suvel jäi materjaliõpetuse kodutööks värvida taimede ja seentega lõngasid. Kuigi ülesandes oli kirjas, et on vaja värvida kahe erinevad taimega ja nii umbes 20 g lõnga, siis ei suutnud mina taimedele vastu panna ning värvisin kohe palju palju rohkem :)
Taimed, mida värvimiseks kasutasin: arujumikas, kõrvenõges, soolikarohi, roosi õielehed, pilliroog, angervaks, kilpjalg, aeduba. Vist sai kõik, aga ei ole kindel. Peitsimiseks kasutasin maarjajääd ja vaskvitrioli.
Pildil on värvid suhteliselt hästi välja tulnud, muidugi on need natuke erksamad. Heledama pildi puhul olid pooled lõngad sama värvi :) Eks iga värvimisega sai üha targemaks, kuna näiteks esimene kord kui pillirooga värvisin ning lõng oli mega ilus soe kollane, suutsin ma värvi kinnitamiseks kasutatava äädika kallata värvivette, mitte viimasesse loputusvette, kuhu seda tegelikult tuleb kallata ning selle tulemusena kadus kogu ilus värv. Aga pärast seda olin targem :) Lisaks õppisin ka seda, et parem on teha pikemad vihid, kui küünarnuki ja pöidla vahel, eriti siis, kui lõnga on nt 100g. Siis kuivab lõng kiiremini ära.
Kuna lugesin tarkadest raamatutest, et lõngu päikese kätte kuivama ei tasu panna, sest värvid võivad tuhmuda, siis pidin puuriida külge monteerima ajutise kuivatusala.
Kodus värvides ehitusinsener olema ei pidanud, kuna meie pesukuivatus nöörid on katuse all, kuhu päike väga ei paista.
Lisasin värvivette ka puuvillast kangast ning pitsi. Tulemuseks tulid palju ilusamad värvid, kui lõngadel. See on muidugi minu arvamus, kuid egas lõngade värvid ka koledad ei olnud. Mulle meeldis tohutult kilpjalaga ja pillirooga värvitud puuvillased kangad. Pildil on kilpjala roosakas beežikas põsepuna vanaroosa värvi kangas, aga pillirooga tuli kangas täitsa ilus päikesekollane, nagu oleks poest ostetud värvi kasutanud.
Kuna uhin ja puhin ei ole veel üle läinud, siis peaks sügisel veel proovima seentega värvida, kuid tundub, et see aasta seeneaastat ei tule, sest ööd on külmad ja maa kuiv. Aga eks näis. Lõng, mida värvida on ka kodust otsa saanud, seega kohe seda teha nagunii ei saa.

Lisaks lõngadega värvimisele tuunisin ka Eva käest saadud soolatopsid sukulentide pottideks.
Kuna olen sukulentide ja kaktusete hull :) siis olid need rippuvad potid just vajalikud, et lahendada aknalaua ruumipuudust. Tegelikult olid potid pruunid ning suurem lill punase õiega ja väiksemaid ei mäletagi enam, kuid lasin valge spraypaintiga üle ning pärast värvisin detailid uuesti akrüülvärviga ning tulemus sai täitsa mina, nagu mu õde mulle ütles, kui neid potte nägi.
Püsides sukulentide lainel, siis sai minu vai-havisaba uue poti. Käisin Aardla Selveri Sõbralt Sõbrale kaupluses ja ei saanud seda toredat kala potti poodi jätta. Lisaks sellele, et olen ka kala ja igasuguse muu mere/vee elukate hull, maksis see pott ainult 2.60 euri. 
Kusjuures viimasel ajal olen sellest ketist palju lahedaid asju leidnud. Näiteks eelmine nädal sain iseseisva praktika töö jaoks sealt kangaid, mida kindlasti kunagi näitan, kui töö valmis saab ja lisaks veel igasuguseid asju, mis kohe pähe ei tule, aga neid on :)
 



pühapäev, 12. juuli 2015

Loodusjutud (1)

Kui eelmises postituses kirjutasin, et nädalavahetusel vihma sadas ja välja väga minna ei tahtnud, siis tegelikkusses sattus sinna ikka mitmel korral, nii kaamera kui seenekorviga. Isegi täna, kui paduvihm oli ära sadanud ja vaikselt natuke vahetevahel tibutas, haarasime empsiga korvid ja läksime kukeseeni korjama.
Eile peale vihma kaameraga maja ümber kõndides kohtasin mitmeid tegelasi. Üheks selliseks toredaks tegelaseks oli krabiämblik. Mulle meeldivad kõikidest ämblikutest kõige rohkem just krabiämblikud, kuna enamus nendest on värvilised või mingisuguse toreda mustriga. Samas meeldib mulle ka nende kehaehitus, mis meenutab krabi keha, kuna esimesed jalad on neil arenenud pikkadeks haardejalgadeks, millega nad lilleõitel saaki varitsedes laiutavad. Väga huvitavaks muudab neid ka asjaolu, et nad on tänu lühematele tagajala paaridele suudavad nad kõndida ka külg ees nagu krabid. Vb tõmbab mind nende poole ka minu vee armastus, kuna olen veebioloog ning vähi tähtkujus sündinud, terve elu on kodus olnud erinevate elukatega akvaariumid ning kõik suved olen veetnud maal Emajõe ääres mudas mütates.
Misumena vatia 




Krabiämblikud muudab veel müstilisemaks asjaolu, et mõned liigid, näiteks see sama Misumena vatia suudab muuta oma keha värvi vastavalt lille õie värvusele. Eriti lahe oleks kui see juhtuks ühe silmapilguga ning erinevate lillede õied vilguksid värviliselt, kuid tegelikkuses läheb selleks aega paar päeva.

Teine minu suve lemmik on kahtlemata valge madar (Galium album), mille väiksed õrnad õied muudavad heinamaa justkui pehmeks hõljuvaks pilveks. Eriti tore combo moodustva valge madar koos lõhnava madaraga, mille vahele on pikitud teisi suvelilli. Lõhnava madara lõhn jääb minu jaoks alati üheks lapsepõlve meenutavaks suvelõhnaks.

Valge madar Galium album 
Lisaks valgele ja lõhnavale madarale on minu lemmikuteks ka hobumadar, millel on kollased õied ning värvmadar, mis kuulub lemmikute hulka põhiliselt vaid tema juurte punase värvi andmise poolest, millega saab lõnga ja kangaid värvida. Ise seda teinud ei ole, kuna minu maakohtade juures värvmadarat ei kasva, kuigi leidsin ühe koha, aga kuna seal oli vaid kaks taime, siis neid ma üles kiskuma ei hakanud, sest nendest ei oleks mulle nagunii jätkunud. Nagu jutust välja tuli, siis mulle meedlivad madarad :)

Üldjoontes mulle lõikelilled ei meeldi, sest botaanikuna tunnen, et kui ükskõik mis taimel on juured mullas, siis on tegu elava organismiga ning taime poole peab pöörduma kui elusa olendi poole...kes, tema, nemad jne. Kui taim on eraldatud oma juurtest või maa seest välja kistud, siis on tegu juba surnud taimega ning pöörduma või taimest rääkides peaks kasutama sõnu: see, mis, need jne. Ühesõnaga tahtsin jõuda selleni, et suvel mulle meeldib vaadata kuidas on surnud lilled vaasis. Ehk ilusamini öeldes, mulle meeldib, kui suvelilled on vaasis. Loomulikult egas ma ei ole nüüd paduroheline, et üldse ühtegi oksakest ei murraks või muru ei niidaks, aga kui on võimalik hoiduda, siis hoidun. Kõige sellega tahtsin jõuda sinna maani, et peale madarate on silmale ilusad vaasis ka näiteks härjasilmad ning äiatarid, mille lilla-valge-kollase combo mulle väga meeldib. Kui sinna pikkida veel mõned kõrrelised, siis on suurepärane. Rääkides härjasilmadest, siis sellel aastal on mu maakodu juures neid üllatavalt palju. Vb on eelmistel aastatel ka olnud, kuid tundub nagu oleks seekord eriti palju.
Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare
Härjasilma aetakse üsna sageli segi valge karikakraga, kuid tegelikkuses, kui teha selgeks nende erinevus, siis sarnasueks on vaid õis. Kuid samas, kui sind loodus ei huvita, siis on kõik valged korvõielised karikakrad ja kõik kollased võililled. Kõige kergemaks valge karikara ja hariliku härjasilma eristamise viisiks on vaadata nende lehti. Härjasilma lehed on terved ning äärest veidi saagjad ning küllaltki suured, karikakral on aga rahvakeeles öeldes tillilehed, ehk sügavalt lõhestunud ja peenikesed lehed. Teiseks tuleks vaadata ka seda, kas lill kasvab üksikult või moodustab suurema põõsataolise puhma. Kui kasvab üksikult, on härjasilm, kuid puhmana on karikakar. Lisaks nendele on veel ka varre värvuses erinevus, kuid see on juba natuke keerulisem, kuna võib varieeruda kasvukohast. Võrrelda võib ka õisiku suurust, kuid kui võrdlusmaterjali ei ole, siis ka see ei aita. Seega tuleb jätta meelde, millised on ühe või teise taime lehed ja nii on neid kõige kergem eristada.
Enne oli juttu ka äiatarist, mille lillad õied sobivad laitmatult kokku valgete ja kollaste õitega (see on minu arvamus).
Ära õitsenud äiatar Knautia arvensis
 Äiatari teeb toredaks veel asjaolu, et kuigi kaugelt, kuid treenimata silmale ka lähemalt vaadates tundub, et tegu on ühe õiega, siis tegelikkuses koosneb õisik väääääga mitmest õisikust, mis on koondunud õisiku keskele ja moodustavad selle südamiku, äiatari nö lillekuju moodustavad aga äärtes olevad suuremad õied, mis tavakeeles oleksid õielehed, kuid tegelt on ise terved õied. Kusjuures äiatari on kutsutud lillaks nööbiks. Pole siis ime, et enda teadmata olen lemmikute hulka lisanud ka sellise taime, mis iseloomustav mu käsitöö huvi. Kuigi kui väga vaja, võin ma igast asjast mingi seose luua, miks mingi asi mulle meeldib.

Minu suurteks lemmikuteks on ka kiilid. Kaugelt vaadates oleks nad justkui väikesed helikopterid, kuid lähedalt silmitsedes vaatab sulle vastu päris jubeda näoga elukas :)
Emane luhakõrsik Lestes sponsa
Ka kiilide juures meeldib mulle eelkõige nende kehade värvidemäng, kuid ka nende õhus manööverdamise oskus ning asjaolu, et eemalt näivad toredad värvilised olendid on tegelikkuses tugevate lõugadega röövtoidulised putukad. Nii on ju ka inglisekeeles kiil dragonfly ehk siis otsetõlkes draakon kärbes. Kui kiilide hingeeluga kokku ei ole puutunud, siis võivad kõik väiksemad kiilid tunduda ühesugused. Gümnaasiumi zooloogia tundidest on meeles üks hea liidriklaste ja kõrsiklaste eristamise tunnus. Nimelt on kõrsiklastel tiivatäpi laius 2 sulgu, kuid liidriklastel 1-1,5. Sellise eristamisega saab vähemalt sugukonna teada.


Siis, kui väljas on tore Eesti suveilm...

Siis, kui väljas on tore Eesti suveilm ja aias taimedega mässta või metsas mütata ei saa...või pigem väga ei taha, sest kes siis suvel haige on, nagu Kalle ütleb, siis tuleb toas nokitseda. Tegelt nokitsesin natuke terrassi peal ka, kuna terrassilauad olid väga head mõõdupuud roosidele võrestiku ehitamisel ja ma ei pidanud kasutama harilikku juttide tõmbamiseks ja võisin ka joonlaua kapi peale jääta. Kui mu vend ei oleks Saaremaal olnud, siis oleks ta kõik lauajupid loodiga üle käinud ning võrestiku tegemisega oleks sada aastat läinud. Täpsed ja sirged asjad ei ole minu jaoks olulised, kui lõpptulemus on ilus. Ma lähenen asjadele loominguliselt :) Kuigi vahel oleks vaja kuulda võtta tuntud vanasõna: 9 korda mõõda, 1 kord lõika. Seda oleksin pidanud näiteks ettevõttepraktika juures jälgima, sest voodrikangas sai otsa ja siis pidin poole pinalid tegema väiksemad, kuid see selleks. Probleemi ei tulnud, sest mulle anti vabad käed pinalite kujundamise juures. Ettevõttepraxist õppisin veel ka seda, et mulle liinitöö kohe kuidagi moodi ei sobi ja 10 ühesugust asja on minu jaoks piir...vb veidi rohkem, oleneb mida tegema peab, aga üle 20 küll ei tahaks. Aga see selleks.
Võtsin ennast kätte ja katsin vana nõuka aegse ehtekarbi tapeediga ja lisasin takunöörist tutikese. Selline tore rustic karp tuli. Lisaks tegin kaua kapi peal seisnud okstest hirvepea trofee.
NB! Kvaliteet halb, sest pilt on tehtud telefoniga!
 Sain vahepeal aasta vanemaks ka...üleeile!!! Jeiii!!! Või tegelt ei tea, kas on ikka jeii, sest poolsada sai täis. Kuigi sünnipäeval ratast ostmas käies küsis müüa, kas mul kiiver ikka on? Vastasin, et ei ole. Selle peale ütles ta, et loodan, et oled ikka 16 täis, sest seadus nõuab kuni 16-aastastel kiivri kandmist. Ise oli müüa arvatavasti minuga sama vana vb isegi noorem :) Aga egas peale 20.eluaastat on sellised situatsioonid vaid komplimendid :)
NB! Kvaliteet halb, sest pilt on tehtud telefoniga!
Sünnipäeva esimeseks kimbuks sain vanaemalt (vana) käest kimbu mustikaid. Väga lahe sünnipäevakimp, kuna mulle tavaliselt lõikelilled väga ei meeldi, sest need on surnud lilled :) aga need mustikad sain ära süüa.


neljapäev, 25. juuni 2015

Lõpetamiste ja sünnipäevade kuu juuni

Minu tutvusringkonnas on kujunenud juunikuu sünnipäevade ja lõpetamiste kuudeks. Kuna enamik sõpru saab sellel aastal 25 nagu minagi, siis peavad kõik ka sünnipäevasid....peaaegu kõik. Kuna aega mulle kulbiga keegi ajapatta ei tõsta, siis kõik sünnipäevalised isetehtud kingitusi see aasta ei saanud. Kuid mõned siiski.

Kadi kingitus !!
Kadile sai sünnipäevaks õmmeldud romantiline pross, meisterdatud väike armas märkmik, lisaks kaart ning ka poekott, mida pildil ei ole. Kingikotis oli veel igasugu armsaid asju, kuid need olid juba poelettidelt pärit.

Meriti kingitus !!
Meritle meisterdasin pildiraamidest kasvuhoone kaktuste ja sukulentide kasvatamiseks. Olen ise kade selle kingituse üle, seega pean endale ka tegema :) NB! Kalle aitas ka teha.


Ilusat suve!!!






esmaspäev, 25. mai 2015

Ekskursioonide aeg

Olen viimase nädala jooksul käinud pea üle päeva mõnel ekskursioonil, enamus neist on seotud väikse praktikaga, kuid on ka nö vabatahtlikke. Igal aastal sõidetakse empsi töö juures kuhugi ühe päevasele reisile. See aasta viis tee lõunasse, Lätti.
Põhja-Läti ja Cesise linn 23.mai 2015
Reis algas nagu alati Vanemuise alumisest parkalast, kust peale meie läks veel mega palju inimesi igale poole, sest umbes 6:45 sinna jõudes oli parklas 4 bussi + 2 mikrobussi. Meie buss pidi teise rea moodustama :)
Kui olime bussi peale saanud, siis suundusime Cesise poole. Enne seda tegime peatuse Unguri mõisas (Ungurmuiza), mille omapäraks oli selle ehitusmaterjal ning baroksed seinamaalid. Nimelt on see ehitatud puidust ning tänapäevani säilinud. Sisedekoor oli kaunistatud seinamaalidega, mis omal ajal võisid väga uhked välja näha ning mis taastamise käigus on alles jäetud.
Nagu kõiki mõisaid, mis Venemaa vallutatud aladel on olnud, on ka see mõis olnud riigistatud ning selles on olnud ka kool ja kõik muud võimalikud asjad, mis mõisates tookord olid.
Minu üheks lemmikuks osaks peale teemaja, mis eelmisel pildil all paremas nurgas lamba asemel on, oli ekstra lastele ehitatud mängumajake. Ja lisaks sellele oli mõisas ka mänguasjade rändnäitus, kus kõik eksponaadid olid paigutatud vanade kohvrite sisse.
Liikusime edasi Cesise poole...
 ...kus külastasime kõigepealt Cesise kindluslossi ja selle varemeid. Grupp jaotati vastavalt keeleoskusele kaheks: inglise ja vene keelest aru panimõmmijate vahel ja kuna mina vene keelt väga njee panimõmmi, siis olin inglise keelses grupis. Miks ma sellest üldse räägin, nimelt oli onu, kes meile giidiks tuli väga põhjalik ja rolli sisseelanud ning tema inglise keele oskus oli suurepärane. Lisaks veel vastava ajastu riided. Enne kindluslossi ekskursioonile minekut oli tal ekskursioon uues lossi osas ning seljas tolle ajastu riided ning kuna venekeelne grupp läks juba liikvele, siis ütlesime, et pole vaja riideid vahetada, aga tema jäi endale kindlaks ja pani siiski õige ajastu riided selga. Tagantjärgi mõeldes oleksid uhked mõisahärra riided tõesti imelikult sealses keskkonnas mõjunud :)
Nii, tegelt käisime veel kahel liivakivi paljandil, aga kuna varsti tuleb paljandeid minu külastamispagasisse juurde, siis teen nendest eraldi postituse.