Lõpuks sai ristpistes ese vamis!!!!! Jeeee. Kui mõne asjaga saab midagi juhtuda, siis juhtub seda ikka mitu korda järjest. Nimelt juhtus nii selle tööga.
Sündmuste jada järgmine:
1. hakkan tikkima, muster läheb sassi, harutada võimatu, kuna nii peenike tikand, kahandan töö suurust.
2. hall mulinee saab otsa, poes sama tooni enam ei ole ning kõigele lisaks ei ole mulinee sildi peal ka tooni koodi. Lubatakse Tallinna laost tuua, kui on, aga ei olnud. Otsin mööda Tartu linna taga sama tooni, aga asjatult, sest seda ei müüda kusagil. Õnneks leidsin kaupsi Liann lõngadest suhteliselt sama tooni.
3. lilla mulinee läheb koguaeg sõlme ning katki...olen kuri.
4. suurest tikkimisest on silmad kuivad ja hommikul on üks silm paistes. Olen piraat
5. kallan kohvi töö peale.
KAS VEEL SAAB MIDAGI SASSI MINNA???????
6. Jah, loomulikult!! Õmblusmasin ei taha läbi tikandi õmmelda. Harutan kaks korda lukku küljest.
Ja nii kergesti see pinal valmis saigi. Vahepeal proovisin koerale ka sisse sööta, et koolis öelda, et koer sõi kodutöö ära, aga ei läinud õnneks. Õmblemise ajal ei julgenud üldse kusagilt midagi lõigata, kuna nii suur vaev oli seda tikandit valmis saada. Tavaliselt ostan ma kangast alati rohkem, et kui sassi läheb teen uue, seekord sedamoodi talitleda ei saanud, kuna tikkisin kogutöö 2 mulinee niidikesega ja töötunde ma ei suudaks vist kokku arvutadagi.
Aga tulemusega olen väga rahul. Proovin seda mitte enne kooli kasutada, et ikka esteetiline välimus säiliks, kuid väga kiusatus on kõik kirjutusvahendid sisse pista ja kotti visata, muidu on viimased pilla-palla ühes koti taskus laiali. Kes kannatab, see kaua elab. Seega ma pean kannatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar