Ei teagi, kas juba kunagi kirjutasin, aga õpin nüüd Räpina Aianduskoolis Tekstiilitöö erialal. Seega tähendab see seda, et kui ütlen, et hakkan nüüd õppima, tuleb võtta kätte vardad või heegelnõel või istuda õmblusmasina taha...täitsa tore on istuda teleka ees ja lasta näppudel käia ja nimetada seda kodutöö tegemiseks. Koolis on saadud käia juba septembrikuust saadik. Kuna käin kaugõppes, siis toimuvad umbes iga kuu tagant intensiivsed nädala ajalised sessid.
Alguses tundus küll, et päris raske on nädal aega istuda ja teha käsitööd nii, et sulle öeldaks kriteeriumid ette, mida võib ja mida mitte mingi asja juures teha, kuid tegelikkuses see jube ei olegi. Tegelt on mõnikord isegi päris hea, kuna tavaliselt tuleb mul mõne asja puhul sada erinevat ideed ja ei teagi millist neid valida ja nii jääb nii mõnigi kord asi poolikuks või ei alustagi ma selle asja tegemist. Aga kuna tähtajad tööde esitamiseks on paigas, siis ei saa neid lihtsalt nurka visata. See utsitab mind tagant, et pean mõningasest laiskusest üle saama ning asja ikka valmis tegema.
Praguseks on kogunenud juba päris suur hunnik koolitöid. Täna panen vaid paar neist üles, aga luban, et edaspidi üritan ikka jooksvalt töid üles riputada. Aga las käia, siit nad tulevad...
Üheks esimeseks suuremaks tööks, peale proovilappide tegemist, oli nö Kihnu vardakoti õmblemine. Kuna olin seda juba ammu tahtnud õmmelda, siis kohe peale sessilt koju tulekut järgmine hommik sai kott valmis.
Õmblemise tundides on saadud veel kotte õmmeldud, aga neid hetkel üles ei pane, sest pole veel jõudnud neid pildistada.
Kudumise esimene suurem kodutöö on randmekatete kudumine, mille juures tuli kasutada erinevaid kaunistusvõtteid. Minu randmekatetel on randme osas kasutatud valelapilist rannet ning ülemises otsas tavalist vitsa ning augurida.
Kuna katted peavad olema valmis alles ülejärgmiseks sessiks, siis sellest ka poolikute töö pilt.
Lisan ka nende kaunistusvõtete juhendid:
Kuna enda randmekattel soovin hiljem augureast läbi ajada paela, siis kasutasin ühevärvilist augurida, et liiga kirjuks ei läheks. Samuti olid mul augurea äärtes juba tavalised vitsad, mis seda raamisid ning seega ei kasutanud tüüpilisi augurea kudumise võtteid. Tulemus tuli ilus ja olen ise väga rahul.
Randme puhul on tegelikkuses kasutatud viltuse sooniku tehnikat, kuid vahetades lõngavärvi teatud ja tagant tekib illusioon, nagu oleks tegu lapilise randmega. Sellest ka nimi valelapiline ranne.
Hetkel kõik, side lõpp. Eks ma üritan olla tubli ja edaspidi ikka jooksvalt kirjutada siia midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar