Taimedega värvimine

Suvel jäi materjaliõpetuse kodutööks värvida taimede ja seentega lõngasid. Kuigi ülesandes oli kirjas, et on vaja värvida kahe erinevad taimega ja nii umbes 20 g lõnga, siis ei suutnud mina taimedele vastu panna ning värvisin kohe palju palju rohkem :)

Taimed, mida värvimiseks kasutasin: arujumikas, kõrvenõges, soolikarohi, roosi õielehed, pilliroog, angervaks, kilpjalg, aeduba. Vist sai kõik, aga ei ole kindel. Peitsimiseks kasutasin maarjajääd ja vaskvitrioli.

Pildil on värvid suhteliselt hästi välja tulnud, muidugi on need natuke erksamad. Heledama pildi puhul olid pooled lõngad sama värvi :) Eks iga värvimisega sai üha targemaks, kuna näiteks esimene kord kui pillirooga värvisin ning lõng oli mega ilus soe kollane, suutsin ma värvi kinnitamiseks kasutatava äädika kallata värvivette, mitte viimasesse loputusvette, kuhu seda tegelikult tuleb kallata ning selle tulemusena kadus kogu ilus värv. Aga pärast seda olin targem :) Lisaks õppisin ka seda, et parem on teha pikemad vihid, kui küünarnuki ja pöidla vahel, eriti siis, kui lõnga on nt 100g. Siis kuivab lõng kiiremini ära.
Kuna lugesin tarkadest raamatutest, et lõngu päikese kätte kuivama ei tasu panna, sest värvid võivad tuhmuda, siis pidin puuriida külge monteerima ajutise kuivatusala.

Kodus värvides ehitusinsener olema ei pidanud, kuna meie pesukuivatus nöörid on katuse all, kuhu päike väga ei paista.

Lisasin värvivette ka puuvillast kangast ning pitsi. Tulemuseks tulid palju ilusamad värvid, kui lõngadel. See on muidugi minu arvamus, kuid egas lõngade värvid ka koledad ei olnud. Mulle meeldis tohutult kilpjalaga ja pillirooga värvitud puuvillased kangad. Pildil on kilpjala roosakas beežikas põsepuna vanaroosa värvi kangas, aga pillirooga tuli kangas täitsa ilus päikesekollane, nagu oleks poest ostetud värvi kasutanud.
Kuna uhin ja puhin ei ole veel üle läinud, siis peaks sügisel veel proovima seentega värvida, kuid tundub, et see aasta seeneaastat ei tule, sest ööd on külmad ja maa kuiv. Aga eks näis. Lõng, mida värvida on ka kodust otsa saanud, seega kohe seda teha nagunii ei saa.

Lisaks lõngadega värvimisele tuunisin ka Eva käest saadud soolatopsid sukulentide pottideks.

 

Kuna olen sukulentide ja kaktusete hull :) siis olid need rippuvad potid just vajalikud, et lahendada aknalaua ruumipuudust. Tegelikult olid potid pruunid ning suurem lill punase õiega ja väiksemaid ei mäletagi enam, kuid lasin valge spraypaintiga üle ning pärast värvisin detailid uuesti akrüülvärviga ning tulemus sai täitsa mina, nagu mu õde mulle ütles, kui neid potte nägi.

Püsides sukulentide lainel, siis sai minu vai-havisaba uue poti. Käisin Aardla Selveri Sõbralt Sõbrale kaupluses ja ei saanud seda toredat kala potti poodi jätta. Lisaks sellele, et olen ka kala ja igasuguse muu mere/vee elukate hull, maksis see pott ainult 2.60 euri. 

Kusjuures viimasel ajal olen sellest ketist palju lahedaid asju leidnud. Näiteks eelmine nädal sain iseseisva praktika töö jaoks sealt kangaid, mida kindlasti kunagi näitan, kui töö valmis saab ja lisaks veel igasuguseid asju, mis kohe pähe ei tule, aga neid on :)

 

Loodusjutud (1)

Kui eelmises postituses kirjutasin, et nädalavahetusel vihma sadas ja välja väga minna ei tahtnud, siis tegelikkusses sattus sinna ikka mitmel korral, nii kaamera kui seenekorviga. Isegi täna, kui paduvihm oli ära sadanud ja vaikselt natuke vahetevahel tibutas, haarasime empsiga korvid ja läksime kukeseeni korjama.
Eile peale vihma kaameraga maja ümber kõndides kohtasin mitmeid tegelasi. Üheks selliseks toredaks tegelaseks oli krabiämblik. Mulle meeldivad kõikidest ämblikutest kõige rohkem just krabiämblikud, kuna enamus nendest on värvilised või mingisuguse toreda mustriga. Samas meeldib mulle ka nende kehaehitus, mis meenutab krabi keha, kuna esimesed jalad on neil arenenud pikkadeks haardejalgadeks, millega nad lilleõitel saaki varitsedes laiutavad. Väga huvitavaks muudab neid ka asjaolu, et nad on tänu lühematele tagajala paaridele suudavad nad kõndida ka külg ees nagu krabid. Vb tõmbab mind nende poole ka minu vee armastus, kuna olen veebioloog ning vähi tähtkujus sündinud, terve elu on kodus olnud erinevate elukatega akvaariumid ning kõik suved olen veetnud maal Emajõe ääres mudas mütates.

Misumena vatia 

Krabiämblikud muudab veel müstilisemaks asjaolu, et mõned liigid, näiteks see sama Misumena vatia suudab muuta oma keha värvi vastavalt lille õie värvusele. Eriti lahe oleks kui see juhtuks ühe silmapilguga ning erinevate lillede õied vilguksid värviliselt, kuid tegelikkuses läheb selleks aega paar päeva.

Teine minu suve lemmik on kahtlemata valge madar (Galium album), mille väiksed õrnad õied muudavad heinamaa justkui pehmeks hõljuvaks pilveks. Eriti tore combo moodustva valge madar koos lõhnava madaraga, mille vahele on pikitud teisi suvelilli. Lõhnava madara lõhn jääb minu jaoks alati üheks lapsepõlve meenutavaks suvelõhnaks.

Valge madar Galium album 

Lisaks valgele ja lõhnavale madarale on minu lemmikuteks ka hobumadar, millel on kollased õied ning värvmadar, mis kuulub lemmikute hulka põhiliselt vaid tema juurte punase värvi andmise poolest, millega saab lõnga ja kangaid värvida. Ise seda teinud ei ole, kuna minu maakohtade juures värvmadarat ei kasva, kuigi leidsin ühe koha, aga kuna seal oli vaid kaks taime, siis neid ma üles kiskuma ei hakanud, sest nendest ei oleks mulle nagunii jätkunud. Nagu jutust välja tuli, siis mulle meedlivad madarad :)

Üldjoontes mulle lõikelilled ei meeldi, sest botaanikuna tunnen, et kui ükskõik mis taimel on juured mullas, siis on tegu elava organismiga ning taime poole peab pöörduma kui elusa olendi poole...kes, tema, nemad jne. Kui taim on eraldatud oma juurtest või maa seest välja kistud, siis on tegu juba surnud taimega ning pöörduma või taimest rääkides peaks kasutama sõnu: see, mis, need jne. Ühesõnaga tahtsin jõuda selleni, et suvel mulle meeldib vaadata kuidas on surnud lilled vaasis. Ehk ilusamini öeldes, mulle meeldib, kui suvelilled on vaasis. Loomulikult egas ma ei ole nüüd paduroheline, et üldse ühtegi oksakest ei murraks või muru ei niidaks, aga kui on võimalik hoiduda, siis hoidun. Kõige sellega tahtsin jõuda sinna maani, et peale madarate on silmale ilusad vaasis ka näiteks härjasilmad ning äiatarid, mille lilla-valge-kollase combo mulle väga meeldib. Kui sinna pikkida veel mõned kõrrelised, siis on suurepärane. Rääkides härjasilmadest, siis sellel aastal on mu maakodu juures neid üllatavalt palju. Vb on eelmistel aastatel ka olnud, kuid tundub nagu oleks seekord eriti palju.

Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare

Härjasilma aetakse üsna sageli segi valge karikakraga, kuid tegelikkuses, kui teha selgeks nende erinevus, siis sarnasueks on vaid õis. Kuid samas, kui sind loodus ei huvita, siis on kõik valged korvõielised karikakrad ja kõik kollased võililled. Kõige kergemaks valge karikara ja hariliku härjasilma eristamise viisiks on vaadata nende lehti. Härjasilma lehed on terved ning äärest veidi saagjad ning küllaltki suured, karikakral on aga rahvakeeles öeldes tillilehed, ehk sügavalt lõhestunud ja peenikesed lehed. Teiseks tuleks vaadata ka seda, kas lill kasvab üksikult või moodustab suurema põõsataolise puhma. Kui kasvab üksikult, on härjasilm, kuid puhmana on karikakar. Lisaks nendele on veel ka varre värvuses erinevus, kuid see on juba natuke keerulisem, kuna võib varieeruda kasvukohast. Võrrelda võib ka õisiku suurust, kuid kui võrdlusmaterjali ei ole, siis ka see ei aita. Seega tuleb jätta meelde, millised on ühe või teise taime lehed ja nii on neid kõige kergem eristada.
Enne oli juttu ka äiatarist, mille lillad õied sobivad laitmatult kokku valgete ja kollaste õitega (see on minu arvamus).

Ära õitsenud äiatar Knautia arvensis

 Äiatari teeb toredaks veel asjaolu, et kuigi kaugelt, kuid treenimata silmale ka lähemalt vaadates tundub, et tegu on ühe õiega, siis tegelikkuses koosneb õisik väääääga mitmest õisikust, mis on koondunud õisiku keskele ja moodustavad selle südamiku, äiatari nö lillekuju moodustavad aga äärtes olevad suuremad õied, mis tavakeeles oleksid õielehed, kuid tegelt on ise terved õied. Kusjuures äiatari on kutsutud lillaks nööbiks. Pole siis ime, et enda teadmata olen lemmikute hulka lisanud ka sellise taime, mis iseloomustav mu käsitöö huvi. Kuigi kui väga vaja, võin ma igast asjast mingi seose luua, miks mingi asi mulle meeldib.

Minu suurteks lemmikuteks on ka kiilid. Kaugelt vaadates oleks nad justkui väikesed helikopterid, kuid lähedalt silmitsedes vaatab sulle vastu päris jubeda näoga elukas :)

Emane luhakõrsik Lestes sponsa

Ka kiilide juures meeldib mulle eelkõige nende kehade värvidemäng, kuid ka nende õhus manööverdamise oskus ning asjaolu, et eemalt näivad toredad värvilised olendid on tegelikkuses tugevate lõugadega röövtoidulised putukad. Nii on ju ka inglisekeeles kiil dragonfly ehk siis otsetõlkes draakon kärbes. Kui kiilide hingeeluga kokku ei ole puutunud, siis võivad kõik väiksemad kiilid tunduda ühesugused. Gümnaasiumi zooloogia tundidest on meeles üks hea liidriklaste ja kõrsiklaste eristamise tunnus. Nimelt on kõrsiklastel tiivatäpi laius 2 sulgu, kuid liidriklastel 1-1,5. Sellise eristamisega saab vähemalt sugukonna teada.

Siis, kui väljas on tore Eesti suveilm...

Siis, kui väljas on tore Eesti suveilm ja aias taimedega mässta või metsas mütata ei saa...või pigem väga ei taha, sest kes siis suvel haige on, nagu Kalle ütleb, siis tuleb toas nokitseda. Tegelt nokitsesin natuke terrassi peal ka, kuna terrassilauad olid väga head mõõdupuud roosidele võrestiku ehitamisel ja ma ei pidanud kasutama harilikku juttide tõmbamiseks ja võisin ka joonlaua kapi peale jääta. Kui mu vend ei oleks Saaremaal olnud, siis oleks ta kõik lauajupid loodiga üle käinud ning võrestiku tegemisega oleks sada aastat läinud. Täpsed ja sirged asjad ei ole minu jaoks olulised, kui lõpptulemus on ilus. Ma lähenen asjadele loominguliselt :) Kuigi vahel oleks vaja kuulda võtta tuntud vanasõna: 9 korda mõõda, 1 kord lõika. Seda oleksin pidanud näiteks ettevõttepraktika juures jälgima, sest voodrikangas sai otsa ja siis pidin poole pinalid tegema väiksemad, kuid see selleks. Probleemi ei tulnud, sest mulle anti vabad käed pinalite kujundamise juures. Ettevõttepraxist õppisin veel ka seda, et mulle liinitöö kohe kuidagi moodi ei sobi ja 10 ühesugust asja on minu jaoks piir...vb veidi rohkem, oleneb mida tegema peab, aga üle 20 küll ei tahaks. Aga see selleks.
Võtsin ennast kätte ja katsin vana nõuka aegse ehtekarbi tapeediga ja lisasin takunöörist tutikese. Selline tore rustic karp tuli. Lisaks tegin kaua kapi peal seisnud okstest hirvepea trofee.

NB! Kvaliteet halb, sest pilt on tehtud telefoniga!

 Sain vahepeal aasta vanemaks ka...üleeile!!! Jeiii!!! Või tegelt ei tea, kas on ikka jeii, sest poolsada sai täis. Kuigi sünnipäeval ratast ostmas käies küsis müüa, kas mul kiiver ikka on? Vastasin, et ei ole. Selle peale ütles ta, et loodan, et oled ikka 16 täis, sest seadus nõuab kuni 16-aastastel kiivri kandmist. Ise oli müüa arvatavasti minuga sama vana vb isegi noorem :) Aga egas peale 20.eluaastat on sellised situatsioonid vaid komplimendid :)

NB! Kvaliteet halb, sest pilt on tehtud telefoniga!

Sünnipäeva esimeseks kimbuks sain vanaemalt (vana) käest kimbu mustikaid. Väga lahe sünnipäevakimp, kuna mulle tavaliselt lõikelilled väga ei meeldi, sest need on surnud lilled :) aga need mustikad sain ära süüa.

Lõpetamiste ja sünnipäevade kuu juuni

Minu tutvusringkonnas on kujunenud juunikuu sünnipäevade ja lõpetamiste kuudeks. Kuna enamik sõpru saab sellel aastal 25 nagu minagi, siis peavad kõik ka sünnipäevasid....peaaegu kõik. Kuna aega mulle kulbiga keegi ajapatta ei tõsta, siis kõik sünnipäevalised isetehtud kingitusi see aasta ei saanud. Kuid mõned siiski.

Kadi kingitus !!

Kadile sai sünnipäevaks õmmeldud romantiline pross, meisterdatud väike armas märkmik, lisaks kaart ning ka poekott, mida pildil ei ole. Kingikotis oli veel igasugu armsaid asju, kuid need olid juba poelettidelt pärit.

 

Meriti kingitus !!

Meritle meisterdasin pildiraamidest kasvuhoone kaktuste ja sukulentide kasvatamiseks. Olen ise kade selle kingituse üle, seega pean endale ka tegema :) NB! Kalle aitas ka teha.

Ilusat suve!!!

Ekskursioonide aeg

Olen viimase nädala jooksul käinud pea üle päeva mõnel ekskursioonil, enamus neist on seotud väikse praktikaga, kuid on ka nö vabatahtlikke. Igal aastal sõidetakse empsi töö juures kuhugi ühe päevasele reisile. See aasta viis tee lõunasse, Lätti.

Põhja-Läti ja Cesise linn 23.mai 2015

Reis algas nagu alati Vanemuise alumisest parkalast, kust peale meie läks veel mega palju inimesi igale poole, sest umbes 6:45 sinna jõudes oli parklas 4 bussi + 2 mikrobussi. Meie buss pidi teise rea moodustama :)

Kui olime bussi peale saanud, siis suundusime Cesise poole. Enne seda tegime peatuse Unguri mõisas (Ungurmuiza), mille omapäraks oli selle ehitusmaterjal ning baroksed seinamaalid. Nimelt on see ehitatud puidust ning tänapäevani säilinud. Sisedekoor oli kaunistatud seinamaalidega, mis omal ajal võisid väga uhked välja näha ning mis taastamise käigus on alles jäetud.

Nagu kõiki mõisaid, mis Venemaa vallutatud aladel on olnud, on ka see mõis olnud riigistatud ning selles on olnud ka kool ja kõik muud võimalikud asjad, mis mõisates tookord olid.

Minu üheks lemmikuks osaks peale teemaja, mis eelmisel pildil all paremas nurgas lamba asemel on, oli ekstra lastele ehitatud mängumajake. Ja lisaks sellele oli mõisas ka mänguasjade rändnäitus, kus kõik eksponaadid olid paigutatud vanade kohvrite sisse.
Liikusime edasi Cesise poole...

 ...kus külastasime kõigepealt Cesise kindluslossi ja selle varemeid. Grupp jaotati vastavalt keeleoskusele kaheks: inglise ja vene keelest aru panimõmmijate vahel ja kuna mina vene keelt väga njee panimõmmi, siis olin inglise keelses grupis. Miks ma sellest üldse räägin, nimelt oli onu, kes meile giidiks tuli väga põhjalik ja rolli sisseelanud ning tema inglise keele oskus oli suurepärane. Lisaks veel vastava ajastu riided. Enne kindluslossi ekskursioonile minekut oli tal ekskursioon uues lossi osas ning seljas tolle ajastu riided ning kuna venekeelne grupp läks juba liikvele, siis ütlesime, et pole vaja riideid vahetada, aga tema jäi endale kindlaks ja pani siiski õige ajastu riided selga. Tagantjärgi mõeldes oleksid uhked mõisahärra riided tõesti imelikult sealses keskkonnas mõjunud :)
Nii, tegelt käisime veel kahel liivakivi paljandil, aga kuna varsti tuleb paljandeid minu külastamispagasisse juurde, siis teen nendest eraldi postituse.

Mull, mull, mull, mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad?

Võtsin kunagi ammu osa Isetegija.net aastaprojekt 2013: 12 erinevat tehnikat, kus pidi iga kuu mingis erinevas tehnikas töö tegema ning siis teistele näitama. Minu originaali saate näha --> siit. Aga nüüd sai see heegeldatud kalaga mobiilikott, mida ma tegelikkuses kordagi ei kasutanud ja mis niisama sahtlis passis, endale uue elu. Temast sai pross.

 Lõikasin vildiga koos kala koti pealt maha, jättes vildi ääres paistma, liimis taha kuumaliimiga prossinõela, lisasin mõned ketid ja needi silmaks ja nii ta valmis saigi. Kui keegi soovib seda kala ise ka heegeldada, siis selle mustri leiate minu pinterestist heegeldamise kaustast.
Üleeile õhtul tegin paari kerge liigutusega ka ühe märkmiku tuunimise. Nimelt on mul kogunenud palju palju igasuguseid märkmikuid, mida aga enam sellisel kujul kasutusse võtta ei tahaks, peamiselt nende kaanepiltide pärast. Aga neid on hea tuunida vastavalt vajadusele.

Tagumisele kaanele õmblesin õmblusmasinaga kummiotsad kinni, ette ja taha kaanele kleepisin papid ja lisaks papi peale veel mustriga kile, mille sain Ehituse ABC-st. See jäi mul üle, kui kooli erinevate tundide mappe kaunistasin, sest tavalised suured rõngasmapid ei ole minu rida. Ja nii saigi Hello Kitty märkmik endale veidi rohkem vettpidavad kaaned ja kummi, mis kogu kupatust koos hoiaks.

Uued sõbrad Diana, kangasteljed...

 Nii ta on, aed laseb sind igal ajal väravast sisse...välja arvatud juhul, kui tema pead pole kaua muruniidukiga pügamas käinud :) Sain ka see aasta esimest korda muru niita...tegelikult juba päris kaua aega tasi...nu nii umbes 2 nädalat. Muru niitmise juures meeldib mulle kõige rohkem murulõhn ja see, et pärast oleks aeda justkui uued peenrad rajanud ja puud istutanud...igakord on midagi nagu uut, aga tegelikult on kõik vaid selle väikse muruliblekese taga.
Selle aasta esimest murulõhna tundsin Räpinas koolis olles, selline suve tunne tuli, et ei oska kohe kirjeldadagi, aga pidi ikka klassi tagasi minema ja midagi nokerdama hakkama. Aga koolis siis edasi.
Selle õppeaasta eelviimane sess sai läbi juba üleelmisel nädalal ning uus on tulemas juuni alguses, kui tuleb suur hindamine ning kõik tööd peavad valmis olema. Eks ma siis püüan. Üks suur püüdmine sai just eile tehtud, kui maalt sai linna toodud kangasteljed, mis seal juba üle 10 aasta seisnud olid. Nendega ei olnud midagi tehtud, kuna issi ostis need kunagi ammu ammu empsile naistepäevaks, kuid tundusid nii mega keerulised asjad, et uus lõim peale panna ja kuduma hakata. Kuid nüüd kui koolis on nendega juba sõbraks saadud, siis saidki ka nemad linna inimsesteks...puudeks :) Tõdesin, et kui midagi tundub raske, siis tegelt ei pruugi see üldse nii raske olla, kui tundub.

Täitsa koos muidugi veel ei ole, kuna peab veel lõime ostma ja rakendama jne, seega sellega seotud osad ei ole veel küljes, aga eks needki niisama seisma jää, sest juuniks peab vaiba valmis kuduma. Eks näis kuidas see välja tuleb...
Uuest sõbrast Dianast ka natuke. Saage tuttavaks, see on mu uus sõber DIANA!

Enne eelmist sessi, nagu enne igat sessi, tuleb mul alati suur tuhin ja isu teha midagi, mis ei ole koolitööga kuidagi seotud või kui isegi on, siis ei ole see väga pakiline ja tähtis asi, millega elada ei saaks. Nii hakkasi enne eelmist sesse pühapäeval endale heegeldamisetarvete hoidmiseks kotikest õmblema.

Selle kotikese õmblemise õpetuse leidsin kusagilt interneti avarustest. Kui keegi tahab teada, kuidas seda õmmeldakse, siis võib mu Pinteresti kontolt vaadata kausta Sewing: bags. Seal peaks olema see kusagil pinnitud.
Möödunud sessil käisime Obinitsas muuseumis --> http://www.obinitsamuuseum.ee/
Seal sai tehtud koopiajoonist kinnastest. Mina valisin sellised kindad, mille ranne oli erkpunane kollaste ja mustade triipudega ning laba osa ja pöial musta kollase kirjud. Laba osa meenutas mulle väga mesilasi/herilasi/kimalasi ja kohe riivas silma, ju oli suve igatsus peal. Tegu pidi olema etnograafiliste kinnasete joonistamisega, aga minu kindad olid pärit aastast 1995.

Arvasin, et sain ühed uuematest kinnastest, kuid tuli välja, et vist ainult ühed veel valitud kindad olid minu omadest vanemad ja noodki olid minuga sama vanad, ehk siis aastast 1990. Teistel olid kindad aastast 2006 ja nii, eks need kindad nägidki liiga head välja, et nii vanad olla :) Tegime koopiajoonist koopiakinnastest. Muidugi ei saanud ma sealt muuseumist ju tühjade kätega tulema, kuigi lootsin, et vaid sularahas saab maksta ja seda ei olnud palju kaasas, siis oh õnnetust oh õnnetust kui kuulsin, kuidas keegi sisestas pin-koodi ja maksis kaardiga. Sinna siis mu raha lendu läks :) ja ostsin raamatu "Seto valgõ", seto valge pitsi heegeldamise õpetustega ning perekonna lugudega, kust pits saadud on. Kuna minu juured ulatuvad Setumaale, siis mõtlesin, et võin selle raamatu osta küll, kuigi tegelikult väga vaja ei ole :)

Lisaks koopiajoonisele tegime koolis ka makrameed. Lõpuks sai sellest käevõru...minul, aga teisetel ka võtmehoidjad jne. Minu jaoks oli see elu esimene makramee, kuigi tahtmine on olnud ammu seda teha, aga nagu ka kangastelgedega, siis oli asi vaid kättevõtmises. Keerulist ei olnud midagi.
Seekord ei hakka lubama, mida järgmine kord postitan, sest nagu ma tõdesin, siis neid lubadusi ma täita ei oska :) Las jääda üllatuseks!!