Aga tagasi kivimüüri juurde. Nimelt need viis kivi, mis siis sümboliseerisid lapselapsi, sai ilusti kivimüüri/aia/peenra sisse paigutatud. Pigem said kivid müüri tugipostideks, mille ümber seda kujundama hakkasime.
Aga kus saada teisi kive ja kui palju neid vaja on? Eks pidime siis ümber kujundama hakkama ka teisi kivitaimlaid...pigem ütleks, et lillepeenraid, kui juba tähti närima hakata. Ühest tiigiäärsest suurest peenrast sai ilus ja tiheda taimestikuga väiksem piklik peenar, müüri taga olev peenar tuli täitsa üles kaevata ja värava juures aastakümneid asetsenud peenar tuli hoopis looduse meelevalda lasta. Tassisime õega kivid kokku, kuna egas siis mehi sellise tööga kiusama ei saa hakata :) Kui aus olla, siis olin mina pigem töödejuhataja, aga eks ikka panin käe külge ka...ütleme siis loomingulinejuht :)
Suuremad kivid välismüürideks üles laotud, oli vaja seda täitma hakata. Kuna pidime Kivisaarest ülejäänud killustiku....väiksed kivid nagunii müüri sisse ja vahele panema, siis jäime vanaisa ootama, et ta meile taksojuhti mängiks. Kuna aga tollel päeval ta enam sõita ei viitsinud, siis pidime improviseerima. Alustasime operatsiooni liivahunniku lahtikaevamine. Nimelt oli kunagi paar aastat tagasi aia taha liivahunnik toodud, vajalik osa ära kasutatud ja siis sinna samma jäetud. Nüüdseks olid sinna kolinud mõnusa paksu juurestikuga kõrrelised ja sipelgad. Aga egas Eesti naine nõrk ei ole, saime liiva kätte ja ehitasime müüri veidi kõrgemaks.
Miks me nii palju kive ahnitsesime? Kui alguses tundus, et kive jääb raudselt puudu, siis pärast, nagu alati, jäi kive hoopis üle. Tegelt ei saa öelda, et üle, kuna saime need paigutada müüri sisse toestuseks. Kui piltidelt tundub, et kõik kivid on ilusad samblaga kaetud, siis tegelikult sorteerisime ikka ilusad sammaldunud ning lapsepõlvest tähendusega kivid teiste seast välja ning need said koha müüri peal ja külgedel nähtavas kohas.
Järgmine päev tõime Kivisaarest ära ka väiksemad kivid, käru rattad käisid küll rattakoopasse, aga ära tõime. Ja nagu ikka, ahnitsesime ka neid liiga palju ja pidime peaaegu pooled kivid mujale laiali jagama. Nii sai vanaisa endale traktorigaraaži uue põranda ja tiiki sissemineku tee ka uue katte.
Kivide vahele panime kasvama "hävitatud" peenardest saadud taimed. Lisaks ka lavendli, mis tegelikult oli mõeldud rooside vahele istutamiseks, aga nägid kivitaimlas väga ilusad välja. Lisaks mägisibulatele, sai kasvuhoone vundamendi vahelt koogitud ka kollast kukeharja ning tiigiäärsest peenrast päästetud taime, mis on eelneval pildil ja mille nime ma ei tea (tunnistab häbiga botaanik).
Ise jäime kivitaimlaga väääääga rahule. Minu arust andis parima ilme kivide peal olev sammal, mis sulandas selle ümbritsevaga ja müür nagu olekski koguaeg seal olnud. Ainuke asi, mis mu silma veidi riivas, oli punakate taimede puudumine kivide vahelt. Aga õnneks sai see probleem paar päeva tagasi lahendatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar