Lõputöö: Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine

Teen siis väikse kokkuvõtte oma lõputööst. Nagu juba mainisin ja pealkirjas ka näha on, oli minu lõputöö teemaks "Taaskasutatud materjalidest lapiliste vöödega kottide valmistamine". Inspiratsiooniks olid kolm Eesti ajaloos olulist rolli mänginud kotti:

• vardakott, millega tassiti kaasa pere käsitöövaru täiendust;
• märss, millega võeti pikemaks teekonnaks või karja minnes kaasa toidumoona;
• jahikott, milles kanti nii jahitarbeid kui ka koju toodavat jahisaaki. 

Kõikide nende kottide juures on mingil määral tegu taaskasutusega. Vardakott tehti tollal vanadest riietest või kangajääkidest ning jahikott valmistati peamiselt jahisaagilt saadud nahast. Looma poolt loovutatud elu austamiseks kasutati sageli ära ka looma luud ning nendest tehti kottide kinnitused. 

Kottide kujundamisel kasutasin suuri ühtseid pindu, et vajadusel kott üles harutada ning midagi uut õmmelda. Samal põhimõttel lisasin ka lapilised vööd, et neid oleks kerge eemaldada ning muuks otstarbeks kasutada. Et kottidest moodustuks kollektsioon, kasutasin samu kangaid. Neid oli neli ning tegu oli Uuskasutuskeskusest ja Sõbralt Sõbrale saadud kangastega. Piltidel näha olev ruuduline kangas oli eelnevalt seelik ning voodriks kasutatud kangas kardin. Teised kangad olid mööblikanga jäägid. 

Vöödeks ja rihmadeks kasutasin lapilisi vöid, mis on üks kirivöö sort. Nende eripära on linase lõnga puudumine, tegu on enamasti läbivillase vööga. Lapilisi vöid kutsutakse ka lätilapilisteks ning nopsilisteks vöödeks. Seda sellepärast, et need on levinud Lätiga piirnevatel aladel ning ka Läti rahvariide komplektides. 

Lapilise vöö kudumine on tunduvalt kergem kui kirivöö puhul, kuna mustrikord on lühem. Samas on minu meelest lapilised vööd pehmemad, armsamad ja nunnumad :) kui kirivööd. Kirivööd on minu jaoks veidi ranged, aga see on maitse asi.

 Oma kottide juures tegin üleval pool olevat Karksi vööd veidi ümber. Lisasin neljanda värvi juurde. Vööde värvid valisin vastavalt koti kangastele. Alguses oli kudumine päris keeruline, kuna olin vaid kirivöö proovitöö teinud, kuid umbes pärast kümmet mustrikorda läks asi juba libedalt.

Kottide tegemisel lähtusin puhtsalt enda vajadusest. Nimelt ei ole ma leidnud jaekaubandusest sellist kotti, mis mahutaks ära kõik tööks vajalikud esemed ja muu pahna, mis ikka naistel käekottides on. Kuna kannan pidevalt kaasas A4 formaadis õppematerjale või sülearvutit, siis pean sageli selleks kuhjama ennast kotte täis nagu nagi. Nüüd saan kõik kenasti ühte kotti toppida ja mure murtud. Nii saidki kaks kotti sellised, millega on võimalik igapäevaselt tööl käia ja üks väiksem, mis mahutaks rahakotti, võtmeid ja telefoni.

Kottidele panin nimed oma põhiharidusest lähtuvalt. Miks just sellised taimed, siis sellepärast, et kui nendele kottidele peale vaatasin, siis nad lihtsalt meenutasid mulle just neid taimi.

Mis siis sellest kõigest välja tuli? Esimeseks minu lemmik kott, seljakott ehk mudel Calluna vulgaris ehk harilik kanarbik.

Modelliks on minu noorem õde

Nii seljakotil kui ka käekotil (mudel Rumex aquaticum ehk vesioblikas) on külgedel trukid, et nende mahutavust saaks muuta vastavalt tassitavale kogusele.

Jätkuvalt on modell minu noorem õde...pigem tema jalad ja rippus käed :)

Kolmas, kõige väiksem kott, mudel Fragaria vesca ehk metsmaasikas on inspiratsiooni saanud jahimehe kotist või siis tänapäeval tuntud postiljoni kotist...see on vist inglise keeles nii tuntud.

No ja ikka sama modell :)

Nagu viimase kolme pildi pealt näha on, siis tegin pildid enne objektiivi puhastamist ja pidid on pudised ning kõikidel fotodel figureerib üks tore karv nimega Karvu, keda ma kusagilt fotoka seest üles ei leia :) Lisaks sai veel kotide klappe läbi tepitud ja veidi kohendatud.

Aga kõige lõpuks tuli välja kolm toredat ja väga minu nägu kotti, hinne viis, kooli lõputunnistus ja kutsetunnistus. Möödus kolm toredat aastat Räpina aiandukoolis...kahe asemel, sai tuttavaks paljude uute ja toredate oma ala spetsialistidega ning uusi sõpru, kellega oma hobi jagada.

Nagu eelmine kord kirjutasin, siis teen nüüd mõneks ajaks kooliga pausi, saigi teist juba 20 aastat järjest käidud, tegelikult selles lubaduses ma igaksjuhuks pead ei anna :) Kuigi nagu Signe kirjutas, et koolist ma ei pääse, sest septembrist hakkavad ju jälle ringitunnid pihta, aga siis olen jälle õpetaja rollis edasi.