Juba ammu ammu ennemuistsel aal, toksisin viltimisnõelaga SA Erametsakeskusele valmis maskoti, kelleks oli siil nimega Meede. See ennemuistne aeg oli enne iga-aastast maamessi.
 |
| Pilt SA Erametsakeskuse facebooki lehelt (https://www.facebook.com/erametsakeskus/photos/a.951433478277735.1073741828.947469958674087/1003064366447979/?type=3&theater) | | | | | | | | | | | | | | |
|
|
|
| |
Minu tehtud on siil, aga egas ta siis paljalt maamessil poosetada saanud, pidi ikka riided selga panema :) Kõige raskem osa selle siili juures on leida kogu Tartu linna pealt kangast, millest okkaid teha. Küll polnud värv õige, küll olid okkad liiga lühikesed. Vaatasin isegi juba dekoratiivpatjasid, et neid katki lõigata, aga ka need ei olnud õige okka tekstuuriga. Lõpuks leidsin kangadžunglist täpselt selle õige, aga no kuulge, kui kanga meeter on 64euri, siis ei osta ma seda juba nimme, arvestades mujal kangapoodides olevaid hindasid. Olin tegelikult okkad juba enne abakhanist ära ostnud, kuid nende juurs mind midagi häiris, sellepärast käisin uusi otsimas. Pärast tulutuid otsinguid naasin ikkagi algse materjali juurde ning töötlesin karva veidi ja olidki siilile Kalevipoja poolt antud kasukas olemas.
Loomulikult suutsin siili teha enda koera nägu, nagu ka viimasel ajal koolitööna tehtud nukud olen suutnud enda nägu teha. Aga see pidigi nii tulema, sest vaadates koolis ka teiste Waldorfnukke, siis kõik olid enda omaniku väiksed koopiad. Kellel üks käsi pikem kui teine, kellel üks silm kõrgemal kui teine.
Siili juures jääb ikka mu lemmikuks tema naba, mille üle küll mõned naersid, kuid igal õigel imetajal peab naba ikkagi olemas olema :) Lõpuks kukkus siil nii armas välja, et veidi oli kahju isegi ära anda, kuid mis seal ikka, las esindab Erametsakeskust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar