Jalgadega nõelapadi

Armas lõputöö, olen sinu tegemisel patustanud :) Jep, selline siis ma olen, aga eks kõik, kes kunagi lõputööd on teinud teavad, et kõik muu on sada miljon korda huvitavam ja parem kui lõputöö. Nii ka see jalgadega nõelapadi. Nägin youtubes videot, kus selle tegemist õpetati ja näpud hakkasid nii kole kibedasti sügelema, et pidin selle asja ette võtma. Kui aus olla, siis on nõelapadi juba pea poolteist kuud valmis olnud, seega õppepuhkust ma selle tegemisega sisustanud ei ole...sellest süüst olen puhas.

Tegelikult kasutati videos olnud õpetuses kusagilt ostetud kõik osad ühes DIY pakki. Kuna mul seda kusagilt saada ei olnud ja õpetused mulle väga ei meeldi...mis on irooniline, kuna olen õpetaja :), siis tegin ise. Et mõõtmed enam-vähem õiged saaksid, panin video pausi peale just siis, kui kangatükk oli lõikematil ning sain nii mõõdud välja lugeda. Jah, tunnistan, et see on minu kui käsitöölise poolt väga alatu tegu, et ei toeta teisi käsitöölisi, aga mingist käsitöö oskuse tasemest ei tõusnud mu käsi enam selliseid kõik ühes komplekte kasutama.

NB! Pilt ei ole mõõtkavas!

Vaja läheb:

• kangajääke
• tugevnduskangast (tugevam puuvillane kangas)
• 2 nööpi
• vilt
• vatiini
• porolooni
• lõike tegemiseks paberit
• kõvemat pappi või vineeri
• naasklit, liimipüstolit, pva
• märkimisvahendit
• joonlauda
• sirklit vm ringi joonistamise abivahendit
• jalgu (niidirullid, kapinupud, nööbid jne, arv omal soovil)
• niiti, nõela, kääre, õmblusmasinat jm õmblemisvahendeid

1. Lõika lõike järgi välja 13 tugevnduskanga tükki. Joonista nende pahemale küljele lõikel olevad jooned, nii on pärast kergem kokku õmmelda ning tulemus tuleb korrektsem.
2. Lõika samasugused tükid välja kangajääkidest. Kuna tükid ei ole suured, siis on võimalus mitte raisata uut ilusat kangatükki, vaid lahti saada kangajääkidest.
3. Pane kanga pahem ja tugevnduse parem pool vastamisi ning kinnita nõelaga. Kui kasutad erinevaid kangaribasid, siis laota enne kinnitamist need ringi kujuliselt laua peale, et sättida, mis tükk mille kõrvale käib ning hiljem kahte tükki kokku pannes kirjuta tugevndusele peale järjekorra number, et saaksid kokku õmmeldes sama mustri.

4. JUPID KOKKU. Selleks pane tükkide paremad pooled vastamisi ning õmble mööda joont kokku. NB! Parema tulemuse saamiseks õmble nurk kaarega! Peale kokku õmblemist kõika õmblusvaru tipu poolt väiksemaks.

5. Õmble kõik tükid kokku ning aja mööda alumist joont mütsikesse sisse traagelniit, mida on vaja hiljem, et kogu kupatus põhja alt kinni tõmmata. Seega kasuta tugevamat niiti. Ära muretse, kui ülevalt ei jookse õmblused ilusti kinni ja sinna on jäänud auk. See kaetakse pärast nööbiga.

6. PÕHI. Võta poroloon ning lõika sellest välja 10 cm diameetriga ring. Selle peale lõika muudkui väiksemaks minevaid vatiinikihte. Lõpuks lõika üks õhem kiht vatiini selliste mõõtmetega, et see kataks kogu seda kupatust.

7. Lõika paksemast papist või vineerist (mina kasutasin pildiraamide taga olevat alust) 10 cm diameetriga ring. Kui kavatsed jalad külge kleepida, siis ei ole nende jaoks auke teha vaja...mina vaatasin videost, kuidas teha ja muudkui augustasin, aga lõpuks ikkagi kleepisin liimipüstoliga jalad alla. Liimitavate jalgade puhul on vaja teha auk ainult keskele.
Lõika vildilehest ring, mille diameeter on veidi väiksem kui aluse oma, umbes 8 cm. See hakkab katma nõelapadja all olevat ehituslikku poolt. Kui kasutad jalgadeks kapinuppe, siis tee alusele naaskliga augud, torka läbi kruvid, tee vildi sisse augud jätka punktis 8 ning kinnita jalad kõige lõpus.

 8. Aseta kõigepealt mütsi sisse kõige suurem vatiiniring. See peaks katma ära kogu ülejäänud pehme osa. Seejärel lisa teised vatiinitükid, alustades väikseimast ning lõpetades porolooniga. Säti nii, et esimene tükk kataks teisi. Kõige selle peale pane papist alus ning tõmba müts traagelniidiga ümber aluse kinni. Seo traagelniit tugevalt. Et kangas kindlasti kinni jääks pane selle ääre alla pva-d või kuumaliimi.
9. Kata alumine osa vildiga.
10. OPERATSIOON "KÕHT SISSE!". Selleks võta tugevam niit, pane ühekordselt nõela taha ning torka ülevalt keskelt sisse ja alt läbi aluse keskmisest august välja. Eemalda niit nii, et niidi tagumine ots jääb padja pealt välja ja alumine ots padja alla rippuma. Pane niidi ülemine ots läbi kahe nööbiaugu ning seejärel torka see niit läbi nõelasilma ja torka see jälle padja alumisele poolele nagu ennem.
Nüüd on kaks otsa alumisel poolel. Torka need mõlemad otsad läbi nööpaukude ning tõmba üleval olev nööp alla poole ("Kõht sisse!") ning seo topeltsõlmega kinni.
11. Liimi või keera kruvide otsa jalad. Ja ongi valmis!!!!

Panen siia algse õpetusvideo ka üles, et ei tekiks tunnet, nagu oleksin ise kõik välja mõelnud. Loomulikult kasutasin neid vahendeid, mis kodus oli ja midagi juurde ei ostnud, seega erineb veidi videos olnust, aga nõelapadja funktsioon jääb samaks. Video: Color Wheel Pin Cushion just like a Mini Tuffet 

Loodusjutud (3): Põhja-Eesti ekskursioon 2017

Tartu loodusmajas on saanud traditsiooniks käia kevadel ekskursioonil Põhja-Eestis. Kuna olen padutartlane ja viimased ekskursioonid Lõuna-Eestist kaugemale on jäänud koolipõlve, siis on need reisid mulle endalegi elevust tekitavad. Nii ka selleaastane ekskursioon, kus külastasime Kostivere karstiala, Rebala kivikalmet, Muuga kabelikivi, Jägala juga ja loodusmuuseumis näitust "Ürgmeri".
Esmalt külastasime Kostivere karstiala, mille on kujundanud Lasnamäe lademe lubjakihist läbi voolav Jõelähtme jõgi. See on rikas paljude erinevate karstivormide poolest, näiteks leidub seal arvukalt pikki ja kitsaid avalõhesid, karstilehtreid ning jäänukpankasid. Sellel korral oli veetase madal ning nägime kauneid "kiviseeni", mis suurvee ajal tavaliselt nähtavad ei ole vaid "kasvavad" vee all.
Ühtlasi paikneb karstiala Kostivere maastikukaitsealal ning selle eesmärk ongi kaitsta karstivormide poolest rikast maastikku. Kuna ala karjatatakse juba väga pikka aega, siis on tänu inimtegevuse mõjule sellele alale kujunenud alvarid ehk loopealsed, mida iseloomustab õhuke lubjarikas muld. Tegu on poollooduslike rohumaadega, mille mullakihi paksus on tavaliselt 20-30 cm, pragudes ja lõhedes veidi rohkem, kuid sellest hoolimata on loopealsed liigiliselt väga mitmekesised ning nendel leidub mitmeid kaitsealuseid liike, näiteks Alpi nurmikat Poa alpina ja aasnelki Dianthus superbus.

Alpi nurmikas Poa alpina http://efloora.ut.ee 

Aasnelk Dianthus superbus http://efloora.ut.ee

Lisaks eelmainitud taimedele, kasvab loopealsetel harilik kukehari Sedum acre, millelt ei saanud mina oma silmi. Tegemist on paksuleheliste sugukonda kukeharja perekond kuuluva mitmeaastase rohktaimega, mida rahvasuus tuntakse ka kukemarja, maoajaja, kiigemääre, lambamarja ja müüripipra nime all.

Kukehari on väike sukulent, mis võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Viietised õied on kollased ning moodutavad tiheda õisiku. Ühe õisiku läbimõõt on kuni 8 mm. Õitsevad kevadest suve keskpaigani. Nagu sukulentidele kohane, siis saab taime kergesti paljundada vegetatiivselt ehk lehtede, pungade, või varre osagega.

Kasvada eelistab kukehari hõreda taimestikuga päiksepaistelisel kohal. Eriti hea kasvukoht on seal, kus puudub üldse muu taimestik. Kukehari on võimeline kasvama väga ekstreemsel pinnasel, näiteks liival või kivimüüris, kuid ta ei talu varju ja veepuudust. Eriti kena näeb kukehari välja kivitaimlates, kus kasutatakse mitmeid aretatud sorte.
Lisaks kivitaimlates silma ilu pakkumisele, kasutautakse kukeharja ka ravimtaime ja meetaimena. Ühelt hektrarilt pidavat saama kuni 35 kg mett, mis on ilus kuldkollane ja meeldiva lõhnaga. Kui oleks olnud võimalik, siis oleksin haaranud viimase pildi peal oleva tüki maast kaasa ja endale koju aeda kaunistama pannud :) õnneks....või kahjuks ma seda teha ei saanud.
Edasi suundusmine kohe seal samas Tallinn-Narva maantee ääres olevate Rebala kivikalmete juurde. Ja ka seal ei saanud mu hing rahu, kuna kalmed olid kaetud nende samade toredate kukeharjade ja samblaga.

Tegemist on pronksiaegsete kivikirstkalmetega, mis on rajatud 8.-7.sajandil eKr. Kalmed asuvad kohe Tallinna-Narva maantee ääres ning paiknevad Rabala muinsuskaitsealal, mis on Eesti ainuke muinsuskaitseala, kus tegeletakse maastikukaitsega. Kivikalmete juures on ka muuseum, kuid seda me kahjuks külastada ei jõudnud, seda ka sellepärast, et muuseum on avatud suveperioodil või siis ettetellimisel.
Peale kivikalmeid suundusime Jägala joa juurde, kus mina ei olnud enne seda kunagi varem käinud. Kuidagi ei olnud sattunud sinna. Aga nüüd sai see ilmaime ära nähtud :)

Kuna vesi oli kevade kohta väga madal, siis ei paistnud juga nii suurejooneline nagu kevadise suurvee ajal see olema peaks, kuid see-eest oli näha joa taga peituv sein, mille peale jällegi suud vesistasin :).
Jägala juga asub Jägala jõe alamjooksul, umbes 5 km enne jõe suubumist Soome lahte. Selle kõrgus on erinevatel andmetel 7-9 m ning laius üle 50 m, seega on tegu Eesti kõrgeima loodusliku  joaga. Langev vesi on joa alla tekitanud umbes 7 m sügavuse hiiukirnu, nii nimetatakse kose uuristatud lõõri, mis tekib joast langenud vee kulutava jõu tulemusena. Joa tagant on võimalik ka läbi kõndida, kuid 30+ õpilasega me seda ette ei võtnud, sest muidu oleksime mõned jõkke ära kaotanud :), sest joa taga olevad kivid olid libedad.
Jägala juga on looduskaitse all aastast 1959. Varasem rahvapärane nimetus oli Joarüngas ning selle kohal olnud muistne kultusepaik. Joa juurest pärinevad Eesti esimesed kirjalikud teated vesiveskist, umbes 1240.aastast.
Joa taga ja kõrval paljanduvad Ordoviitsiumi settekivimid, kust võib leida nautiloidide kivistisi.  Hiljem nägime neid samu tegelasi ringi ujumas ka loodusmuuseumi uuel näitusel.

Kui juga vaadatud sai, suundusime Muuga kabelikivi juurde, mis on suuruselt teisel kohal olev rändrahn Eestis (esimene on Ehalkivi). Kabelikivi on 18,7 m pikkune, 15 m laiune ja kuni 7 m kõrgune hiidrahn.

Loomulikult leidub selliseid toredaid tegelasi (mitte pildil olevad isikud), kes midagi ega kedagi ei austa ning rikuvad kõike, mis tee peale ette jääb. Nii oli ka kabelikivi kenasti "graffitiga ära kaunistatud". Kus on inimeste mõistus? Mina aru ei saa. Aga soditud kivi asemel ka üks ilus kivipilt (kabelikivi on tagumine).

Ja lõpuks jõudsime päälinna loodusmuuseumi. Läbi linna sõites ahhetasid ja ohhetasid paljud lapsed kui tore ja ilus see Tallinn ikka on ning parim lause, mis ühe poisi suust kõlas oli: "Tallinn on ikka nii lahe, siin on isegi poed maja kujulised!!". Seda ütles ta kortermaja kohta, mille alumisel korrusel oli ühe x-iga Maxima pood. Vot kui kõva linn see Tallinn ikka on :).

Kuna enamike õpilastega oleme loodusmuuseumit juba külastanud, siis püsinäitus neile väga huvi ei pakkunud, küll aga oli väga huvitav ürgmere näitus, kuhu tellisime juurde ka giidi, kes väga lapsesõbralikut tutvustas erinevaid aegkondasid, mis võib mõnikord väga kuivaks jääda...minule isiklukult näiteks koolis see osa väga ei meeldinud, aga muuseumis kuuldu oli küll väga põnev.
Peale muuseumit alustasime pikka sõitu tagasi koju, Tartusse.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina lõpped....

Kuna suveni on jäänud vähe aega, siis üritan pühenduda lõputöö valmimisele. Nagu alati, on jälle kõik muu nii tore ja vahva ning tahaks kohe nüüd ja praegu järgi proovida, aga õnneks südametunnistus töötab...aga mitte koguaeg.

Lõputööks peaks valmima kolmest kotist koosnev kollektsioon, mille jaoks on kasutatud taaskasutaud materjale...see kajastub pigeb kangas, kuigi villane lõng oli ka kunagi lamba kasukas :)

 Kottidele tulevad lapilistest vöödest sangad ja rihmad, seega saab vaba aega vöötelgede taga veeta ja vöömõõgaga mõõgelda. Aga eks kui kõik valmis on, siis räägin pikemalt, praegu lihtsalt väike update.

"Plants got a lot to say, if you take time to listen."

Tuunisin veidi ühte plastmassist pildiraami, mille leidsin uuskasutuskeskusest teiste raamide seltsist. Raam ise maksis ainult kolmkümmend senti, seega ei saanud seda poodi jätta. Algselt nägi see räbal välja, kuid lasin ühe kihi valge mati spreivärviga üle ning vahetasin raamis olnud kurgedega päikeseloojangu pildi vihikukaane lillelise papi vastu ja liimisin sellele tsitaadi.

"I was sittin' here

enjoyin' the company.

Plants got a lot to say,

if you take time to listen. "

Esmalt mõtlesin, et teen sellest raamist hoopis taldiku/kandiku moodi eseme, kuna raami ääred on suhteliselt kõrged, kuid jäin ikka originaal kasutuse juurde pidama.

Lisaks raamile kaunistasin ka eelmises postituses mainitud topsikuid, mis said hommikul pistis-satsid külge ning on nüüd palju rõõmsamad.

Taaskasutatud materjalidest lilleprossid

Remondi ajal sai kõik organzast kardinad, mida enam ei kasutanud, topitud suurde musta prügikotti...võis olla ka tumeroheline. Kuna muud kasutust neile leida ei oskanud, siis vorpisin neist lilleprosse.

Kardinatest tehtud lilleprosside puhul on kasutatud tavalist organzalillede tehnikat...lõikad välja, põletad ääred ära ja paned õied kroonlehtede kihtidest kokku. Südamikuks lisad mõned pärlid või nööbid.

Peale organzaprosside tegin ka veidi uhkemaid roosidega prosse, mille jaoks pidi rohkem kannatust jaguma, kuna roosid koosnevad kümnest pitsi ja kümnest ühevärvilise kanga ringist, mis tuleb pooleks murda ning omavahel kokku õmmelda. Esimene võttis suhteliselt palju aega, aga kui asi käppa sai, läks nagu lepase reega.
Lippeprosse võite endale soetada Tartu loodusmaja pop-up poest (Lille 10).

Enne tööd, uuskasutuskeskusest läbi käies, ootas mind rõõmus avastus, minelt leidsin nõude riiulist mulle vastu vaatamas samasuguse topsi nagu seda oli eelmises postituses kirjeldatud pliiatsitops. Mis veelgi toredam, tema kõrval passis ka valge kuldse äärekaunistusega tops...samade mõõtmete ja kujuga. Kuigi ma olen päris vana ja nagu ikka ütlen, et ühe aasta Nõukogude Liidus elanud :) siis ei ole ma enne selliseid nõukaaja nõude osasid näinud. Kui keegi teab, mis topsikud need on, siis olge head ja öelge mulle ka, siis saan targemaks. Seda, mida nendega peale hakkan, ma veel ei tea, aga arvatavasti saavad samamoodi endale pitsisatsilise rüü selga ja hakkavad kirjutusvahendeid hoidma. Kuna endal ei ole neid vaja, siis kel soovi, adke teada.

Pliiatsitops ja naasklihoidja

Juba ammu piinab mind töö juures mõte ilusast pliiatsitopsist, kuna praegune suure niidirulli tagurpidi pööratud sisu ei taha kuidagi püsti seista. Seega asusin otsingutele ja töölt koju minnes põikasin, uuskasutuskeskusest läbi, nagu see mul juba traditsiooniks on saanud, sest bussipeatus asub täpselt selle ees. Leidsin 30-sendise keraamilise topsi, mille endale kojusõiduks bussi kaaslaseks ostsin.

Kuna olen pisti- ja satsiinimene, siis lisasin topsi ülemisse äärde valge pitsi ning lipsukese. Peale vaadates tundus kuidagi "tavaline" ja riputasin ühe kristalli ka veel külge. Tulemusega olen rahul umbes 342%, homme saab tops omale uue kodu ja enam ma ei peagi iga kord pliiatsitopsi püsti tõstma kui seda kasutan.
Teine praktiline ja minu jaoks väga vajalik meisterdus, mille viimati tegin, on naasklihoidja.

Pitside alla on peidetud šampusepudeli kork. Nägin sellist lahendust kusagil internetis ja kuna naaskel on alailma kadunud, siis sellise romantilise hoidjaga saab selle kenasti laua peale seisma panna, ilma et see kuhugi ära kaoks.

Junk journal junkies väljakutsed

Kui junk journalite tegemise vaimustus mulle peale tuli, liitusin facebookis junk journal junkies grupiga, kus on veel minusuguseid imelikke :) Grupis toimuvad iganädalased väljakutsed ehk siis challenged, kus tuleb etteantud värvide ja teemaga teha üks junk journali lehekülg. Esimeset väljakutsest ma osa ei võtnud, kuid näpud sügelesid ning sellepärast vorpisin eile õhtu ühe väljakutsete junk journali ja proovin nüüd seda ilusti täita.

Kui aus olla, siis egas tegelt aega seda teha ei ole, sest olen endale peale kooli lõpetamise plaani kuhjanud veel keraamika ja programmeerimise kursuse. Aga egas need ei segagi, pigem segab tööl käimine :) kuradima palju aega võtab ära :) Aga õnneks ei ole ajapuudus mind kunagi seganud ja peaaegu alati saavad kõik asjad tehtud....kool küll veidi (aastase) hilinemisega...ma loodan...aga siiski.
Junk journali kaaned on kaetud decoupage tehnikaga, milleks kasutasin prismast ostetud salvrätikuid...ilge soodustus oli, üks pakk maksis keskmiselt viiskümmend senti, kuhjasin pool korvi täis, nüüd peaks vist veidi aega salvrätikute riiulist eemale hoidma :) Kaant kaunistab minu viimase aja lemmik tsitaat:

"The CREATIVE adult is the child who survived."

Tõlgituna: "Loominguline täiskasvanu on ellujäänud laps." Inglise keeles tundub sõnastus parem, aga mõte on see, mis loeb.

Teise nädala väljakutse tingimused on värvid punane, sinine, must ja teemaks linnud. Kuna linnud ei ole tegelikult minu väga suured lemmikud, siis kohe ei torganud pähe, et keda neist kasutada võiks, kuid siis, nagu välk selgest taevast saabus mu mõtetesse info, et meie enda suitsupääsuke vastab värvi kriteeriumile suurepäraselt. Nüüd mõtlen, et olen ikka udupea küll, sest peaaegu terve selle nädala jahvatasin töö juures lastele, kuidas pääsusaba ära tunda, et tema tiibade peal on rahvuslind suitsupääsuke. Peaks tihedamini enda pikkade juhtmete pealt ära astuma, võib-olla olen siis koguaeg tark :)

Et rohkem eestlust sisse tuua, lisasin lehe kaunistamiseks üles ja alla äärde kirivöö paela. Kuna suitsupääsukese taustaks olev paber ei olnud täiesti süsimust ja kujutas pigem tahvlit, siis haarasin valge pliiatsi ja kirjutasin sinna ühe tsitaadi, mis tõlgituna näeb välja selline: "Oksal istuv lind ei muretse kunagi sellepärast, et see võib murduda, sest ta ei usalda mitte oksa, vaid oma tiibu." Lisasin kaks heegeldatud lillekest ja voilaa, valmis ta saigi.

Tegelt peaks nüüd tubliks hakkama ja kooli asjad korda ajama, aga kõik muu tundub niivõrd parem ja toredam :) Vahepeal valmis tegelt veel üks junk journal, ta on veidi häbelik ja ei taha kaamerasilma ette jääda, aga küll ma ta kinni püüan ja siia üles riputan :)