Loodusjutud (3): Põhja-Eesti ekskursioon 2017

Tartu loodusmajas on saanud traditsiooniks käia kevadel ekskursioonil Põhja-Eestis. Kuna olen padutartlane ja viimased ekskursioonid Lõuna-Eestist kaugemale on jäänud koolipõlve, siis on need reisid mulle endalegi elevust tekitavad. Nii ka selleaastane ekskursioon, kus külastasime Kostivere karstiala, Rebala kivikalmet, Muuga kabelikivi, Jägala juga ja loodusmuuseumis näitust "Ürgmeri".
Esmalt külastasime Kostivere karstiala, mille on kujundanud Lasnamäe lademe lubjakihist läbi voolav Jõelähtme jõgi. See on rikas paljude erinevate karstivormide poolest, näiteks leidub seal arvukalt pikki ja kitsaid avalõhesid, karstilehtreid ning jäänukpankasid. Sellel korral oli veetase madal ning nägime kauneid "kiviseeni", mis suurvee ajal tavaliselt nähtavad ei ole vaid "kasvavad" vee all.
Ühtlasi paikneb karstiala Kostivere maastikukaitsealal ning selle eesmärk ongi kaitsta karstivormide poolest rikast maastikku. Kuna ala karjatatakse juba väga pikka aega, siis on tänu inimtegevuse mõjule sellele alale kujunenud alvarid ehk loopealsed, mida iseloomustab õhuke lubjarikas muld. Tegu on poollooduslike rohumaadega, mille mullakihi paksus on tavaliselt 20-30 cm, pragudes ja lõhedes veidi rohkem, kuid sellest hoolimata on loopealsed liigiliselt väga mitmekesised ning nendel leidub mitmeid kaitsealuseid liike, näiteks Alpi nurmikat Poa alpina ja aasnelki Dianthus superbus.

Alpi nurmikas Poa alpina http://efloora.ut.ee 

Aasnelk Dianthus superbus http://efloora.ut.ee

Lisaks eelmainitud taimedele, kasvab loopealsetel harilik kukehari Sedum acre, millelt ei saanud mina oma silmi. Tegemist on paksuleheliste sugukonda kukeharja perekond kuuluva mitmeaastase rohktaimega, mida rahvasuus tuntakse ka kukemarja, maoajaja, kiigemääre, lambamarja ja müüripipra nime all.

Kukehari on väike sukulent, mis võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Viietised õied on kollased ning moodutavad tiheda õisiku. Ühe õisiku läbimõõt on kuni 8 mm. Õitsevad kevadest suve keskpaigani. Nagu sukulentidele kohane, siis saab taime kergesti paljundada vegetatiivselt ehk lehtede, pungade, või varre osagega.

Kasvada eelistab kukehari hõreda taimestikuga päiksepaistelisel kohal. Eriti hea kasvukoht on seal, kus puudub üldse muu taimestik. Kukehari on võimeline kasvama väga ekstreemsel pinnasel, näiteks liival või kivimüüris, kuid ta ei talu varju ja veepuudust. Eriti kena näeb kukehari välja kivitaimlates, kus kasutatakse mitmeid aretatud sorte.
Lisaks kivitaimlates silma ilu pakkumisele, kasutautakse kukeharja ka ravimtaime ja meetaimena. Ühelt hektrarilt pidavat saama kuni 35 kg mett, mis on ilus kuldkollane ja meeldiva lõhnaga. Kui oleks olnud võimalik, siis oleksin haaranud viimase pildi peal oleva tüki maast kaasa ja endale koju aeda kaunistama pannud :) õnneks....või kahjuks ma seda teha ei saanud.
Edasi suundusmine kohe seal samas Tallinn-Narva maantee ääres olevate Rebala kivikalmete juurde. Ja ka seal ei saanud mu hing rahu, kuna kalmed olid kaetud nende samade toredate kukeharjade ja samblaga.

Tegemist on pronksiaegsete kivikirstkalmetega, mis on rajatud 8.-7.sajandil eKr. Kalmed asuvad kohe Tallinna-Narva maantee ääres ning paiknevad Rabala muinsuskaitsealal, mis on Eesti ainuke muinsuskaitseala, kus tegeletakse maastikukaitsega. Kivikalmete juures on ka muuseum, kuid seda me kahjuks külastada ei jõudnud, seda ka sellepärast, et muuseum on avatud suveperioodil või siis ettetellimisel.
Peale kivikalmeid suundusime Jägala joa juurde, kus mina ei olnud enne seda kunagi varem käinud. Kuidagi ei olnud sattunud sinna. Aga nüüd sai see ilmaime ära nähtud :)

Kuna vesi oli kevade kohta väga madal, siis ei paistnud juga nii suurejooneline nagu kevadise suurvee ajal see olema peaks, kuid see-eest oli näha joa taga peituv sein, mille peale jällegi suud vesistasin :).
Jägala juga asub Jägala jõe alamjooksul, umbes 5 km enne jõe suubumist Soome lahte. Selle kõrgus on erinevatel andmetel 7-9 m ning laius üle 50 m, seega on tegu Eesti kõrgeima loodusliku  joaga. Langev vesi on joa alla tekitanud umbes 7 m sügavuse hiiukirnu, nii nimetatakse kose uuristatud lõõri, mis tekib joast langenud vee kulutava jõu tulemusena. Joa tagant on võimalik ka läbi kõndida, kuid 30+ õpilasega me seda ette ei võtnud, sest muidu oleksime mõned jõkke ära kaotanud :), sest joa taga olevad kivid olid libedad.
Jägala juga on looduskaitse all aastast 1959. Varasem rahvapärane nimetus oli Joarüngas ning selle kohal olnud muistne kultusepaik. Joa juurest pärinevad Eesti esimesed kirjalikud teated vesiveskist, umbes 1240.aastast.
Joa taga ja kõrval paljanduvad Ordoviitsiumi settekivimid, kust võib leida nautiloidide kivistisi.  Hiljem nägime neid samu tegelasi ringi ujumas ka loodusmuuseumi uuel näitusel.

Kui juga vaadatud sai, suundusime Muuga kabelikivi juurde, mis on suuruselt teisel kohal olev rändrahn Eestis (esimene on Ehalkivi). Kabelikivi on 18,7 m pikkune, 15 m laiune ja kuni 7 m kõrgune hiidrahn.

Loomulikult leidub selliseid toredaid tegelasi (mitte pildil olevad isikud), kes midagi ega kedagi ei austa ning rikuvad kõike, mis tee peale ette jääb. Nii oli ka kabelikivi kenasti "graffitiga ära kaunistatud". Kus on inimeste mõistus? Mina aru ei saa. Aga soditud kivi asemel ka üks ilus kivipilt (kabelikivi on tagumine).

Ja lõpuks jõudsime päälinna loodusmuuseumi. Läbi linna sõites ahhetasid ja ohhetasid paljud lapsed kui tore ja ilus see Tallinn ikka on ning parim lause, mis ühe poisi suust kõlas oli: "Tallinn on ikka nii lahe, siin on isegi poed maja kujulised!!". Seda ütles ta kortermaja kohta, mille alumisel korrusel oli ühe x-iga Maxima pood. Vot kui kõva linn see Tallinn ikka on :).

Kuna enamike õpilastega oleme loodusmuuseumit juba külastanud, siis püsinäitus neile väga huvi ei pakkunud, küll aga oli väga huvitav ürgmere näitus, kuhu tellisime juurde ka giidi, kes väga lapsesõbralikut tutvustas erinevaid aegkondasid, mis võib mõnikord väga kuivaks jääda...minule isiklukult näiteks koolis see osa väga ei meeldinud, aga muuseumis kuuldu oli küll väga põnev.
Peale muuseumit alustasime pikka sõitu tagasi koju, Tartusse.