Seto suurrätt

Kaua tehtud kaunikene, nagu öeldakse. Tegelt nii kaua selle tegemisega ei läinudki, lihtsalt tundus, kuna koolis ei saanud iga päev tegemas käia. Kogu lõime käärimise, rakendamise, kudumise ja narmaste keerutamisega läks vb maksimaalselt 5 päeva, kui oleks täistööpäeva teinud. Kuigi alguses tundus mega jube, kuna lõimed olid villasest lõngast, mis loogiliselt peaks kergesti katki minema, kui soaga neid nühkida, siis tegelikult nii jube ei olnudki ja teeksin hea meelega veel mõne.

Värvideks olid hall, heleroosa, kollane ja selline tumeroosakas lilla :) natuke nagu vaarikakarva, samas ei ole ka...ebamäärane tumeroosa toon. Muidugi lõnga ostmisega sai natuke puusse pandud, kuna vaja oli kahe suurräti jagu, siis ei osanud ma esimene kord täpselt arvutada, millist värvi kui palju vaja on. Aga sellest õppetund järgmiseks korraks. 

Muster on võetud Seto suurräti raamatust, kuid lõnga koguse järgi on triipe veidi kohandatud. Ise jäin väga rahule ja kuigi tegu on villase lõngaga, siis arvuti või teleka ees rätti ümber võttes, see nii väga ei torgigi, kui arvata võiks. Kõige tüütumad etapid olid niietamine ja soastamine, millele järgnes narmaste kokkukeerutamine. Samas sai jalgpalli EM alagrupi mängude ajal sõrmedel lasta käia.

Siil udus

Juba ammu ammu ennemuistsel aal, toksisin viltimisnõelaga SA Erametsakeskusele valmis maskoti, kelleks oli siil nimega Meede. See ennemuistne aeg oli enne iga-aastast maamessi.

Pilt SA Erametsakeskuse facebooki lehelt (https://www.facebook.com/erametsakeskus/photos/a.951433478277735.1073741828.947469958674087/1003064366447979/?type=3&theater)

Minu tehtud on siil, aga egas ta siis paljalt maamessil poosetada saanud, pidi ikka riided selga panema :) Kõige raskem osa selle siili juures on leida kogu Tartu linna pealt kangast, millest okkaid teha. Küll polnud värv õige, küll olid okkad liiga lühikesed. Vaatasin isegi juba dekoratiivpatjasid, et neid katki lõigata, aga ka need ei olnud õige okka tekstuuriga. Lõpuks leidsin kangadžunglist täpselt selle õige, aga no kuulge, kui kanga meeter on 64euri, siis ei osta ma seda juba nimme, arvestades mujal kangapoodides olevaid hindasid. Olin tegelikult okkad juba enne abakhanist ära ostnud, kuid nende juurs mind midagi häiris, sellepärast käisin uusi otsimas. Pärast tulutuid otsinguid naasin ikkagi algse materjali juurde ning töötlesin karva veidi ja olidki siilile Kalevipoja poolt antud kasukas olemas. 
Loomulikult suutsin siili teha enda koera nägu, nagu ka viimasel ajal koolitööna tehtud nukud olen suutnud enda nägu teha. Aga see pidigi nii tulema, sest vaadates koolis ka teiste Waldorfnukke, siis kõik olid enda omaniku väiksed koopiad. Kellel üks käsi pikem kui teine, kellel üks silm kõrgemal kui teine. 
Siili juures jääb ikka mu lemmikuks tema naba, mille üle küll mõned naersid, kuid igal õigel imetajal peab naba ikkagi olemas olema :) Lõpuks kukkus siil nii armas välja, et veidi oli kahju isegi ära anda, kuid mis seal ikka, las esindab Erametsakeskust.

Laisk ja töökas käsikäes

Seletuseks pealkirjale, siis olen olnud laisk blogipostitaja, kuid samas on selle põhjuseks muudes asjades töökas olemine. Nimelt on maikuu õpetajatele üks kiireim aeg, nii ka minule, kui toimusid nii ringitunnid kui ka õppepäevade läbiviimised. Lisaks ka enda koolis käimine ja kogu maja remont koos asjade pakkimiste ja toast tuppa kolimisega, mis kõik pidi mahtuma ühe kuu sisse. Nüüd on see õnneks peaaegu läbi ja saab rahulikumalt võtta. Kiire ja pingeline aeg lõppes akadeemilise puhkuse võtmisega ja toreda põskkoopapõletikuga. Seega tuleb järgmine aasta veel koolis käia, aga kuna seal on mega tore, siis võib ühe aasta veel lisaks võtta :)

Vahepeal on päris palju koolitöid valis saanud. Üheks selliseks on Waldorfnukk õpetaja Maaja Kalle juhendamisel.

Kuigi nuku tegemiseks tuli vaeva näha, siis innustas õpetaja enda elevus iga nuku juures tööd edasi tegema. Loomulikult on tulemus ka väga tore.Nuku traksipüksid on tehtud vanadest lühikestest pükstest.
Üks minu jaoks hirmutav asi oli sõbrakirjalise kudumine telgedel. Kuid lõppkokkuvõttes läks asi päris libedalt, ühtegi lõime ära ei lõhkunud, enne mind kudujad olid seda teinud ning kartsin, et mind tabab sama saatus, kuid õnneks mitte. Nendest kootud tükkidest pidi ka midagi valmis tegema. Minu algne mõte oli kott, milleks üks tükk ka lõpuks sai, kuid mille arvatavasti kunagi ümber teen, kuna kasutasin selle tegemiseks kunstnahka, mis villase kõrval tundub veidi võlts. Samuti ei meeldi mulle, et see sai väga suur, kuna tahtsin hoopis teistsugust kotti. Aga koolitööna sai esitatud ning asju sinna sisse mahub palju.

Kunstnaha õmblemisel sai õmblusmasin ikka kõvasti vatti, aga täitsa katki ta ei läinud ja kannatas selle ikka välja. Teisest tükist pidin õele koti tegema, kuid see veel valmis saanud ei ole. Eks näis kunas sinna maani jõuan.

Pole jõudnud ülejäänuid töid veel pildistada, kuid proovin seda tasapisi teha. Eriti elevil olen suurräti pärast, mille järgmine nädal peaks valmis saama ja telgedelt maha võtma.

Õmblustarvete karp

Juba päris ammu sain Eva käest õmblustarvete karbi. Värvisin selle valgeks ja katsin osa rohelise mummulise kangaga. Aga no ei meeldinud. Panin karbi voodi alla ära. Nüüd aga võtsin selle sealt välja, kiskusin kanga maha ja katsin hoopis salvrätikuga.

Et anda karbile vanaaegne välimus ja seda rustikaalsemaks muuta, jätsin meelega mõned kohad katmata ning ei hakanud igat väikest salvräti rebendit parandama. Pragune lahendus on oma 1000 korda parem kui seda oli eelmine :) Praegu pilti üles laadides nägin, et käepide on vildakas...mis seal ikka :)

Kuidas kedervars töötab?

Vastuseks kommentaarile:

Uusitalo Eesti

Oi kui vahva, ei tulnud sellepealegi, et kodus saaks ka teha kedervart. Ehk raatsiksid natuke pikemalt kirjutada, et kust täpselt see ratas sul pärit on ja kuidas kogu asi töötama peaks.

Minu kedervarre osad on ostetud tavalisest ehituspoest, kui reklaami teha, siis Bauhofist ja K-rautast. Kasutasin kummist ratast just sellepärast, et anda kedervarrele raskust juurde, kuna raskem kedervars tõmbab ka ise lõngakiude alla poole ning hõlbustab lõnga ketramist. Tegelikult võib kasutada kedraks ükskõik millist ümmargust asja, mille on keskel auk. Kuid selle juures tuleb tähele panna seda, et see oleks tsentris. Mulle tundub, et minu kasutatud ratas on veidi tsentrist väljas, kuna võbeleb imelikult, kuid samas ei usu, et poes müüdakse väga tsentrist väljas rattaid. Aga oma töö teeb kedervars ära. Mingisugust liimi, ega muud kinnitusvahendit ma ei kasutanud, keerasin jõuga ratta pintsli otsa. Vahendite muretsemise puhul tuleb kindlasti vaadata, kuidas nad omavahel klapivad ja seega oleks hea osta kõik ühest poest. Mina mõõtsin muidugi ratta auku oma väikse sõrmega :) Õnneks oli sama suur.

Kedervarrega ketramise kohta leidsin hea video:
Kedervarrega töötamise kohta on ilusti kõik ära seletatud sellises raamatus nagu "Villast lõngani", autoriteks Julika Roos ja Liis Luhamaa (2012).

Kui täiesti aus olla, siis nö päris kedervarrega oli veidi mugavam töötada, aga võib-olla segab mind lihtsalt kummiratta lõhn :) Kui peaksin veelkord seda tegema, siis paneksin veidi pikema pulga, kuna praegu tundub veidi jässakas see kedervars olevat. Valiksin ka veidi õhema ratta, kuid samas ei olnud teised kaubanduses leiduvad ratta sellise massiga. Aga kuna oma töö ta teeb ära, siis ei ole midagi nuriseda.

Kaktused

Kunagi ammu ammu, kui mu õde oli veel noor ja ei teadnud, et talle kohe üldse roosa ei meeldi, valis ta enda tuppa roosa tapeedi ja kõik muud asjad ka roosad. Nii jõudsid meie majja need roosad plekist lillepotid...enne värvimist vaatasin, et põhja all oli isegi veel pool hinnasilti ja potid olid ostetud Tartu kaubamajast. Aga siis sai õde vanemaks ja mõistis, et roosa ei ole tema värv. See-eest on mulle roosa koguaeg meeldinud :) Olen pidevalt mõelnud, et tahaks neisse oma kaktused istutada, aga kunagi ei ole kõiki potte korraga üles leidnud. Kuna pidime väljas oleva mega väikse kuuri ümber tõstma, siis tuli sealt ka kogu kraam välja võtta ja võta näpust, olidki kõik kolm potti olemas. Kuna iga pott oli isemoodi pleekinud, siis pühkisin suurema mustuse maha, haarasin kollase spreivärvi ja nii ilusad kollased potid kaktustele saingi.

Kusjuures roosa ei ole alati mu lemmikvärv olnud. Vahepeal oli mul ka kollase hullus. Mäletan, et mul olid kollased ümarad päikeseprillid ja emps heegeldas kollase seljakoti....olin siis võib-olla umbes 9, 10, 11 aastat vana, aga tundub, et see hakkab tagasi tulema, kuna viimasel ajal olen pidevalt kollaseid asju juurde soetanud. Samas võib see tulla ka meie mega toredast "talves", kui enamus aja on kõik sombune ja kole, siis kollane toob mõnusa sooja tunde. Aga ei, roosat ma ei hülga!!
Lisaks pean eputama oma uue nunnuga, kelleks on Hylocereus undatus 'Macho milano' ehk eestikeeles maasik-metskaktus, mille viljadeks on dragonfuit'id.

Looduses on maasik-metskaktus eluvormilt liaan ja võib ronida üle 20 m, aga minu oma on veel beebi. Lisaks tulevad sellele mega ilusad heledad õied, mille läbimõõt võib olla pea 30cm. Ühesõnaga oodata on palju. Leidsin selle nunnu Sõbra Maximast, lugesin fb-ki kaktuste ja sukulentide grupist, et pärast seda oli sinna veel igasuguseid nunnusid toodud, aga ei ole veel neid vaata minna jõudnud.

Arhalised tekstiilitehnikad

Käisin jälle koolis ja proovisin ära nõeltehnika ja lõnga ketramise kedervarrel. Emotsioone oli mitmeid :) Nõeltehnikat alustades tundus kõik tore ja ilus. Sõlmed tulid esimese korra kohta üllatavalt hästi välja, aga  siis jõudis kätte tõehetk...kõik läks sasssssiiiii. Vahepeal oli isegi nutt kurgus, no ei tulnud lihtsalt välja. Tegin ikka nii nagu enne ja nagu pildi peal oli, aga ei tulnud. Pusisin ikka edasi ja päeva lõpu poole hakkas nagu jälle midagi välja tulema :) Kodus pidime tegema toruja tööproovi, kus on nii kahandust kui kasvatust. Minul tuli sellest välja kleit.

Nõeltehnikas lasti meil valida, mida suureks tööks teha tahame, kas kindad, sokid või mütsi. Ma mõtlesin, et teen mütsi, aga eks näis, mis lõpuks välja kukub :)
Lisaks nõeltehnikale õppisime selles aines ka kedervarrega lõnga tegemist. Kõigil tulid väga ilusad efektlõngad :) Esimene läheb ikka aia taha. Minu esimene lõg nägi välja nagu üks suur junn :) Muidugi peaks selle veel läbi pesema ja kuivama panema ja siis korrutama, siis peaks lõnga moodi välja nägema hakkama...ma loodan.

 Aine raames tuleb kõikidel teha 25 g lõnga, tegelt tegime selle koolis ära ka, aga parema tulemuse saamiseks pidime kodus proovima teha eelkraasitud villaga. Nimelt esimese lõnga jaoks kasutasime kodus pestud lambavilla, mida ise kraasisime.
Loomulikult oli kodutöö tegemiseks vaja ka kedervart. Kuna netist ma tellida ei viitsinud...tegelt mulle väga ei meeldi, kui ma ei ole saanud asja näppida, seega tuli kedervars ise teha. Selleks kasutasin kummist ratast, ümmarguse pintsli vart ja konksu.

Kui kedervars valmis sai, lõikasin noaga väikse sälgu ratta sisse, et lõng paremini kinnituks. Ja siis kontrollisin, kas asi ikka töötab. Töötas küll. Muidugi tuli lõng ka ühtlasem, kui esimene kord. Segasin lambavilla sisse ka koerakarvu. Teised naersid, kui käisin vahepeal koera kammimas, et värsket materjali saada. (Heledam on koeravill ja tumedam lamba).

Ainuke asi, mis mulle selle kedervarre juures ei meeldi, on see, et kummist ratas haiseb rõvedalt. Aga kui pärast ketramist käed ära pesta, siis ei ole hullu.