Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina lõpped....

Kuna suveni on jäänud vähe aega, siis üritan pühenduda lõputöö valmimisele. Nagu alati, on jälle kõik muu nii tore ja vahva ning tahaks kohe nüüd ja praegu järgi proovida, aga õnneks südametunnistus töötab...aga mitte koguaeg.

Lõputööks peaks valmima kolmest kotist koosnev kollektsioon, mille jaoks on kasutatud taaskasutaud materjale...see kajastub pigeb kangas, kuigi villane lõng oli ka kunagi lamba kasukas :)

 Kottidele tulevad lapilistest vöödest sangad ja rihmad, seega saab vaba aega vöötelgede taga veeta ja vöömõõgaga mõõgelda. Aga eks kui kõik valmis on, siis räägin pikemalt, praegu lihtsalt väike update.

"Plants got a lot to say, if you take time to listen."

Tuunisin veidi ühte plastmassist pildiraami, mille leidsin uuskasutuskeskusest teiste raamide seltsist. Raam ise maksis ainult kolmkümmend senti, seega ei saanud seda poodi jätta. Algselt nägi see räbal välja, kuid lasin ühe kihi valge mati spreivärviga üle ning vahetasin raamis olnud kurgedega päikeseloojangu pildi vihikukaane lillelise papi vastu ja liimisin sellele tsitaadi.

"I was sittin' here

enjoyin' the company.

Plants got a lot to say,

if you take time to listen. "

Esmalt mõtlesin, et teen sellest raamist hoopis taldiku/kandiku moodi eseme, kuna raami ääred on suhteliselt kõrged, kuid jäin ikka originaal kasutuse juurde pidama.

Lisaks raamile kaunistasin ka eelmises postituses mainitud topsikuid, mis said hommikul pistis-satsid külge ning on nüüd palju rõõmsamad.

Taaskasutatud materjalidest lilleprossid

Remondi ajal sai kõik organzast kardinad, mida enam ei kasutanud, topitud suurde musta prügikotti...võis olla ka tumeroheline. Kuna muud kasutust neile leida ei oskanud, siis vorpisin neist lilleprosse.

Kardinatest tehtud lilleprosside puhul on kasutatud tavalist organzalillede tehnikat...lõikad välja, põletad ääred ära ja paned õied kroonlehtede kihtidest kokku. Südamikuks lisad mõned pärlid või nööbid.

Peale organzaprosside tegin ka veidi uhkemaid roosidega prosse, mille jaoks pidi rohkem kannatust jaguma, kuna roosid koosnevad kümnest pitsi ja kümnest ühevärvilise kanga ringist, mis tuleb pooleks murda ning omavahel kokku õmmelda. Esimene võttis suhteliselt palju aega, aga kui asi käppa sai, läks nagu lepase reega.
Lippeprosse võite endale soetada Tartu loodusmaja pop-up poest (Lille 10).

Enne tööd, uuskasutuskeskusest läbi käies, ootas mind rõõmus avastus, minelt leidsin nõude riiulist mulle vastu vaatamas samasuguse topsi nagu seda oli eelmises postituses kirjeldatud pliiatsitops. Mis veelgi toredam, tema kõrval passis ka valge kuldse äärekaunistusega tops...samade mõõtmete ja kujuga. Kuigi ma olen päris vana ja nagu ikka ütlen, et ühe aasta Nõukogude Liidus elanud :) siis ei ole ma enne selliseid nõukaaja nõude osasid näinud. Kui keegi teab, mis topsikud need on, siis olge head ja öelge mulle ka, siis saan targemaks. Seda, mida nendega peale hakkan, ma veel ei tea, aga arvatavasti saavad samamoodi endale pitsisatsilise rüü selga ja hakkavad kirjutusvahendeid hoidma. Kuna endal ei ole neid vaja, siis kel soovi, adke teada.

Pliiatsitops ja naasklihoidja

Juba ammu piinab mind töö juures mõte ilusast pliiatsitopsist, kuna praegune suure niidirulli tagurpidi pööratud sisu ei taha kuidagi püsti seista. Seega asusin otsingutele ja töölt koju minnes põikasin, uuskasutuskeskusest läbi, nagu see mul juba traditsiooniks on saanud, sest bussipeatus asub täpselt selle ees. Leidsin 30-sendise keraamilise topsi, mille endale kojusõiduks bussi kaaslaseks ostsin.

Kuna olen pisti- ja satsiinimene, siis lisasin topsi ülemisse äärde valge pitsi ning lipsukese. Peale vaadates tundus kuidagi "tavaline" ja riputasin ühe kristalli ka veel külge. Tulemusega olen rahul umbes 342%, homme saab tops omale uue kodu ja enam ma ei peagi iga kord pliiatsitopsi püsti tõstma kui seda kasutan.
Teine praktiline ja minu jaoks väga vajalik meisterdus, mille viimati tegin, on naasklihoidja.

Pitside alla on peidetud šampusepudeli kork. Nägin sellist lahendust kusagil internetis ja kuna naaskel on alailma kadunud, siis sellise romantilise hoidjaga saab selle kenasti laua peale seisma panna, ilma et see kuhugi ära kaoks.

Junk journal junkies väljakutsed

Kui junk journalite tegemise vaimustus mulle peale tuli, liitusin facebookis junk journal junkies grupiga, kus on veel minusuguseid imelikke :) Grupis toimuvad iganädalased väljakutsed ehk siis challenged, kus tuleb etteantud värvide ja teemaga teha üks junk journali lehekülg. Esimeset väljakutsest ma osa ei võtnud, kuid näpud sügelesid ning sellepärast vorpisin eile õhtu ühe väljakutsete junk journali ja proovin nüüd seda ilusti täita.

Kui aus olla, siis egas tegelt aega seda teha ei ole, sest olen endale peale kooli lõpetamise plaani kuhjanud veel keraamika ja programmeerimise kursuse. Aga egas need ei segagi, pigem segab tööl käimine :) kuradima palju aega võtab ära :) Aga õnneks ei ole ajapuudus mind kunagi seganud ja peaaegu alati saavad kõik asjad tehtud....kool küll veidi (aastase) hilinemisega...ma loodan...aga siiski.
Junk journali kaaned on kaetud decoupage tehnikaga, milleks kasutasin prismast ostetud salvrätikuid...ilge soodustus oli, üks pakk maksis keskmiselt viiskümmend senti, kuhjasin pool korvi täis, nüüd peaks vist veidi aega salvrätikute riiulist eemale hoidma :) Kaant kaunistab minu viimase aja lemmik tsitaat:

"The CREATIVE adult is the child who survived."

Tõlgituna: "Loominguline täiskasvanu on ellujäänud laps." Inglise keeles tundub sõnastus parem, aga mõte on see, mis loeb.

Teise nädala väljakutse tingimused on värvid punane, sinine, must ja teemaks linnud. Kuna linnud ei ole tegelikult minu väga suured lemmikud, siis kohe ei torganud pähe, et keda neist kasutada võiks, kuid siis, nagu välk selgest taevast saabus mu mõtetesse info, et meie enda suitsupääsuke vastab värvi kriteeriumile suurepäraselt. Nüüd mõtlen, et olen ikka udupea küll, sest peaaegu terve selle nädala jahvatasin töö juures lastele, kuidas pääsusaba ära tunda, et tema tiibade peal on rahvuslind suitsupääsuke. Peaks tihedamini enda pikkade juhtmete pealt ära astuma, võib-olla olen siis koguaeg tark :)

Et rohkem eestlust sisse tuua, lisasin lehe kaunistamiseks üles ja alla äärde kirivöö paela. Kuna suitsupääsukese taustaks olev paber ei olnud täiesti süsimust ja kujutas pigem tahvlit, siis haarasin valge pliiatsi ja kirjutasin sinna ühe tsitaadi, mis tõlgituna näeb välja selline: "Oksal istuv lind ei muretse kunagi sellepärast, et see võib murduda, sest ta ei usalda mitte oksa, vaid oma tiibu." Lisasin kaks heegeldatud lillekest ja voilaa, valmis ta saigi.

Tegelt peaks nüüd tubliks hakkama ja kooli asjad korda ajama, aga kõik muu tundub niivõrd parem ja toredam :) Vahepeal valmis tegelt veel üks junk journal, ta on veidi häbelik ja ei taha kaamerasilma ette jääda, aga küll ma ta kinni püüan ja siia üles riputan :)

Junk journal: head mõtted & tsitaadid

Järjekordne junk journal...seekord kasutasin koostamiseks vanu papist mappe. Idee mappide kasutamiseks sain videost, mille võite leida Jogglesdotcom kanalilt, kus on kenasti seletatud, mida tegema peab ja mis vahendeid kasutada.

Kaas on tehtud joonistusploki tagumisest papist ning kaunistatud decoupage tehnikas, kasutades kiilimotiiviga salvrätikut. Kaaned on nii eest kui tagant samasuguse pildiga, kuid esikaanele on lisatud rohelist  broderiipitsi, millest on läbi põimitud pruun atlaspael ning alla äärde lisasin ka linase pitsi, mida kasutasin ka lehtede kaunistamisel.

Õpetusvideost võib näha, et kaustade omavahel ühendamisel ei kasutata tavapärast niidi ja nõelaga köitmist, vaid need liimitakse peale voltimist omavahel kokku. Kuna kasutasin sellist viisi esimest korda, siis ei näinud see väljast poolt just kõige kaunim välja, kuna minu mapid olid paksemast paberist kui videos, siis nende sirge murdmine ei olnud kõige lihtsamate killast. Sellest tulenevalt ka veidi ebaühtlane raamatuselg. Kuid nagu käsitöölised ütlevad: "Seal, kus defekt, tee temast efekt!", siis katsin raamatuselja halli villase kangaga ning veel suurema efekti andmiseks lisasin selja üles äärde öösi, mille külge kinnitasin haaknõelaga ripatsi.

Nagu mainisin, siis minu kaustad olid päris paksust paberist...õigem oleks öelda pigem papist tehtud, siis tulid ka junk journalis olevad lehed veelgi paksemad, kuna köitmiseks tuli kaks lehte omavahel kokku kleepida. Sisemuse kaunistamisel kasutasin vana saksa keelset zooloogia raamatut, mille kunagi aastaid tagasi taaskasutuskeskusest viiekümne sendi eesti just katkilõikamise eesmärgil ostsin. Ainuke mure selle kasutamisel on see, et lehed on vanadusest juba hapraks muutunud ning mõnikord rebeneb paber liimi peale kandes. Lisasin veel mõned perfokaardid ning ka kaane peal kasutatud salvrätikut, kuna mõlemale kaanele kiili saamiseks pidi seda suhteliselt raiskavalt lõikama, siis kasutasin jäägid sees pool ära. Ja loomulikult lisasin ka kaanel olnud linast pitsi. Tegelikult on sees rohkem lagedamaid lehekülgi kui praegu tundub, aga peaaegu tühjadest lehtedest ma pilte tegma ei hakanud :)

Miks selline pealkiri? Seda sellepärast, et nagu mainisin on lehtede paksuse tõttu raamatus neid suhteliselt vähe ja samas ei ole ka mõõtmed väga suured...nii umbes 16 x 10 cm (ei mõõtnud üle, ütlesin umbestäpselt), siis saab seda kasutada heade mõtete või tsitaatide kirja panekuks. Homme läheb raamat arvatavasti kingipakki, aga kui ei lähe, siis leian ise kasutuse.

Junk journali lainel

Sattusin mõnda aega tagasi youtube-s ScrappinHappyxo Crafts kanali peale ja suu hakkas kohe vett jooksma, kui nägin neid kauneid pitse ja satse. Lisaks ajas väga kadedaks ka Austraalia kaltsukate leiud, mida kanalil vahetevehel kajastatakse, kuna Eesti kaltuskates on pitsist linikud või kardinad sageli suhteliselt kallid ja ribapitsi olen leidnud üliharva...kui mõtlema hakata, siis vist ainult Uuskasutuskeskusest. Ühesõnaga, kadedusest läks nägu veidi lillamaks :)

Aga, miks ma hakkasin ScrappinHappyxo Crafts kanalist rääkima oli sellepärast, et selle omanik teeb ka junk journaleid....ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetama peaks...prügi ajakirjad? prügi päevikud? jäätmeraamatud? :) Kui keegi teab, siis andke mulle ka teada, kuid edaspidi kasutan siis inglise keelset väljendit - junk journal.
Selline nimi on tulnud otseselt sellest, millist materjali nende tegemiseks kasutatakse - prügi...ilusamini öeldult alles või üle jäänud käsitöövahendeid ja muid majapidamistarbeid. Kuid sageli kasutavad palju ka täiesti uusi käsitööpabereid ja kaunistusi, mida mina olen proovinud vältida, pigem kasutan vaid väikeste kaunistuste näol.

Ütlen kohe ausalt ära, et junk journaleid teha mulle väga meeldib, kuid nende kasutamisega on raskusi, kuna kardan, et ei suuda sama ilusasti neid seest täita, kui väljast välja näevad. Seega ei ole praegu valminud raamatuid veel väga kasutatud, kuid proovin ennast kokku võtta ja neid mitte seisma jätta.

Junk journalite tegemiseks on väga palju erinevaid viise. Selle fotoalbum junk journali tegin vanast saksa-vene sõnaraamatust. Algselt vaatasin sisse ja tundus nagu oleks prantuse-vene sõnaraamat ja haarasin kohe prantsuse teemalise salvrätiku kaunistamiseks, kuid pärast, lehti kokku kleepides tuli välja, et on ikka saksa-vene sõnaraamat. Muidugi on kaane peal kirjas ja kuigi ma olen kuus aastat koolis vene keelt õppinud, siis tuhkagi ma aru sain :)

Kui ma ei eksi, siis väljalaske aasta oli 1965. Raamat seisis selles hunnikus, mille tahtsin ära uuskasutuskeskusesse viia, kuid tema välimus oli mõnusalt kulunud ja plekiline, siis mõtlesin, et annan talle ise uue elu. Selle junk journali puhul ei olnud vaja väga palju teha. Kõigepealt katsin decoupage tehnikaga kaaned salvrätikuga, lisasin ümber raamatu pitsi, esikaanele kaunistuse ning liimisin raamatu kaante siseküljele Räpina paberivabriku taaskasutuspaberi.

Kuna tegu oli sõnaraamatuga, siis olid lehed väga õhukesed ning nende tugevndamiseks liimisin umbestäpselt 3-5 lehte omavahel kokku...selleks kulus terve suur liimipulk, kuid tulemus oli tunduvalt parem kui enne. Ligi 500 leheküljest jäi järgi umbes 100 ehk kui igale lehele panna üks pilt, siis mahutab album umbes 100+ pilti. Lehtede kokku kleepimisel mängis oma osa ka raamatu iseloom. Nimelt oli mõnele poole lisa märkusi juurde kirjutatud või midagi alla joonitud, need kohad proovisin jätta pealmistele lehekülgedele, et albumile isikupära juurde anda.

Albumi sisemuse kaunistamise poole pealt proovisin jääda võimalikult tagasihoidlikuks, et esiplaanil oleksid pigem fotod, mille jaoks see junk journal loodud saigi. Kasutada kavaten ise volditud fotonurkasid, kuna nendega saab kenasti kujunduslikku efekti juurde anda.

Hetkel on lehed veel tühjad, kuid eks ka need kunagi täis saavad...võib-olla. NB! Pildil on suvaline tädi :)
Kuna junk journalid on hetkel mu uus vaimustus, siis tuleb nende kohaseid postitusi veel.