Taaskasutatud materjalidest lilleprossid

Remondi ajal sai kõik organzast kardinad, mida enam ei kasutanud, topitud suurde musta prügikotti...võis olla ka tumeroheline. Kuna muud kasutust neile leida ei oskanud, siis vorpisin neist lilleprosse.

Kardinatest tehtud lilleprosside puhul on kasutatud tavalist organzalillede tehnikat...lõikad välja, põletad ääred ära ja paned õied kroonlehtede kihtidest kokku. Südamikuks lisad mõned pärlid või nööbid.

Peale organzaprosside tegin ka veidi uhkemaid roosidega prosse, mille jaoks pidi rohkem kannatust jaguma, kuna roosid koosnevad kümnest pitsi ja kümnest ühevärvilise kanga ringist, mis tuleb pooleks murda ning omavahel kokku õmmelda. Esimene võttis suhteliselt palju aega, aga kui asi käppa sai, läks nagu lepase reega.
Lippeprosse võite endale soetada Tartu loodusmaja pop-up poest (Lille 10).

Enne tööd, uuskasutuskeskusest läbi käies, ootas mind rõõmus avastus, minelt leidsin nõude riiulist mulle vastu vaatamas samasuguse topsi nagu seda oli eelmises postituses kirjeldatud pliiatsitops. Mis veelgi toredam, tema kõrval passis ka valge kuldse äärekaunistusega tops...samade mõõtmete ja kujuga. Kuigi ma olen päris vana ja nagu ikka ütlen, et ühe aasta Nõukogude Liidus elanud :) siis ei ole ma enne selliseid nõukaaja nõude osasid näinud. Kui keegi teab, mis topsikud need on, siis olge head ja öelge mulle ka, siis saan targemaks. Seda, mida nendega peale hakkan, ma veel ei tea, aga arvatavasti saavad samamoodi endale pitsisatsilise rüü selga ja hakkavad kirjutusvahendeid hoidma. Kuna endal ei ole neid vaja, siis kel soovi, adke teada.

Pliiatsitops ja naasklihoidja

Juba ammu piinab mind töö juures mõte ilusast pliiatsitopsist, kuna praegune suure niidirulli tagurpidi pööratud sisu ei taha kuidagi püsti seista. Seega asusin otsingutele ja töölt koju minnes põikasin, uuskasutuskeskusest läbi, nagu see mul juba traditsiooniks on saanud, sest bussipeatus asub täpselt selle ees. Leidsin 30-sendise keraamilise topsi, mille endale kojusõiduks bussi kaaslaseks ostsin.

Kuna olen pisti- ja satsiinimene, siis lisasin topsi ülemisse äärde valge pitsi ning lipsukese. Peale vaadates tundus kuidagi "tavaline" ja riputasin ühe kristalli ka veel külge. Tulemusega olen rahul umbes 342%, homme saab tops omale uue kodu ja enam ma ei peagi iga kord pliiatsitopsi püsti tõstma kui seda kasutan.
Teine praktiline ja minu jaoks väga vajalik meisterdus, mille viimati tegin, on naasklihoidja.

Pitside alla on peidetud šampusepudeli kork. Nägin sellist lahendust kusagil internetis ja kuna naaskel on alailma kadunud, siis sellise romantilise hoidjaga saab selle kenasti laua peale seisma panna, ilma et see kuhugi ära kaoks.

Junk journal junkies väljakutsed

Kui junk journalite tegemise vaimustus mulle peale tuli, liitusin facebookis junk journal junkies grupiga, kus on veel minusuguseid imelikke :) Grupis toimuvad iganädalased väljakutsed ehk siis challenged, kus tuleb etteantud värvide ja teemaga teha üks junk journali lehekülg. Esimeset väljakutsest ma osa ei võtnud, kuid näpud sügelesid ning sellepärast vorpisin eile õhtu ühe väljakutsete junk journali ja proovin nüüd seda ilusti täita.

Kui aus olla, siis egas tegelt aega seda teha ei ole, sest olen endale peale kooli lõpetamise plaani kuhjanud veel keraamika ja programmeerimise kursuse. Aga egas need ei segagi, pigem segab tööl käimine :) kuradima palju aega võtab ära :) Aga õnneks ei ole ajapuudus mind kunagi seganud ja peaaegu alati saavad kõik asjad tehtud....kool küll veidi (aastase) hilinemisega...ma loodan...aga siiski.
Junk journali kaaned on kaetud decoupage tehnikaga, milleks kasutasin prismast ostetud salvrätikuid...ilge soodustus oli, üks pakk maksis keskmiselt viiskümmend senti, kuhjasin pool korvi täis, nüüd peaks vist veidi aega salvrätikute riiulist eemale hoidma :) Kaant kaunistab minu viimase aja lemmik tsitaat:

"The CREATIVE adult is the child who survived."

Tõlgituna: "Loominguline täiskasvanu on ellujäänud laps." Inglise keeles tundub sõnastus parem, aga mõte on see, mis loeb.

Teise nädala väljakutse tingimused on värvid punane, sinine, must ja teemaks linnud. Kuna linnud ei ole tegelikult minu väga suured lemmikud, siis kohe ei torganud pähe, et keda neist kasutada võiks, kuid siis, nagu välk selgest taevast saabus mu mõtetesse info, et meie enda suitsupääsuke vastab värvi kriteeriumile suurepäraselt. Nüüd mõtlen, et olen ikka udupea küll, sest peaaegu terve selle nädala jahvatasin töö juures lastele, kuidas pääsusaba ära tunda, et tema tiibade peal on rahvuslind suitsupääsuke. Peaks tihedamini enda pikkade juhtmete pealt ära astuma, võib-olla olen siis koguaeg tark :)

Et rohkem eestlust sisse tuua, lisasin lehe kaunistamiseks üles ja alla äärde kirivöö paela. Kuna suitsupääsukese taustaks olev paber ei olnud täiesti süsimust ja kujutas pigem tahvlit, siis haarasin valge pliiatsi ja kirjutasin sinna ühe tsitaadi, mis tõlgituna näeb välja selline: "Oksal istuv lind ei muretse kunagi sellepärast, et see võib murduda, sest ta ei usalda mitte oksa, vaid oma tiibu." Lisasin kaks heegeldatud lillekest ja voilaa, valmis ta saigi.

Tegelt peaks nüüd tubliks hakkama ja kooli asjad korda ajama, aga kõik muu tundub niivõrd parem ja toredam :) Vahepeal valmis tegelt veel üks junk journal, ta on veidi häbelik ja ei taha kaamerasilma ette jääda, aga küll ma ta kinni püüan ja siia üles riputan :)

Junk journal: head mõtted & tsitaadid

Järjekordne junk journal...seekord kasutasin koostamiseks vanu papist mappe. Idee mappide kasutamiseks sain videost, mille võite leida Jogglesdotcom kanalilt, kus on kenasti seletatud, mida tegema peab ja mis vahendeid kasutada.

Kaas on tehtud joonistusploki tagumisest papist ning kaunistatud decoupage tehnikas, kasutades kiilimotiiviga salvrätikut. Kaaned on nii eest kui tagant samasuguse pildiga, kuid esikaanele on lisatud rohelist  broderiipitsi, millest on läbi põimitud pruun atlaspael ning alla äärde lisasin ka linase pitsi, mida kasutasin ka lehtede kaunistamisel.

Õpetusvideost võib näha, et kaustade omavahel ühendamisel ei kasutata tavapärast niidi ja nõelaga köitmist, vaid need liimitakse peale voltimist omavahel kokku. Kuna kasutasin sellist viisi esimest korda, siis ei näinud see väljast poolt just kõige kaunim välja, kuna minu mapid olid paksemast paberist kui videos, siis nende sirge murdmine ei olnud kõige lihtsamate killast. Sellest tulenevalt ka veidi ebaühtlane raamatuselg. Kuid nagu käsitöölised ütlevad: "Seal, kus defekt, tee temast efekt!", siis katsin raamatuselja halli villase kangaga ning veel suurema efekti andmiseks lisasin selja üles äärde öösi, mille külge kinnitasin haaknõelaga ripatsi.

Nagu mainisin, siis minu kaustad olid päris paksust paberist...õigem oleks öelda pigem papist tehtud, siis tulid ka junk journalis olevad lehed veelgi paksemad, kuna köitmiseks tuli kaks lehte omavahel kokku kleepida. Sisemuse kaunistamisel kasutasin vana saksa keelset zooloogia raamatut, mille kunagi aastaid tagasi taaskasutuskeskusest viiekümne sendi eesti just katkilõikamise eesmärgil ostsin. Ainuke mure selle kasutamisel on see, et lehed on vanadusest juba hapraks muutunud ning mõnikord rebeneb paber liimi peale kandes. Lisasin veel mõned perfokaardid ning ka kaane peal kasutatud salvrätikut, kuna mõlemale kaanele kiili saamiseks pidi seda suhteliselt raiskavalt lõikama, siis kasutasin jäägid sees pool ära. Ja loomulikult lisasin ka kaanel olnud linast pitsi. Tegelikult on sees rohkem lagedamaid lehekülgi kui praegu tundub, aga peaaegu tühjadest lehtedest ma pilte tegma ei hakanud :)

Miks selline pealkiri? Seda sellepärast, et nagu mainisin on lehtede paksuse tõttu raamatus neid suhteliselt vähe ja samas ei ole ka mõõtmed väga suured...nii umbes 16 x 10 cm (ei mõõtnud üle, ütlesin umbestäpselt), siis saab seda kasutada heade mõtete või tsitaatide kirja panekuks. Homme läheb raamat arvatavasti kingipakki, aga kui ei lähe, siis leian ise kasutuse.

Junk journali lainel

Sattusin mõnda aega tagasi youtube-s ScrappinHappyxo Crafts kanali peale ja suu hakkas kohe vett jooksma, kui nägin neid kauneid pitse ja satse. Lisaks ajas väga kadedaks ka Austraalia kaltsukate leiud, mida kanalil vahetevehel kajastatakse, kuna Eesti kaltuskates on pitsist linikud või kardinad sageli suhteliselt kallid ja ribapitsi olen leidnud üliharva...kui mõtlema hakata, siis vist ainult Uuskasutuskeskusest. Ühesõnaga, kadedusest läks nägu veidi lillamaks :)

Aga, miks ma hakkasin ScrappinHappyxo Crafts kanalist rääkima oli sellepärast, et selle omanik teeb ka junk journaleid....ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetama peaks...prügi ajakirjad? prügi päevikud? jäätmeraamatud? :) Kui keegi teab, siis andke mulle ka teada, kuid edaspidi kasutan siis inglise keelset väljendit - junk journal.
Selline nimi on tulnud otseselt sellest, millist materjali nende tegemiseks kasutatakse - prügi...ilusamini öeldult alles või üle jäänud käsitöövahendeid ja muid majapidamistarbeid. Kuid sageli kasutavad palju ka täiesti uusi käsitööpabereid ja kaunistusi, mida mina olen proovinud vältida, pigem kasutan vaid väikeste kaunistuste näol.

Ütlen kohe ausalt ära, et junk journaleid teha mulle väga meeldib, kuid nende kasutamisega on raskusi, kuna kardan, et ei suuda sama ilusasti neid seest täita, kui väljast välja näevad. Seega ei ole praegu valminud raamatuid veel väga kasutatud, kuid proovin ennast kokku võtta ja neid mitte seisma jätta.

Junk journalite tegemiseks on väga palju erinevaid viise. Selle fotoalbum junk journali tegin vanast saksa-vene sõnaraamatust. Algselt vaatasin sisse ja tundus nagu oleks prantuse-vene sõnaraamat ja haarasin kohe prantsuse teemalise salvrätiku kaunistamiseks, kuid pärast, lehti kokku kleepides tuli välja, et on ikka saksa-vene sõnaraamat. Muidugi on kaane peal kirjas ja kuigi ma olen kuus aastat koolis vene keelt õppinud, siis tuhkagi ma aru sain :)

Kui ma ei eksi, siis väljalaske aasta oli 1965. Raamat seisis selles hunnikus, mille tahtsin ära uuskasutuskeskusesse viia, kuid tema välimus oli mõnusalt kulunud ja plekiline, siis mõtlesin, et annan talle ise uue elu. Selle junk journali puhul ei olnud vaja väga palju teha. Kõigepealt katsin decoupage tehnikaga kaaned salvrätikuga, lisasin ümber raamatu pitsi, esikaanele kaunistuse ning liimisin raamatu kaante siseküljele Räpina paberivabriku taaskasutuspaberi.

Kuna tegu oli sõnaraamatuga, siis olid lehed väga õhukesed ning nende tugevndamiseks liimisin umbestäpselt 3-5 lehte omavahel kokku...selleks kulus terve suur liimipulk, kuid tulemus oli tunduvalt parem kui enne. Ligi 500 leheküljest jäi järgi umbes 100 ehk kui igale lehele panna üks pilt, siis mahutab album umbes 100+ pilti. Lehtede kokku kleepimisel mängis oma osa ka raamatu iseloom. Nimelt oli mõnele poole lisa märkusi juurde kirjutatud või midagi alla joonitud, need kohad proovisin jätta pealmistele lehekülgedele, et albumile isikupära juurde anda.

Albumi sisemuse kaunistamise poole pealt proovisin jääda võimalikult tagasihoidlikuks, et esiplaanil oleksid pigem fotod, mille jaoks see junk journal loodud saigi. Kasutada kavaten ise volditud fotonurkasid, kuna nendega saab kenasti kujunduslikku efekti juurde anda.

Hetkel on lehed veel tühjad, kuid eks ka need kunagi täis saavad...võib-olla. NB! Pildil on suvaline tädi :)
Kuna junk journalid on hetkel mu uus vaimustus, siis tuleb nende kohaseid postitusi veel.

Mummulised vanutatud kindad

Oli aasta 2007. Talv. Väljas tormas. Postiljon tatsus läbi lumetormi....seda ma tegelikult ei tea :) Ilmus uus Käsitöö, mille kaanel ilutsesid punane mustade mummudega vilditud müts ja kindad. Kaanefoto jäi mulle kohe silma, aga julgust neid ise teha ei olnud, kuna hirmu tekitas asjaolu, et kas ikka tulevad välja või mitte (pesumasinaga viltimise hirm on tingitud mitme lemmiku villase eseme väikseks viltimisest :) ikka juhtub). Aga siis ühel päeval küsis Reet minu käest, et egas mul ei ole seda ajakirja, et tema tahaks neid teha. Otsisin ajakirja üles ja laenasin talle ja kui valmis kindaid ja mütsi nägin, siis hakkas südames kripeldama, et tahan endale ka. Mõttest kindaid teha läks mööda vaid üheksa aastat ja voilaa, valmis nad saidki.

Lisan ka õpetuse, et ei peaks ajakirja otsima hakkama, kui peaks isu peale tulema endale ka selliseid kindaid teha.
Vaja läheb:

• sukavardad nr 8 ja heegelnõel nr 4 (ajakirjas soovitati, et "lõdvema käega kudujale nr 6 varrast ja olenevalt käekirjast heegelnõela nr 4 või 5)

• lõdva keeruga 100% villast lõnga (ajakirjas on kasutuatud Novita lõng Huopanen 100g/157m, 100g punast ja 20g musta mummudeks). Mina kasutasin Gründl Filzwolle 50g/50m (roosa) ja Steinbach Wolle 50g/50m (musta). Roosat läks 3 tokki, musta umbes veerand tokki. 

 

Kinnaste alustamiseks loo sukavarrastele üles 36 silmust, jaota 4 vardale ja sule ringiks. Koo 1.rida pahempidi, siis ei hakka serv rullima. Koo 5 rida parempidises koes. 7.real kahanda iga varda kohta 1 silmus ning koo read 8-28. Kuna minu kindad on ramnest veidi laiad, siis soovitan luu pigem 32 silmust, kuid seda saab hiljem viltimisega veidi korrigeerida.

Koo 29.real abilõngaga sisse pöidlaava 6 silmuse ulatuses (parema istuvuse saavutamiseks koo vardal esimene silmus ja siis 6 pöidlaava). 

Koo read 30-50 ning alusta kahandamist: koo igal real 1.varda alguses ja 2.varda lõpus ning 3.varda aluguses ja 4.varda lõpus 2 silma parempidi kokku. Kui alles on 8 silmust, katkesta lõng, tõmba läbi silmuste ja peida ots. 

Koo pöial. Haruta abilõng eest ära ja korja pöidlaava silmused 3 vardale (silmused vastavalt 4,4 ja 5). Koo 10 rida, seejärel kaganda iga varda lõpus 1 silmus. Kui alles on 3 silmust, katkesta lõng ja tõmba läbi silmuste ning peida otsad. Kuna Reeda kinnastel oli pöial veidi lühike, siis lisasin pöidla pikkusesse 2 rida juurde ehk pöidla kõrguseks enne kahandamist oli 12 rida.

Heegelda mummud. Heegelda 4 ahelsilmusest kett. Seejärel heegelda 1.silmusesse 5 ühekordset sammast, nii nagu heegeldaksid nuppu, st iga samba viimane keerd jääb heegelnõelale. Tõmba pärast viimase samba heegeldamist lõng korraga kõikidest keerdudest läbi ja kinnita mumm kinnisilmusega kootud pinnale. Katkesta lõng 4-5 cm kauguselt, keera ümber mummu ja peida lõngaots selle sisse. 

Minu mummud tulid veidi lapergused, aga muidu väga armsad...isegi lapergused mummud on minu lemmikud :) Ainuke, mida muudaksin, oleks mummude arv, kuna tegin neid vähem, kui ajakirjas oleva pildi peal oli, aga kuna see mind ei häiri, siis on kõik korras. 

Kinda mõõdud tulid umbes nii suured, et oleksin ühte kinnast saanud kanda mütsina, aga kuna tung oli suur kindaid ära vanutada, siis ei unustasin neist pilti teha. Kinda enda kudumiseks läks aega maksimaalselt 1 tund, kuna lõng ja vardad olid paksud.

Vanuta. Ajakirjas soovitatakse vanutada villaprogrammiga pestes 3-4 korda ja lisades pesuvahendit alles 2. pesukorral. Vb saab nii paremini kontrollida, milline on vanutamise prosess, aga mina olen ju kärsitu :) Algselt pesin igaks juhuks 20 min lühiprogrammiga 40 kraadi juures, peale seda hakkas kinnas juba kuju võtma. Siis aga panin muu pesuga 40 kraadi juures tavalise puuvillase pesu programmiga masinasse, kus veidi enne tsükli lõppu masinast välja võtsin...õnneks, muidu ei oleks arvatavasti kätte läinud. Aga jah, minu jaoks on vanutamise osa alati selline katsetamise värk, no muidugi peaks tegema enne lõngaga vanutamise proovi, aga kes seda viitsib teha...muidugi ei pruugi alati nii palju vedada, kui mul seekord vedas.

Selles ajakirjas on tegelikult õpetus ka samas stiilis kahe erineva mütsi ja randmesoojendajate tegemiseks. Seega, kellel huvi, siis vaadake ise järgi (Käsitöö, talv 2007).

Roosad jänkupadjad

Tööle minnes jääb minu tee peale Võru tn kaltsukate allee, kus oli akna peal vääääga pikka aega kolm velvetist kardinat. Sel nädalal päästsin nad sealt akna pealt ja õmblesin neist roosad jänkupadjad.

Haarasin akna pealt kardinad ja hakkasin hinda otsima...üks euro tükk, mulle sobib. Miks nii odavad? Kuna tegu oli kardinatega, siis olid neile pleekinud peale heledama triibud, need kohad mis voltidega on rohkem päikesele kätte saadavad. Aga kuna tervet kangast nagunii kasutada ei soovinud, siis ei lasnud ennast sellest heidutada.

Jänkupadi sai endale nööpidest liikuvad silmad. Nelja auguga nööbi peale õmblesin kannaga nööbid ja nüüd saab jänkupadi vaadata just sinna suunda, kuhu silmi pöörata.
Kuna kodus vedeles vaid kaks üleliigset patja, siis sai jänkusid ka ainult kaks tükki tehtud.

Patjade mõõtmed on 35x35 cm + kõrvad, jalad ja saba. Mõlemad padjad lähevad müüki homme (3.dets) loodusmajas toimuvale heategevuslikule laadale.