Junk journal: head mõtted & tsitaadid

Järjekordne junk journal...seekord kasutasin koostamiseks vanu papist mappe. Idee mappide kasutamiseks sain videost, mille võite leida Jogglesdotcom kanalilt, kus on kenasti seletatud, mida tegema peab ja mis vahendeid kasutada.

Kaas on tehtud joonistusploki tagumisest papist ning kaunistatud decoupage tehnikas, kasutades kiilimotiiviga salvrätikut. Kaaned on nii eest kui tagant samasuguse pildiga, kuid esikaanele on lisatud rohelist  broderiipitsi, millest on läbi põimitud pruun atlaspael ning alla äärde lisasin ka linase pitsi, mida kasutasin ka lehtede kaunistamisel.

Õpetusvideost võib näha, et kaustade omavahel ühendamisel ei kasutata tavapärast niidi ja nõelaga köitmist, vaid need liimitakse peale voltimist omavahel kokku. Kuna kasutasin sellist viisi esimest korda, siis ei näinud see väljast poolt just kõige kaunim välja, kuna minu mapid olid paksemast paberist kui videos, siis nende sirge murdmine ei olnud kõige lihtsamate killast. Sellest tulenevalt ka veidi ebaühtlane raamatuselg. Kuid nagu käsitöölised ütlevad: "Seal, kus defekt, tee temast efekt!", siis katsin raamatuselja halli villase kangaga ning veel suurema efekti andmiseks lisasin selja üles äärde öösi, mille külge kinnitasin haaknõelaga ripatsi.

Nagu mainisin, siis minu kaustad olid päris paksust paberist...õigem oleks öelda pigem papist tehtud, siis tulid ka junk journalis olevad lehed veelgi paksemad, kuna köitmiseks tuli kaks lehte omavahel kokku kleepida. Sisemuse kaunistamisel kasutasin vana saksa keelset zooloogia raamatut, mille kunagi aastaid tagasi taaskasutuskeskusest viiekümne sendi eesti just katkilõikamise eesmärgil ostsin. Ainuke mure selle kasutamisel on see, et lehed on vanadusest juba hapraks muutunud ning mõnikord rebeneb paber liimi peale kandes. Lisasin veel mõned perfokaardid ning ka kaane peal kasutatud salvrätikut, kuna mõlemale kaanele kiili saamiseks pidi seda suhteliselt raiskavalt lõikama, siis kasutasin jäägid sees pool ära. Ja loomulikult lisasin ka kaanel olnud linast pitsi. Tegelikult on sees rohkem lagedamaid lehekülgi kui praegu tundub, aga peaaegu tühjadest lehtedest ma pilte tegma ei hakanud :)

Miks selline pealkiri? Seda sellepärast, et nagu mainisin on lehtede paksuse tõttu raamatus neid suhteliselt vähe ja samas ei ole ka mõõtmed väga suured...nii umbes 16 x 10 cm (ei mõõtnud üle, ütlesin umbestäpselt), siis saab seda kasutada heade mõtete või tsitaatide kirja panekuks. Homme läheb raamat arvatavasti kingipakki, aga kui ei lähe, siis leian ise kasutuse.

Junk journali lainel

Sattusin mõnda aega tagasi youtube-s ScrappinHappyxo Crafts kanali peale ja suu hakkas kohe vett jooksma, kui nägin neid kauneid pitse ja satse. Lisaks ajas väga kadedaks ka Austraalia kaltsukate leiud, mida kanalil vahetevehel kajastatakse, kuna Eesti kaltuskates on pitsist linikud või kardinad sageli suhteliselt kallid ja ribapitsi olen leidnud üliharva...kui mõtlema hakata, siis vist ainult Uuskasutuskeskusest. Ühesõnaga, kadedusest läks nägu veidi lillamaks :)

Aga, miks ma hakkasin ScrappinHappyxo Crafts kanalist rääkima oli sellepärast, et selle omanik teeb ka junk journaleid....ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetama peaks...prügi ajakirjad? prügi päevikud? jäätmeraamatud? :) Kui keegi teab, siis andke mulle ka teada, kuid edaspidi kasutan siis inglise keelset väljendit - junk journal.
Selline nimi on tulnud otseselt sellest, millist materjali nende tegemiseks kasutatakse - prügi...ilusamini öeldult alles või üle jäänud käsitöövahendeid ja muid majapidamistarbeid. Kuid sageli kasutavad palju ka täiesti uusi käsitööpabereid ja kaunistusi, mida mina olen proovinud vältida, pigem kasutan vaid väikeste kaunistuste näol.

Ütlen kohe ausalt ära, et junk journaleid teha mulle väga meeldib, kuid nende kasutamisega on raskusi, kuna kardan, et ei suuda sama ilusasti neid seest täita, kui väljast välja näevad. Seega ei ole praegu valminud raamatuid veel väga kasutatud, kuid proovin ennast kokku võtta ja neid mitte seisma jätta.

Junk journalite tegemiseks on väga palju erinevaid viise. Selle fotoalbum junk journali tegin vanast saksa-vene sõnaraamatust. Algselt vaatasin sisse ja tundus nagu oleks prantuse-vene sõnaraamat ja haarasin kohe prantsuse teemalise salvrätiku kaunistamiseks, kuid pärast, lehti kokku kleepides tuli välja, et on ikka saksa-vene sõnaraamat. Muidugi on kaane peal kirjas ja kuigi ma olen kuus aastat koolis vene keelt õppinud, siis tuhkagi ma aru sain :)

Kui ma ei eksi, siis väljalaske aasta oli 1965. Raamat seisis selles hunnikus, mille tahtsin ära uuskasutuskeskusesse viia, kuid tema välimus oli mõnusalt kulunud ja plekiline, siis mõtlesin, et annan talle ise uue elu. Selle junk journali puhul ei olnud vaja väga palju teha. Kõigepealt katsin decoupage tehnikaga kaaned salvrätikuga, lisasin ümber raamatu pitsi, esikaanele kaunistuse ning liimisin raamatu kaante siseküljele Räpina paberivabriku taaskasutuspaberi.

Kuna tegu oli sõnaraamatuga, siis olid lehed väga õhukesed ning nende tugevndamiseks liimisin umbestäpselt 3-5 lehte omavahel kokku...selleks kulus terve suur liimipulk, kuid tulemus oli tunduvalt parem kui enne. Ligi 500 leheküljest jäi järgi umbes 100 ehk kui igale lehele panna üks pilt, siis mahutab album umbes 100+ pilti. Lehtede kokku kleepimisel mängis oma osa ka raamatu iseloom. Nimelt oli mõnele poole lisa märkusi juurde kirjutatud või midagi alla joonitud, need kohad proovisin jätta pealmistele lehekülgedele, et albumile isikupära juurde anda.

Albumi sisemuse kaunistamise poole pealt proovisin jääda võimalikult tagasihoidlikuks, et esiplaanil oleksid pigem fotod, mille jaoks see junk journal loodud saigi. Kasutada kavaten ise volditud fotonurkasid, kuna nendega saab kenasti kujunduslikku efekti juurde anda.

Hetkel on lehed veel tühjad, kuid eks ka need kunagi täis saavad...võib-olla. NB! Pildil on suvaline tädi :)
Kuna junk journalid on hetkel mu uus vaimustus, siis tuleb nende kohaseid postitusi veel.

Mummulised vanutatud kindad

Oli aasta 2007. Talv. Väljas tormas. Postiljon tatsus läbi lumetormi....seda ma tegelikult ei tea :) Ilmus uus Käsitöö, mille kaanel ilutsesid punane mustade mummudega vilditud müts ja kindad. Kaanefoto jäi mulle kohe silma, aga julgust neid ise teha ei olnud, kuna hirmu tekitas asjaolu, et kas ikka tulevad välja või mitte (pesumasinaga viltimise hirm on tingitud mitme lemmiku villase eseme väikseks viltimisest :) ikka juhtub). Aga siis ühel päeval küsis Reet minu käest, et egas mul ei ole seda ajakirja, et tema tahaks neid teha. Otsisin ajakirja üles ja laenasin talle ja kui valmis kindaid ja mütsi nägin, siis hakkas südames kripeldama, et tahan endale ka. Mõttest kindaid teha läks mööda vaid üheksa aastat ja voilaa, valmis nad saidki.

Lisan ka õpetuse, et ei peaks ajakirja otsima hakkama, kui peaks isu peale tulema endale ka selliseid kindaid teha.
Vaja läheb:

• sukavardad nr 8 ja heegelnõel nr 4 (ajakirjas soovitati, et "lõdvema käega kudujale nr 6 varrast ja olenevalt käekirjast heegelnõela nr 4 või 5)

• lõdva keeruga 100% villast lõnga (ajakirjas on kasutuatud Novita lõng Huopanen 100g/157m, 100g punast ja 20g musta mummudeks). Mina kasutasin Gründl Filzwolle 50g/50m (roosa) ja Steinbach Wolle 50g/50m (musta). Roosat läks 3 tokki, musta umbes veerand tokki. 

 

Kinnaste alustamiseks loo sukavarrastele üles 36 silmust, jaota 4 vardale ja sule ringiks. Koo 1.rida pahempidi, siis ei hakka serv rullima. Koo 5 rida parempidises koes. 7.real kahanda iga varda kohta 1 silmus ning koo read 8-28. Kuna minu kindad on ramnest veidi laiad, siis soovitan luu pigem 32 silmust, kuid seda saab hiljem viltimisega veidi korrigeerida.

Koo 29.real abilõngaga sisse pöidlaava 6 silmuse ulatuses (parema istuvuse saavutamiseks koo vardal esimene silmus ja siis 6 pöidlaava). 

Koo read 30-50 ning alusta kahandamist: koo igal real 1.varda alguses ja 2.varda lõpus ning 3.varda aluguses ja 4.varda lõpus 2 silma parempidi kokku. Kui alles on 8 silmust, katkesta lõng, tõmba läbi silmuste ja peida ots. 

Koo pöial. Haruta abilõng eest ära ja korja pöidlaava silmused 3 vardale (silmused vastavalt 4,4 ja 5). Koo 10 rida, seejärel kaganda iga varda lõpus 1 silmus. Kui alles on 3 silmust, katkesta lõng ja tõmba läbi silmuste ning peida otsad. Kuna Reeda kinnastel oli pöial veidi lühike, siis lisasin pöidla pikkusesse 2 rida juurde ehk pöidla kõrguseks enne kahandamist oli 12 rida.

Heegelda mummud. Heegelda 4 ahelsilmusest kett. Seejärel heegelda 1.silmusesse 5 ühekordset sammast, nii nagu heegeldaksid nuppu, st iga samba viimane keerd jääb heegelnõelale. Tõmba pärast viimase samba heegeldamist lõng korraga kõikidest keerdudest läbi ja kinnita mumm kinnisilmusega kootud pinnale. Katkesta lõng 4-5 cm kauguselt, keera ümber mummu ja peida lõngaots selle sisse. 

Minu mummud tulid veidi lapergused, aga muidu väga armsad...isegi lapergused mummud on minu lemmikud :) Ainuke, mida muudaksin, oleks mummude arv, kuna tegin neid vähem, kui ajakirjas oleva pildi peal oli, aga kuna see mind ei häiri, siis on kõik korras. 

Kinda mõõdud tulid umbes nii suured, et oleksin ühte kinnast saanud kanda mütsina, aga kuna tung oli suur kindaid ära vanutada, siis ei unustasin neist pilti teha. Kinda enda kudumiseks läks aega maksimaalselt 1 tund, kuna lõng ja vardad olid paksud.

Vanuta. Ajakirjas soovitatakse vanutada villaprogrammiga pestes 3-4 korda ja lisades pesuvahendit alles 2. pesukorral. Vb saab nii paremini kontrollida, milline on vanutamise prosess, aga mina olen ju kärsitu :) Algselt pesin igaks juhuks 20 min lühiprogrammiga 40 kraadi juures, peale seda hakkas kinnas juba kuju võtma. Siis aga panin muu pesuga 40 kraadi juures tavalise puuvillase pesu programmiga masinasse, kus veidi enne tsükli lõppu masinast välja võtsin...õnneks, muidu ei oleks arvatavasti kätte läinud. Aga jah, minu jaoks on vanutamise osa alati selline katsetamise värk, no muidugi peaks tegema enne lõngaga vanutamise proovi, aga kes seda viitsib teha...muidugi ei pruugi alati nii palju vedada, kui mul seekord vedas.

Selles ajakirjas on tegelikult õpetus ka samas stiilis kahe erineva mütsi ja randmesoojendajate tegemiseks. Seega, kellel huvi, siis vaadake ise järgi (Käsitöö, talv 2007).

Roosad jänkupadjad

Tööle minnes jääb minu tee peale Võru tn kaltsukate allee, kus oli akna peal vääääga pikka aega kolm velvetist kardinat. Sel nädalal päästsin nad sealt akna pealt ja õmblesin neist roosad jänkupadjad.

Haarasin akna pealt kardinad ja hakkasin hinda otsima...üks euro tükk, mulle sobib. Miks nii odavad? Kuna tegu oli kardinatega, siis olid neile pleekinud peale heledama triibud, need kohad mis voltidega on rohkem päikesele kätte saadavad. Aga kuna tervet kangast nagunii kasutada ei soovinud, siis ei lasnud ennast sellest heidutada.

Jänkupadi sai endale nööpidest liikuvad silmad. Nelja auguga nööbi peale õmblesin kannaga nööbid ja nüüd saab jänkupadi vaadata just sinna suunda, kuhu silmi pöörata.
Kuna kodus vedeles vaid kaks üleliigset patja, siis sai jänkusid ka ainult kaks tükki tehtud.

Patjade mõõtmed on 35x35 cm + kõrvad, jalad ja saba. Mõlemad padjad lähevad müüki homme (3.dets) loodusmajas toimuvale heategevuslikule laadale.

Lapitekid

Igal aastal on heategevuslikul laadal olnud ka loodusmaja töötajate laud, kuhu oma maja inimesed saavad isetehtud asju müüki tuua. Kuna selle aasta teema on mänguasjad, siis vurasin valmis mõned nukkudele/mänguloomadele mõeldud tekid ja padjad. Kuna isu erinevaid lapitöö võimalusi proovida on olnud suur, siis sain seda natuke vähendatud, proovides kahte uut võimalust. Üheks selliseks on rebase pildiga tekike ja teiseks kassiga.

Rebase lapitekiga ilmnes see probleem, et interneti avarus on küll valmistöid täis, kuid kõik õpetused ja mustrid on tasulised. Mina olen aga kitsi ja ei raatsi mustri eest raha välja käia. Eks ma siis hakkasin nuputama, kuidas see kokku on pandud ja mis need mõõtmed võiksid olla. Alustasin joonistamisega ja kõik nagu klappis kuni selleni, kui pidi hakkama tükke välja lõikama. Esimesed tükid lõigatud....liiiiiiga väiksed. Hakkasin uuesti arvutama, palju mingi tükk peaks pikk ja lai olema, aga selle peale jooksis juhe täiesti kokku. Mõtlesin siis, et ah hakkan õmblema ja siis vaatan, et millist tükki vaja on. No nii saab ka, aga harutama peab kuradima palju :) Aga lõpuks sain ta valmis ja õppisin jällegi seda, et sada korda mõõda, ükskord lõika ja et kui lapitöö mõõtmeid ei tea, siis hakka pihta väiksematest, sest nende kokku õmblemisel lähevad cm kaotsi....õmblusvarudeks. Nii sai esmalt minu rebane endale hiidrebase kõrvad, aga need sai uuesti tükkideks lõigatud ja õigesse suurusesse vorbitud. Nina võiks veidi peenem olla, aga ei viitinud enam mõõtma ja lõikama hakata. Muideks see rebane ei ole üldse fotogeeniline, sest päriselus on ta palju armsam :)

Teine tekk tuli kassiga. Sellega oli asi juba lihtsam, kuna olemas oli täielik õpetus, kuidas ja milliseid juppe kokku õmmelda. Õpetuse leidsin lillyella blogist, kus saab selle ilusti pdf-failina alla laadida. Lõpu poole tekkis väike segadus, et mis millega ikkagi kokku käib, aga loogiliselt mõeldes sai asi tehtud...selline tunne oli nagu oleks üks rida õpetusel vahelt ära jäänud, aga võib-olla ma lihtsalt lugesin diagonaalselt :) No ja muidugi ajas see ka segadusse, et minu tükid ei olnud sama värvi nagu pildi peal :)

Laadale on plaanis teha veel roosasid jänkupatjasid, aga kuna laat on juba laupäeval, siis vaatan, kuidas jõuan. Aga tulge siis kõik laadale!!!!

Heategevuslik jõululaat

Juba kuuendat korda toimub Tartu loodusmajas heategevuslik jõululaat, kus ka sellel aastal kogume raha loomatoa elanike toidu ja ravimite jaoks. Isetehtud asju müüvad loodusmaja õpilased ja õpetajad. Tänavuse laada teema on mänguasjad, kuid laadalt võib leida ka jõuluehteid, midagi hamba alla või kaela riputamiseks. Lisaks laadale on avatud kogu loodusmaja ja külastada saab nii meie loomatuba ja selle armsaid elukaid kui ka erinevaid töötubasid ja kahte kohvikut.
Laat toimub juba sellel laupäeval, 3.detsembril kell 11:00-15:00 Lille 10.

 Minu poolt lähevad loodusmaja töötajate müügilauale mõned nukkude tekid ja padjad nind vanadest kardinatest õmmeldud seelikud. Lisaks mänguasjadega kaunistatud purgid ning looduse ja loovuse ringi õpilaste meisterdtud võtmehoidjad.
Müügil olevate toodete juures on suuresti kasutatud taaskasutatud materjale, mille eest suur tänu kõikidele käsitöövahendite taaskasutuslaada annteajatele, tänu kellele saame materjalidele uue elu anda.

Käsitöövahendite taaskasutuslaat

Ja jälle üks reklaami postitus :) Tegelikult pole ammu saanud käsitööd teha, sest remont on olnud, aga nüüd on lõpuks jõudnud kätte see päev, kui saab asju hakata tagasi kolima...hallelujahhh :) Kui aus olla, siis väga halleluuujahhhh see ei ole, sest kogu kraam ei taha kuidagi moodi kuhugi tagasi mahtuda. Seoses remondiga olen saanud nii palju käsitööd teha, kui kappe lihvida ja värvida, aga sellest kunagi hiljem. Nagu alguses mainisin, siis jälle reklaam, aga kuna reklaamin enda tegevusi, siis pole hullu.

19.novembril on Tartu loodusmajas tulemas tore üritus, kuhu saate tulla kauplema või vahetama teistega oma üleliigseid käsitöövahendeid. NB! Tegu pole valmistoodangu müügiga, vaid ülejäänud tarvikute teisele ringile saatmisega. Et tekiks võimalus ka ise laadal ringi liikuda, võta kaasa hea sõber, kes saab samal ajal sinu vahenditega kaupleb. Rohkem infot ja müügikoha registreerimiseks võta ühendust pilleriin.parnsalu@teec.ee

 

Tulge siis kõik kohale, kes vähegi saavad, nii kauplema kui ka niisama uudistama!!