Laisk ja töökas käsikäes

Seletuseks pealkirjale, siis olen olnud laisk blogipostitaja, kuid samas on selle põhjuseks muudes asjades töökas olemine. Nimelt on maikuu õpetajatele üks kiireim aeg, nii ka minule, kui toimusid nii ringitunnid kui ka õppepäevade läbiviimised. Lisaks ka enda koolis käimine ja kogu maja remont koos asjade pakkimiste ja toast tuppa kolimisega, mis kõik pidi mahtuma ühe kuu sisse. Nüüd on see õnneks peaaegu läbi ja saab rahulikumalt võtta. Kiire ja pingeline aeg lõppes akadeemilise puhkuse võtmisega ja toreda põskkoopapõletikuga. Seega tuleb järgmine aasta veel koolis käia, aga kuna seal on mega tore, siis võib ühe aasta veel lisaks võtta :)

Vahepeal on päris palju koolitöid valis saanud. Üheks selliseks on Waldorfnukk õpetaja Maaja Kalle juhendamisel.

Kuigi nuku tegemiseks tuli vaeva näha, siis innustas õpetaja enda elevus iga nuku juures tööd edasi tegema. Loomulikult on tulemus ka väga tore.Nuku traksipüksid on tehtud vanadest lühikestest pükstest.
Üks minu jaoks hirmutav asi oli sõbrakirjalise kudumine telgedel. Kuid lõppkokkuvõttes läks asi päris libedalt, ühtegi lõime ära ei lõhkunud, enne mind kudujad olid seda teinud ning kartsin, et mind tabab sama saatus, kuid õnneks mitte. Nendest kootud tükkidest pidi ka midagi valmis tegema. Minu algne mõte oli kott, milleks üks tükk ka lõpuks sai, kuid mille arvatavasti kunagi ümber teen, kuna kasutasin selle tegemiseks kunstnahka, mis villase kõrval tundub veidi võlts. Samuti ei meeldi mulle, et see sai väga suur, kuna tahtsin hoopis teistsugust kotti. Aga koolitööna sai esitatud ning asju sinna sisse mahub palju.

Kunstnaha õmblemisel sai õmblusmasin ikka kõvasti vatti, aga täitsa katki ta ei läinud ja kannatas selle ikka välja. Teisest tükist pidin õele koti tegema, kuid see veel valmis saanud ei ole. Eks näis kunas sinna maani jõuan.

Pole jõudnud ülejäänuid töid veel pildistada, kuid proovin seda tasapisi teha. Eriti elevil olen suurräti pärast, mille järgmine nädal peaks valmis saama ja telgedelt maha võtma.

Õmblustarvete karp

Juba päris ammu sain Eva käest õmblustarvete karbi. Värvisin selle valgeks ja katsin osa rohelise mummulise kangaga. Aga no ei meeldinud. Panin karbi voodi alla ära. Nüüd aga võtsin selle sealt välja, kiskusin kanga maha ja katsin hoopis salvrätikuga.

Et anda karbile vanaaegne välimus ja seda rustikaalsemaks muuta, jätsin meelega mõned kohad katmata ning ei hakanud igat väikest salvräti rebendit parandama. Pragune lahendus on oma 1000 korda parem kui seda oli eelmine :) Praegu pilti üles laadides nägin, et käepide on vildakas...mis seal ikka :)

Kuidas kedervars töötab?

Vastuseks kommentaarile:

Uusitalo Eesti

Oi kui vahva, ei tulnud sellepealegi, et kodus saaks ka teha kedervart. Ehk raatsiksid natuke pikemalt kirjutada, et kust täpselt see ratas sul pärit on ja kuidas kogu asi töötama peaks.

Minu kedervarre osad on ostetud tavalisest ehituspoest, kui reklaami teha, siis Bauhofist ja K-rautast. Kasutasin kummist ratast just sellepärast, et anda kedervarrele raskust juurde, kuna raskem kedervars tõmbab ka ise lõngakiude alla poole ning hõlbustab lõnga ketramist. Tegelikult võib kasutada kedraks ükskõik millist ümmargust asja, mille on keskel auk. Kuid selle juures tuleb tähele panna seda, et see oleks tsentris. Mulle tundub, et minu kasutatud ratas on veidi tsentrist väljas, kuna võbeleb imelikult, kuid samas ei usu, et poes müüdakse väga tsentrist väljas rattaid. Aga oma töö teeb kedervars ära. Mingisugust liimi, ega muud kinnitusvahendit ma ei kasutanud, keerasin jõuga ratta pintsli otsa. Vahendite muretsemise puhul tuleb kindlasti vaadata, kuidas nad omavahel klapivad ja seega oleks hea osta kõik ühest poest. Mina mõõtsin muidugi ratta auku oma väikse sõrmega :) Õnneks oli sama suur.

Kedervarrega ketramise kohta leidsin hea video:
Kedervarrega töötamise kohta on ilusti kõik ära seletatud sellises raamatus nagu "Villast lõngani", autoriteks Julika Roos ja Liis Luhamaa (2012).

Kui täiesti aus olla, siis nö päris kedervarrega oli veidi mugavam töötada, aga võib-olla segab mind lihtsalt kummiratta lõhn :) Kui peaksin veelkord seda tegema, siis paneksin veidi pikema pulga, kuna praegu tundub veidi jässakas see kedervars olevat. Valiksin ka veidi õhema ratta, kuid samas ei olnud teised kaubanduses leiduvad ratta sellise massiga. Aga kuna oma töö ta teeb ära, siis ei ole midagi nuriseda.

Kaktused

Kunagi ammu ammu, kui mu õde oli veel noor ja ei teadnud, et talle kohe üldse roosa ei meeldi, valis ta enda tuppa roosa tapeedi ja kõik muud asjad ka roosad. Nii jõudsid meie majja need roosad plekist lillepotid...enne värvimist vaatasin, et põhja all oli isegi veel pool hinnasilti ja potid olid ostetud Tartu kaubamajast. Aga siis sai õde vanemaks ja mõistis, et roosa ei ole tema värv. See-eest on mulle roosa koguaeg meeldinud :) Olen pidevalt mõelnud, et tahaks neisse oma kaktused istutada, aga kunagi ei ole kõiki potte korraga üles leidnud. Kuna pidime väljas oleva mega väikse kuuri ümber tõstma, siis tuli sealt ka kogu kraam välja võtta ja võta näpust, olidki kõik kolm potti olemas. Kuna iga pott oli isemoodi pleekinud, siis pühkisin suurema mustuse maha, haarasin kollase spreivärvi ja nii ilusad kollased potid kaktustele saingi.

Kusjuures roosa ei ole alati mu lemmikvärv olnud. Vahepeal oli mul ka kollase hullus. Mäletan, et mul olid kollased ümarad päikeseprillid ja emps heegeldas kollase seljakoti....olin siis võib-olla umbes 9, 10, 11 aastat vana, aga tundub, et see hakkab tagasi tulema, kuna viimasel ajal olen pidevalt kollaseid asju juurde soetanud. Samas võib see tulla ka meie mega toredast "talves", kui enamus aja on kõik sombune ja kole, siis kollane toob mõnusa sooja tunde. Aga ei, roosat ma ei hülga!!
Lisaks pean eputama oma uue nunnuga, kelleks on Hylocereus undatus 'Macho milano' ehk eestikeeles maasik-metskaktus, mille viljadeks on dragonfuit'id.

Looduses on maasik-metskaktus eluvormilt liaan ja võib ronida üle 20 m, aga minu oma on veel beebi. Lisaks tulevad sellele mega ilusad heledad õied, mille läbimõõt võib olla pea 30cm. Ühesõnaga oodata on palju. Leidsin selle nunnu Sõbra Maximast, lugesin fb-ki kaktuste ja sukulentide grupist, et pärast seda oli sinna veel igasuguseid nunnusid toodud, aga ei ole veel neid vaata minna jõudnud.

Arhalised tekstiilitehnikad

Käisin jälle koolis ja proovisin ära nõeltehnika ja lõnga ketramise kedervarrel. Emotsioone oli mitmeid :) Nõeltehnikat alustades tundus kõik tore ja ilus. Sõlmed tulid esimese korra kohta üllatavalt hästi välja, aga  siis jõudis kätte tõehetk...kõik läks sasssssiiiii. Vahepeal oli isegi nutt kurgus, no ei tulnud lihtsalt välja. Tegin ikka nii nagu enne ja nagu pildi peal oli, aga ei tulnud. Pusisin ikka edasi ja päeva lõpu poole hakkas nagu jälle midagi välja tulema :) Kodus pidime tegema toruja tööproovi, kus on nii kahandust kui kasvatust. Minul tuli sellest välja kleit.

Nõeltehnikas lasti meil valida, mida suureks tööks teha tahame, kas kindad, sokid või mütsi. Ma mõtlesin, et teen mütsi, aga eks näis, mis lõpuks välja kukub :)
Lisaks nõeltehnikale õppisime selles aines ka kedervarrega lõnga tegemist. Kõigil tulid väga ilusad efektlõngad :) Esimene läheb ikka aia taha. Minu esimene lõg nägi välja nagu üks suur junn :) Muidugi peaks selle veel läbi pesema ja kuivama panema ja siis korrutama, siis peaks lõnga moodi välja nägema hakkama...ma loodan.

 Aine raames tuleb kõikidel teha 25 g lõnga, tegelt tegime selle koolis ära ka, aga parema tulemuse saamiseks pidime kodus proovima teha eelkraasitud villaga. Nimelt esimese lõnga jaoks kasutasime kodus pestud lambavilla, mida ise kraasisime.
Loomulikult oli kodutöö tegemiseks vaja ka kedervart. Kuna netist ma tellida ei viitsinud...tegelt mulle väga ei meeldi, kui ma ei ole saanud asja näppida, seega tuli kedervars ise teha. Selleks kasutasin kummist ratast, ümmarguse pintsli vart ja konksu.

Kui kedervars valmis sai, lõikasin noaga väikse sälgu ratta sisse, et lõng paremini kinnituks. Ja siis kontrollisin, kas asi ikka töötab. Töötas küll. Muidugi tuli lõng ka ühtlasem, kui esimene kord. Segasin lambavilla sisse ka koerakarvu. Teised naersid, kui käisin vahepeal koera kammimas, et värsket materjali saada. (Heledam on koeravill ja tumedam lamba).

Ainuke asi, mis mulle selle kedervarre juures ei meeldi, on see, et kummist ratas haiseb rõvedalt. Aga kui pärast ketramist käed ära pesta, siis ei ole hullu.

Luust nõel

Uuel sessil algab aine nimega arhailised käsitöötehnikad või midagi sellist. Ühesõnaga oli vaja kaasa võtta luust, puust või metallist nõel, millega nõeltehnika endale selgeks õppida. Kui Sujuri onu koolis nõela ja muud kraami müümas käis, siis hakkas rahast kahju, kuna ostsin tookord vöökudumise raami ja kaaruspaelahargi. Selle peale läks päris palju raha ja seega mõtlesin, et ah küll leian seda nõela mujalt ka. Jõudiski kätte aeg, mil pidin mujalt otsima hakkama. Ja väga ei leidnud. Egas ma ausalt öeldes poes otsimas ei käinud, aga googeldasin :) Lõpuks tegin selle nõela ikka ise valmis. Tegelt mitte täitsa ise, vaid koos vennaga.

Nõel on tehtud põdraluust. Saagisime luust jupi, mille lihvisime käiaga nõela kujuliseks. Siis puurisime augu sisse ja lihvisime kogu nõela veel liivapaberiga üle. Nõelasilma lihvisin veel kirjutuslaua taga küüneviiliga siledaks. Kasutasin esimest korda ka jõuluvana toodud akutrelli...ikka roosa.
Tegelt käisin juba nädalavahetusel issile ja vennale närvidele, et nad mulle selle nõela teeksid, aga ei miskit. Hakkasin siis ise tegema, vingusin natuke ja nii vend platsis oligi :) Issil vedas, ta tuli alles Inglismaalt koju.
Kui õiged töövahendid oleksid kodus olnud ja mitte maal, siis oleks tunduvalt kiiremini ja kergemini nõel valmis saanud. Seoses selle nõela tegemisega, hakkasid käed sügelema ja pean vist endale minifreesi ostma. Et siis luust igasuguseid lahedaid asju vorpida saaks.
Tegelt oli mega rõve hais, mis luu saagimisest tuli...nagu oleks hambaarsti juures. Kutsusin küll empsi, et tule näita enda oskusi, aga kuna tal on see nädal puhkus, siis millegi pärast ei tahnud ta tööd meenutavat tegevust teha :)
Vend ütles peale nõela valmis saamist, et ma ikka ei saa midagi loomast alles jätta, liha söön ära, naha ja sarved panen seinale ja nüüd vorbin luudest nõelu ka. Selline see maailm juba on, midagi ei või rasku minna. Nendest kontidest, mis meil aias vedelesid oleksin ma saanud oma 13986 nõela teha. Eks kui uuesti põdrajahi hooaeg hakkab ja konte aias vedeleb, siis saab midagi äkki veel teha...kui freesi ostan või siis vanaisa oma laenan igaveseks :)

Sinine vardakott

Kuigi kodus vedeleb palju erinevaid kotikesi, siis tuli ettevõttepraktika kaasas tassimiseks ikka uus vardakott õmmelda :) Vardakottides on väga hea poolikuid käsitöid hoiustada, kõik jupid on ühes kohas koos ja midagi kaduma ei lähe. Samas hakkab neid viimasel ajal väga palju kogunema, aga enamus on koolitööd, seega need peavad kunagi ikka valmis saama.

Kott on tehtud lapitehnikas ja suuruseks on umbes A4 paberileht ehk siis umbes 21 x 30 cm. Egas ma õmblemise ajal ei mõõtnud ega paberi peale kavandit ei joonistanud, tegin umbes silma järgi nagu mul ikka asjad käivad. Kotil olevat nootidega kangast olen juba väga kaua ühest kapist teise tõstnud, nii umbes 12 aastat juba. Nüüd sai siis esimest korda kasutatud.

 Kuna ettevõttepraktika sai tehtud, siis nüüd ootab kott nukralt uut tööd, mida hoiustada. Tegelikult on üks töö ootamas, et ta väikeste tomatite ämbrist saaks ikka korralikku kotti oma aega ootama minna :)