Kuidas kedervars töötab?

Vastuseks kommentaarile:

Uusitalo Eesti

Oi kui vahva, ei tulnud sellepealegi, et kodus saaks ka teha kedervart. Ehk raatsiksid natuke pikemalt kirjutada, et kust täpselt see ratas sul pärit on ja kuidas kogu asi töötama peaks.

Minu kedervarre osad on ostetud tavalisest ehituspoest, kui reklaami teha, siis Bauhofist ja K-rautast. Kasutasin kummist ratast just sellepärast, et anda kedervarrele raskust juurde, kuna raskem kedervars tõmbab ka ise lõngakiude alla poole ning hõlbustab lõnga ketramist. Tegelikult võib kasutada kedraks ükskõik millist ümmargust asja, mille on keskel auk. Kuid selle juures tuleb tähele panna seda, et see oleks tsentris. Mulle tundub, et minu kasutatud ratas on veidi tsentrist väljas, kuna võbeleb imelikult, kuid samas ei usu, et poes müüdakse väga tsentrist väljas rattaid. Aga oma töö teeb kedervars ära. Mingisugust liimi, ega muud kinnitusvahendit ma ei kasutanud, keerasin jõuga ratta pintsli otsa. Vahendite muretsemise puhul tuleb kindlasti vaadata, kuidas nad omavahel klapivad ja seega oleks hea osta kõik ühest poest. Mina mõõtsin muidugi ratta auku oma väikse sõrmega :) Õnneks oli sama suur.

Kedervarrega ketramise kohta leidsin hea video:
Kedervarrega töötamise kohta on ilusti kõik ära seletatud sellises raamatus nagu "Villast lõngani", autoriteks Julika Roos ja Liis Luhamaa (2012).

Kui täiesti aus olla, siis nö päris kedervarrega oli veidi mugavam töötada, aga võib-olla segab mind lihtsalt kummiratta lõhn :) Kui peaksin veelkord seda tegema, siis paneksin veidi pikema pulga, kuna praegu tundub veidi jässakas see kedervars olevat. Valiksin ka veidi õhema ratta, kuid samas ei olnud teised kaubanduses leiduvad ratta sellise massiga. Aga kuna oma töö ta teeb ära, siis ei ole midagi nuriseda.

Kaktused

Kunagi ammu ammu, kui mu õde oli veel noor ja ei teadnud, et talle kohe üldse roosa ei meeldi, valis ta enda tuppa roosa tapeedi ja kõik muud asjad ka roosad. Nii jõudsid meie majja need roosad plekist lillepotid...enne värvimist vaatasin, et põhja all oli isegi veel pool hinnasilti ja potid olid ostetud Tartu kaubamajast. Aga siis sai õde vanemaks ja mõistis, et roosa ei ole tema värv. See-eest on mulle roosa koguaeg meeldinud :) Olen pidevalt mõelnud, et tahaks neisse oma kaktused istutada, aga kunagi ei ole kõiki potte korraga üles leidnud. Kuna pidime väljas oleva mega väikse kuuri ümber tõstma, siis tuli sealt ka kogu kraam välja võtta ja võta näpust, olidki kõik kolm potti olemas. Kuna iga pott oli isemoodi pleekinud, siis pühkisin suurema mustuse maha, haarasin kollase spreivärvi ja nii ilusad kollased potid kaktustele saingi.

Kusjuures roosa ei ole alati mu lemmikvärv olnud. Vahepeal oli mul ka kollase hullus. Mäletan, et mul olid kollased ümarad päikeseprillid ja emps heegeldas kollase seljakoti....olin siis võib-olla umbes 9, 10, 11 aastat vana, aga tundub, et see hakkab tagasi tulema, kuna viimasel ajal olen pidevalt kollaseid asju juurde soetanud. Samas võib see tulla ka meie mega toredast "talves", kui enamus aja on kõik sombune ja kole, siis kollane toob mõnusa sooja tunde. Aga ei, roosat ma ei hülga!!
Lisaks pean eputama oma uue nunnuga, kelleks on Hylocereus undatus 'Macho milano' ehk eestikeeles maasik-metskaktus, mille viljadeks on dragonfuit'id.

Looduses on maasik-metskaktus eluvormilt liaan ja võib ronida üle 20 m, aga minu oma on veel beebi. Lisaks tulevad sellele mega ilusad heledad õied, mille läbimõõt võib olla pea 30cm. Ühesõnaga oodata on palju. Leidsin selle nunnu Sõbra Maximast, lugesin fb-ki kaktuste ja sukulentide grupist, et pärast seda oli sinna veel igasuguseid nunnusid toodud, aga ei ole veel neid vaata minna jõudnud.

Arhalised tekstiilitehnikad

Käisin jälle koolis ja proovisin ära nõeltehnika ja lõnga ketramise kedervarrel. Emotsioone oli mitmeid :) Nõeltehnikat alustades tundus kõik tore ja ilus. Sõlmed tulid esimese korra kohta üllatavalt hästi välja, aga  siis jõudis kätte tõehetk...kõik läks sasssssiiiii. Vahepeal oli isegi nutt kurgus, no ei tulnud lihtsalt välja. Tegin ikka nii nagu enne ja nagu pildi peal oli, aga ei tulnud. Pusisin ikka edasi ja päeva lõpu poole hakkas nagu jälle midagi välja tulema :) Kodus pidime tegema toruja tööproovi, kus on nii kahandust kui kasvatust. Minul tuli sellest välja kleit.

Nõeltehnikas lasti meil valida, mida suureks tööks teha tahame, kas kindad, sokid või mütsi. Ma mõtlesin, et teen mütsi, aga eks näis, mis lõpuks välja kukub :)
Lisaks nõeltehnikale õppisime selles aines ka kedervarrega lõnga tegemist. Kõigil tulid väga ilusad efektlõngad :) Esimene läheb ikka aia taha. Minu esimene lõg nägi välja nagu üks suur junn :) Muidugi peaks selle veel läbi pesema ja kuivama panema ja siis korrutama, siis peaks lõnga moodi välja nägema hakkama...ma loodan.

 Aine raames tuleb kõikidel teha 25 g lõnga, tegelt tegime selle koolis ära ka, aga parema tulemuse saamiseks pidime kodus proovima teha eelkraasitud villaga. Nimelt esimese lõnga jaoks kasutasime kodus pestud lambavilla, mida ise kraasisime.
Loomulikult oli kodutöö tegemiseks vaja ka kedervart. Kuna netist ma tellida ei viitsinud...tegelt mulle väga ei meeldi, kui ma ei ole saanud asja näppida, seega tuli kedervars ise teha. Selleks kasutasin kummist ratast, ümmarguse pintsli vart ja konksu.

Kui kedervars valmis sai, lõikasin noaga väikse sälgu ratta sisse, et lõng paremini kinnituks. Ja siis kontrollisin, kas asi ikka töötab. Töötas küll. Muidugi tuli lõng ka ühtlasem, kui esimene kord. Segasin lambavilla sisse ka koerakarvu. Teised naersid, kui käisin vahepeal koera kammimas, et värsket materjali saada. (Heledam on koeravill ja tumedam lamba).

Ainuke asi, mis mulle selle kedervarre juures ei meeldi, on see, et kummist ratas haiseb rõvedalt. Aga kui pärast ketramist käed ära pesta, siis ei ole hullu.

Luust nõel

Uuel sessil algab aine nimega arhailised käsitöötehnikad või midagi sellist. Ühesõnaga oli vaja kaasa võtta luust, puust või metallist nõel, millega nõeltehnika endale selgeks õppida. Kui Sujuri onu koolis nõela ja muud kraami müümas käis, siis hakkas rahast kahju, kuna ostsin tookord vöökudumise raami ja kaaruspaelahargi. Selle peale läks päris palju raha ja seega mõtlesin, et ah küll leian seda nõela mujalt ka. Jõudiski kätte aeg, mil pidin mujalt otsima hakkama. Ja väga ei leidnud. Egas ma ausalt öeldes poes otsimas ei käinud, aga googeldasin :) Lõpuks tegin selle nõela ikka ise valmis. Tegelt mitte täitsa ise, vaid koos vennaga.

Nõel on tehtud põdraluust. Saagisime luust jupi, mille lihvisime käiaga nõela kujuliseks. Siis puurisime augu sisse ja lihvisime kogu nõela veel liivapaberiga üle. Nõelasilma lihvisin veel kirjutuslaua taga küüneviiliga siledaks. Kasutasin esimest korda ka jõuluvana toodud akutrelli...ikka roosa.
Tegelt käisin juba nädalavahetusel issile ja vennale närvidele, et nad mulle selle nõela teeksid, aga ei miskit. Hakkasin siis ise tegema, vingusin natuke ja nii vend platsis oligi :) Issil vedas, ta tuli alles Inglismaalt koju.
Kui õiged töövahendid oleksid kodus olnud ja mitte maal, siis oleks tunduvalt kiiremini ja kergemini nõel valmis saanud. Seoses selle nõela tegemisega, hakkasid käed sügelema ja pean vist endale minifreesi ostma. Et siis luust igasuguseid lahedaid asju vorpida saaks.
Tegelt oli mega rõve hais, mis luu saagimisest tuli...nagu oleks hambaarsti juures. Kutsusin küll empsi, et tule näita enda oskusi, aga kuna tal on see nädal puhkus, siis millegi pärast ei tahnud ta tööd meenutavat tegevust teha :)
Vend ütles peale nõela valmis saamist, et ma ikka ei saa midagi loomast alles jätta, liha söön ära, naha ja sarved panen seinale ja nüüd vorbin luudest nõelu ka. Selline see maailm juba on, midagi ei või rasku minna. Nendest kontidest, mis meil aias vedelesid oleksin ma saanud oma 13986 nõela teha. Eks kui uuesti põdrajahi hooaeg hakkab ja konte aias vedeleb, siis saab midagi äkki veel teha...kui freesi ostan või siis vanaisa oma laenan igaveseks :)

Sinine vardakott

Kuigi kodus vedeleb palju erinevaid kotikesi, siis tuli ettevõttepraktika kaasas tassimiseks ikka uus vardakott õmmelda :) Vardakottides on väga hea poolikuid käsitöid hoiustada, kõik jupid on ühes kohas koos ja midagi kaduma ei lähe. Samas hakkab neid viimasel ajal väga palju kogunema, aga enamus on koolitööd, seega need peavad kunagi ikka valmis saama.

Kott on tehtud lapitehnikas ja suuruseks on umbes A4 paberileht ehk siis umbes 21 x 30 cm. Egas ma õmblemise ajal ei mõõtnud ega paberi peale kavandit ei joonistanud, tegin umbes silma järgi nagu mul ikka asjad käivad. Kotil olevat nootidega kangast olen juba väga kaua ühest kapist teise tõstnud, nii umbes 12 aastat juba. Nüüd sai siis esimest korda kasutatud.

 Kuna ettevõttepraktika sai tehtud, siis nüüd ootab kott nukralt uut tööd, mida hoiustada. Tegelikult on üks töö ootamas, et ta väikeste tomatite ämbrist saaks ikka korralikku kotti oma aega ootama minna :)

Las vööd kõlagu ehk kuidas ma kõlavööd kudusin

Koolitööna valmis minu elu esimene nö täispikk kõlavöö. Arvutuste kohaselt ja lõngade lõikamise järgi pidi vöö pikkus tulema 2,5 m, aga kuna mõned lõngad arvasid, et oleks tore mind kiusata, siis jäi 10 cm puudu. seega on vöö pikkus 2,4 m. Kasutatud on nelja värvi ja 12 kõla.

Mõlemas otsas on tutid, millesse panin puupärleid ja punusin mõled punupatsid....ehk siis kolmeharulise palmiku, nagu seda tarkades raamatutes nimetatakse :)
Vöö mustri valimine oli pikk ja aeganõudev töö, kuna  pinterest on täis igast lahedaid mustreid, aga kõiki ju teha ei saa, kui kriteeriumid on kooli poolt ette antud. Lisaks oli minu enda kriteetium: keerata kogueag kõlasid ühele poole, sest kõige esimesel kõlavöö proovijupil ma keerasin nii enda poole kui eemale ja kõik läks sassi :) Mõtlesin siis, et pikale vööle sellist mustrit ei võta, vähemalt praegu. Kui lühemaid juppe teha, siis isegi võiks proovida. Muidugi on see jälle kergema vastupanu teed minek. Selle vöö muster on järgmine.

Lisaks mustri valimisele järgnes järgmine raske katsumus ja selleks oli lõngade värvi valimine :) Nimelt olin käinud poes ja ostnud neli lõnga millest olin täiesti kindel, et teen kõlavöö, aga kui olin joonistanud mitmeid mustreid ja erinevaid värvikombinatsioone, siis vaatasid mulle paberi pealt vastu kas Leedu lipud või Hiina rahvuslikud mustrid. Seega vahetasin punase roosa vastu. Pilt palju parem, kuid nüüd hakkasid värvide kombinatsioonidest kooruma banaanid :) ja üks arbuus, mille ma siis lõpuks välja valisin. 

Kogu selle kõlavöötamise peale sain aru, et mul on kodus liiga vähe erinevaid toone roosasid vildikaid ja pidin 36 uut vildikat ostma. Olin nagu väike laps, kes endale uued vildikad sai :) Aga üldiselt võin enda vööga rahule jääda, kuigi see prefektne ei ole...aga nagu ikka, esimene läheb alati aia taha. Seda võin enda pealt näha :)

Trikoopaelast vaip

Pidime koolis tegema trikoopaelast heegeldatud vaiba.

 Kuna algselt jäi jutt, et vaip kaalub 600g kuni üle kilo, siis üritasin leida kodust seda kogust. Nii leidsingi venna vana voodikatte alumise kanga, mis oli ilusat helesinist värvi, kuid seda oli see kate juba ligi viimased 10 aastat olnud. Kui oleksin teinud sellest sinisest kangast, siis oleks ma iga kord näinud venna voodikatet põrandal :) seega otsustasin selle ära värvida. Kasutasin värvimiseks tumeroosat värvi lootuses, et tuleb veidi roosam toon, kuid lõpuks väljus värvipotist ilus lilla kangas, mis kanga olemusest lähtuvalt oli ühelt poolt tumedam, teiselt heledam. Seda on näha ka vaiba pealt. Nimelt oli tegu frotee moodi kangaga, päris käterätt ta ei olnud, aga midagi sellist.

Kui kuiva kanga ära kaalusin, siis 600g see muidugi välja ei andnud ning tekkis paanika, et mis ma siia juurde siis panen. Kapis vedeles üks frotee voodilina, helekollane, mis värvi poolest väga hästi sobis, kuid mida mu palgatud ribastaja, emps :) enne kooli ribadeks lõigata ei jõudnud. Mõtlesin siis, et saab, mis saab ja vaatab palju ma koolis üldse  vaipa jõuan ära teha. Aga siis teadsid teised, et Räpinas asuvas Linda poes, kus muidu müüakse vana Kreenholmi kangajääke, leidub ka trikoopaela. Käisime sealt läbi ja sain kaasa kahmata 2 rulli trikoopaela, mille kilo hind oli 5 euri ning need kaks rulli läksid mul kokku maksma natuke üle 6 euro. Toodud olid need Türgist. Värve oli päris palju, kuid pael oli veidi jäik. Vähemalt vaiba heegeldamiseks. Võib-olla vaibakudumiseks on see hea kalts, aga seda ma praegu proovida ei ole jõudnud. Ühesõnaga sai need kaks rulli ühikasse taritud ja nagu ikka, kui valikus on palju roosasid asju, siis ei suuda ma mõelda, kas need kõik kokku sobivad. Nii saigi ostetud kaks rulli trikoopaela, mis kodus värvitud paelaga kokku ei sobinud. Sest ma olen osav :) Mis siis ikka, hakkasin koolis ikka oma värvitud ribast heegeldama. Vaip tuli küll väike...selline vannitoa vaiba mõõtmetega, kuid heegeldada oli väga mõnus, sest pael oli mõnusalt pehme ja lörts. Pärast loomulikult käed veidi ka valutasid, aga see käib asja juurde :) tegelikult jäi veidi paela üle ka, sest täisringi ei oleks selle viimase lõpuga enam teha saanud. Seega ei mahu mu vaip kuidagi 600 + grammi sisse. Kuid koolis valmisjõudjate seas, oli minu vaip kõige suurem. 

Vaiba tegemise mõte seises selles, et me oskaksime vastavalt materjalile mustrit kohandada. 

Seega ei jäänud minu algselt valitud mustrist järele midagi peale esimese kolme ringi. 

Mida tähele panna, kui trikoopaelast vaipa heegeldada??

• Kasuta kahekordseid sambaid
• Vähenda või suurenda silmuste arvu nii, et vaip lokkima ei jääks
• Lähene loominguliselt :)

Kui aega rohkem on, siis proovin kindlasti mõne veel heegeldada. Eks näis kunas ma selle aja leian :)